Külastasin Tiinat Tabiveres. Sõime tema tehtud kooki ning mürasime lapsega, kellel oli, nagu poistel ikka, väga palju energiat. Lugesime talle raamatuid ette, nagu "Jussikese seitse sõpra" (millised naljakad nõukaaegsed pildid!) ja Kivirähki "Karneval ja kartulisalat". Jumal, kus see raamat on alles kiiksuga. Ma ei tea, mis sellel Kivirähkil peas toimub.
Kui Tiina luges, heitsin mina pikali ja hakkasin õige pea haigutama, sest olin kaks pikka ja tegevusrohket päeva tööl olnud. Tiinal on endal kogu aeg tegemist ja ka tema muutus uniseks. Ainus, kes ei näidanud märkigi lõunauinaku saabumisest, oli laps.
Bussi peale minemisega jäime natuke hiljaks, aga õnneks ootas tore vuntsidega bussijuht mu ära ning sain peale. Ainult hüvasti jätta ei olnud aega ning nii jäi mind bussiakna tagant saatma lapse kõver nägu.
Mõtlesin Tartus enne järgmise bussi minekut kinost läbi käia, aga paremad filmid olid õhtul ning mulle sobis vaid "Hääled" Ryan Reynoldsiga. Noh, tegelikult ei sobinud, nagu ma õige pea avastasin, kui saalis ennast sisse olin seadnud. See pidi olema must komöödia, kus Ryan Reynoldsi tegelaskujule meeldib üks tüdruk ning romansi edenedes hakkab ta kuulma oma koera ja kassi rääkimas, kusjuures koer soovitab talle igasugu häid ja kass õelaid asju.
Komöödia ei olnud see film küll kuskilt otsast. See oli... kummaline. Mul jäi pärast sisse kuidagi ängistav tunne. Spoiler alert! Ryan Reynolds tappis lihtsalt hulga inimesi ära. Ta muudkui pussitas neid ja saagis tükkideks ning jagas korralikult plastikust karpidesse laiali, välja arvatud pead, mille asetas külmkappi. Õõh. Mitte keegi ei taha selliseid asju vaadata. (Välja arvatud võib-olla need, kes kunagi Dexterit vaatasid, aga tollele sarjale pidasin vastu ka täpselt ühe osa.)
Lõpuks oli gaasiplahvatus ning Reynolds sai ka ise surma ja tantsis taevas kõigi oma ohvrite ning Jeesusega. Nad laulsid lõputiitrite ajal ühe lõbusa laulu. Võib-olla see pidi olema see komöödiline osa?
Ma olen siiamaani natuke traumeeritud.
Õhtul ema juurde jõudes avastasin, et olin kaasa võtnud küll hambaharjakarbi, aga mitte hambaharja ennast. Nii-öelda tüng iseendale.
"Pood on veel lahti, sa jõuad ära käia," ütles ema, aga ain't nobody got time for that. Istusin parem ja vaatasin, kuidas ema ja Liis kassiga mängisid. Nad olid talle ostnud hulga uusi mänguasju ning Päär mängis nagu kassipoeg. Kui ta ära väsis ja maha heitis, laulis ema talle "Life is life" viisil õrnalt "Laip on laip" ja torkis mänguasjaga. Klassikaline ema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar