Mõnikord ma mõtlen erinevate asjade üle. Mitte küll liiga tihti, ja siis on ka teemadeks igasugu diibid asjad.
Näiteks miks inimesed, kes nurisevad pidevalt katkiste teed üle, on samad, kes nurisevad teede-ehituse üle? Suveajal on nagunii tulemas teedeparandusi, ja juba praegu on mõned kergelt hullumas natukese liiklusseisaku üle. Ma ei saa aru, mida seal kurta on? See on tore, et teid korda tehakse.
Ja siis ma mõtlen, miks siin majas nii palju ämblikke on. Meeletult palju. Seina peal ja põrandal, ruloo otsas turnimas ja üritamas dušinurgas koos minuga dušši võtta. Mul on selline teema, et ma ei suuda neid tappa ka, sest see tähendaks nendega mingitpidi tegemist teha. Ma ei suuda neid kasvõi harja otsas aknast välja visata, nagu ema võrdlemisi asjalikult soovitas. Ma tahan lihtsalt, et nad mingil mõistatuslikul kombel kaoks.
Kui ma näen ühte ämmelgast põrandal asjatamas, siis on põrand minu jaoks automaatselt no-go zone. Kindlasti mitte paljajalu, ja parem kui üldse mitte. Kuidas ma siis liikuma peaks, lugupeetud loomad?
Kui ema mul viimati külas käis ja ma raputasin enne jalga panemist hoolega oma tenniseid, ütles ta: "Ma ei usu, et nad niimoodi jalanõudesse poevad." Aga kas sa oled kindel?
Ükspäev lõpetasin pesemise ja astusin dušinurgast välja, ja siis nägin seal vee sees ühte surnud ämblikku, suurt ja jõledat. Mida sa seal tegid ja kus sa olid?? Õõh.
Viimati mõtlesin ma veel, miks ma endale spordirinnahoidja ostsin. Need on mõeldud inimestele, kes teevad sporti ja kellel on rinnad, ja ma ei kuulu kumbagi kategooriasse.
Elu suured mõistatused. Võib-olla selgub vastus kunagi, võib-olla mitte iial...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar