"Adaline'i aeg" ja Mänguasjamuuseum

Liis ja mina veetsime Tartus ühe kultuurse päeva. Kõigepealt käisime Tartu Mänguasjamuuseumis. Sobiv koht, kuhu minna, kui sinu obsessiooniks on karud, nagu Liisuga lugu just ongi. Või kellegagi meist. 

Juba nende maskotiks on karu. Ja ka sees oli mitu vitriini pühendatud ainult mõmmikutele.

Nunnukad

Päris huvitav oli tegelikult. Me tundsime ära nii palju nõukaaegseid mänguasju, sest meil olid lapsena lihtsalt pooled neist olemas. Kummist loomad, väikesed kangasteljed, kirbumäng, mingi rõngaste viskamise mäng... Me oleme pärit nii kummalisest ajastust, sest kõige selle kõrval olid meil ka barbied. Kahe ajastu piir.

Muuseum oli täis väikeseid vene lapsi, kellele eestlannast giid püüdlikult kõneles. Teda ei kuulanud mitte keegi, sest kõik tegid oma nutitelefonidega pilti. Ma pakuks silma järgi, et tegemist oli teise klassiga, ja kõigil olid nutikad, ja kõigil on praegu sada kolmkümmend pilti, mida nad enam kunagi ei vaata.

Ühes pisikeses hämaras kambris oli lae alla riputatud kõhe kummitusnukk. Kui Liis seda mulle näitas, ma võpatasin. Üks vene poisikestest vaatas samuti lae alla, hakkas karjuma: "Oi, gospodi! Gospodi!" ning tegi vapralt kaks pilti ka.

Kõrvalolevasse teatrimuuseumisse sai sama piletiga sisse, ja see oli palju väiksem, mis meile hästi sobis, sest mina isiklikult olin juba saamas muuseumiüledoosi. Seal sai teha ise tsipa nukuteatrit ja varjuteatrit ka. Ma tahtsin juba ammu ise midagi käppida - kõik muud eksponaadid olid kindlalt klaasi taga varjus.

Pärast sõime Ruunipizzas. Koha valisin mina, nostalgiast, sest kunagi käisime seal Tiinaga kogu aeg, peamiselt odavate hindade pärast. Nüüd on see laienenud ning endiselt pean ütlema, et head hinnad on ta parim omadus.  Ja asukoht on ka hea, otse Rüütli tänaval. 

Majakoogi jäätise ja moosiga sai kätte näiteks ühe euroga. Ühe euroga! Gospodi!

Cinamonis oli odavate piletite kolmapäev, mida ei võinud jätta kasutamata. Ostsime "Adaline'i ajale" piletid ära tunnike enne seanssi, ja saime peaaegu viimased kohad. Eile oli kino ikka jube popp.

"Adaline'i aeg" ise oli päris korralik. Liis tegelikult väga ei tahtnud seda vaadata, sest tema meelest on peaosatäitja Blake Lively igav. Ka mulle on ta tegelikult varem natuke igav tundunud. Ilus, aga mitte huvitav ega kuigi hea näitleja. Aga selles filmis läks ta mulle täitsa peale. Stsenaarium oli hea, näitlejatööd korralikud, vahepeal sai nutta (kui Adaline'i koer ära suri, mul pisarad voolasid) ja vahepeal naerda. Ning Blake Lively oli tõesti väga-väga ilus. Milline figuur tal ikka on.

Päeval sain teada, et vaesel emal on häälepaelte põletik, ja sõitsin õhtul tema juurde. See oli kummaline otsus, kuna teha ei saanud ma tema jaoks suurt midagi - häälepaelte põletikule ei ole ravi, tuleb vaid oodata ja vait olla. Isegi sosistada ei tohi. Nii et ma vist tahtmatult halvendasin tema seisukorda, kuna minu jutule ta midagi vastata ei saanud, võis ainult noogutada või pead raputada, aga kui jutt mingit kommentaari nõudis, pidi ikkagi suu lahti tegema ja midagi kähistama. 

"Sa ei tohi rääkida!" ütlesin ma, ja küsisin kohe kogemata uue küsimuse. Täna hommikuks oli ema viipekeeles juba päris osavaks muutunud. Hommikuprogrammis mainiti ühte nime.
"Kas ta on sportlane?" küsisin. Ema noogutas ägedalt ja hakkas kätega sõudmisliigutusi tegema.

"Sõudja?" Jälle noogutas ta särades.

Poes sobras ta hapupiimajookide seas, kortsutas kulmu ja raputas pead. Lõpuks leidis ta ühe kõige kaugema säilivuskuupäevaga, osutas sõrmega korgile, noogutas raevukalt ja tõstis pöidla üles.

Ma lihtsalt kardan, milline rääkimata juttude vada sealt valla pääseb, kui ta oma hääle tagasi saab.