Sellised imelised vaated avanevad Lossimägedes. Lausa lust ja rõõm on soojal maipäeval seal istuda ja lugeda oma raamatut tõenäosusest. Mingi hetk lähenes mulle kamp inimesi ja üks neist ütles aktsendiga tere. Mõtlesin, et nad tahavad teed küsida, aga tüübid osutusid hoopis jumalakummardajateks.
"Aitäh, aga ma pole huvitatud," vastasin ma. "Ma olen ateist."
Tüüpide eestkõnelejaks oli keegi soome naine nimega Sirkku. Mulle vastuseks hakkas ta oma lendlehte ette lugema, aga mul oli meie mõlema ajast kahju ning ma katkestasin teda: "Ei, aitäh. See pole tõesti minu teema."
Sirkku otsustas selle peale millegipärast inglise keelele üle minna, kuna võib-olla oli mu vastumeelsus tingitud sellest, et ma ei saanud tema eesti keelest aru.
"Kas sa oled ikka kindel, et sa pärast surma taevasse lähed?" küsis ta sõbralikult.
"Noh... ei. Ma ei usu taevast ega põrgut." Ma pöörasin pilgu oma raamatusse tagasi, kordasin, et ma pole huvitatud, ja soovisin neile edu. Nii lihtne see ongi. Sa ei pea kunagi rääkima kellegagi, kellega sa ei taha. Soomlased soovisid mulle jumala õnnistust ja läksid edasi, et Lossimägedest järgmisi ohvreid leida.
Seetõttu on mulle ka arusaamatu, kuidas inimesed ei saa lahti nendest kaubanduskeskustes varitsevatest LHV tüüpidest. Mind püütakse kogu aeg peatada, aga ma lihtsalt ei peatu kunagi, ütlen: "Ei, aitäh!" ja kõnnin edasi. Miks sa peaksid nendega üldse rääkima hakkama?
Inimesed räägivad nii kummalisi lugusid, näiteks kuidas nad on lasknud endale uude kohta pensionifondi vormistada, lihtsalt et tüübid nad rahule jätaksid. Tõesti? Milleks? Või kuidas nad valetavad, et nende pension juba tiksub sealsamas. See muuseas ka ei toimi, sest selle peale pidavat need noormehed sind ikkagi arvuti juurde vedama, et vaadata üle igasugused protsendid ja tootlikkus ja misiganes.
Kui mina saan lahti kuuest inimesest, kes minu pingi ümber kogunesid ja lendlehte ette hakkasid lugema, siis saab igaüks kindlasti kaubanduskeskuses edasi kõndida.
Aga need praegused ilmad on tõesti jumalikud! Istusime eile jälle töökaaslastega tunde meie töökoha terrassil ja nautisime päikest. Ülemus tuli ja küsis, kas meil kodu ei ole.
Me ei saanud küsimusest aru. On, ja seal me just tol hetkel olimegi.
Eurovisiooni esimese poolfinaali suutsin ka ära vaadata, kuigi mind juba kell üksteist kangesti unele ajas. Elina ja Stig olid tublid. Ma pole nende laulust kunagi hoolinud, tegelikult panen ma enamasti raadio kinni, kui seda lastakse, aga noh, mis seal ikka. Omasid peab ikka toetama. Stig jättis hästi rahuliku ja tüüne mulje ning Elina oli väga ilus. See pükskostüüm sobis talle. Samuti oli kena, et nad olid pandud üksteisele otsa vaatama, sest Eesti Laulu ajal ignosid nad üksteist veel täielikult ja laulsid kumbki enda ette, mis jättis tsipa kummalise mulje.
Ilusad pildid :)
VastaKustuta