Vaatasin eile lõpuks "Whiplashi" ära, samal ajal vastostetud mustade markeritega endale mingit motivatsioonilist plakatit mäkerdades. Kaks kärbest ühe hoobiga.
Tõesti väga hea film oli. Miles Teller oli super ja J.K. Simmons ka. Miles Teller kehastas maineka muusikakooli õpilast, kes igatseb suurt tulevikku ja tahab alustuseks saada kooli jazzbandi liikmeks. See tal küll õnnestub, aga bändi juhendaja (J.K. Simmons) osutub kergeks maniakiks.
Tegelikult ma ootasin, et võtab natuke kauem aega, kuni õppejõu Fletcheri kreisim pool välja tuleb, aga ta alustas oma mõnituste ja solvangutega üsna filmi alguses. "Whiplash" pole üldse mitte pikk film ja oma hoogu ei kaotagi, läheb kiiresti ja huvitavalt. Kohe, kui Fletcher hakkas Telleri tegelaskuju mõnitama, tal kakssada seitseteist korda ühte kohta uuesti üle mängida laskis, talle kõigi ees kõrvakiile jagama hakkas ning teda tooliga viskas (!), suutsin mina (ja arvatavasti ka kõik teised vaatajad) mõelda vaid üht: tüüp, kõnni minema!
Aga kui tüüp oleks minema kõndinud, poleks filmi. Teda säärane kohtlemine hoopis innustas, ta jättis maha oma tüdruku ja hakkas harjutama päeval ja öösel, nii et trummipulgad olid verised. (Kusjuures filmi infos on öeldud, et Miles Teller harjutas ka päriselt nii kõvasti ja kaua järjest, et kohati oli trummikomplekt verine. Mulle alati meeldivad sellised huvitavad infokillud, mis näitavad, et näitleja on oma rollis täiesti sees. Ka näiteks see, et kui Teller ja Simmons kõrvakiilude stseeni filmisid, tegid nad seda algul loomulikult näiliselt, aga hiljem otsustasid omavahel, et teevad ühe võtte ka päriselt lüües. Ja see võte jõudiski filmi. Samast kategooriast on ka fakt, et kui Leonardi DiCaprio filmis "Django Unchained'i", siis tegi ta ühes stseenis kogemata oma käe katki ja veriseks, kuid ei teinud sellest väljagi, vaid lasi edasi, ja selle stseeni tema päris verega jättis Tarantino ka lõppversiooni.)
Soovitan "Whiplashi" igal juhul!
 |
| Tüüp tegi autoavarii, aga ronis käbedalt vrakist välja: "Ma pean minema mängima!" |
Täna aga käisin Tartus (missugune üllatus!), et Polinaga üks väike Toomemäe-tiir teha. Kummaline ilm oli, vahepeal soe ja päikeseline, vahepeal tuuline ning külm. Kui ma bussiga Tartu poole sõitsin, hakkas mul lihtsalt megakülm, ja ma olin soojalt riides. Suur tuulekas ja sall ümber kaela, aga seal bussis oli nagu mingi külm hingus. Palusin juhil soojendus tööle panna, mida ta käbedalt ka tegi, ja lõdvestusin kohe.
Polina oli mulle ostnud komplekti pehmeid süsi, et ma joonistada saaks. Milline armas žest :) Keegi näeb midagi ja mõtleb sinu peale. Nii kui ma selle blogipostitusega lõpetan, proovin nad järgi.
Toomemäel, otse tenniseväljakute juures pidi olema üks uus kohvik avatud, Rabarber, mida me tahtsime järgi tšekata. Esiteks on nimi juba selline vallatu ja kepsakas ning tuletas mulle meelde, et ma tahaks hea meelega mekkida rabarberikisselli. Teha terve suure poti ja kõik ise ära juua, sest keegi teine seda ei taha, sest see on nii hapu, sest ma ei pane palju suhkrut, SEST.
Igatahes, Rabarber oli täitsa talutav. Tegelikult oli atmosfäär vägagi muhe ja teenindus ka hea. Polina kirjeldas meie ettekandjat kui "sellist mõntsakat". Ainult hinnad olid vähe krõbedad, seega tellisime ainult jooke.
Ning Toomemäe mänguväljakul rabasime teiste laste eest kiiged ära. Paras!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar