http://publik.delfi.ee/news/inimesed/karmas-saatis-kersnale-kibeda-pettumuskirja-pealtnagija-turunduskampaaniasse-tombamise-eest?id=70222567

Lugesin praegu sellist artiklit. Esiteks on minu meelest imelik, et ajakirjandusartiklis võib pealkirjas kasutada sellist hinnangut nagu "kibe pettumuskiri". Hinnangu peaks andma siiski ju lugeja?

Teiseks on artikli järgi teema vaid Kersna intervjuu Pealtnägija reklaamis kajastamise kohta, mitte Pealtnägijas kajastamise kohta.

Kolmandaks saatis Kärmas Kersnale kirja eraviisiliselt ning selle väljavõte ei tundu mulle isiklikult küll kibestunud.

Neljandaks ei tea ma tõesti, miks Pealtnägija peaks kellelegi reklaami tegema.

Üldse... mis teema on Kersnaga? Eesti rahva suur lemmik, väga sümpaatne, tark mees... alati mulle ka meeldinud. Aga viimasel ajal ei tundu midagi tema juures nagu õige. Iga liigutus on enesepromomine. Veel üks asi: kui suvel oli see Evelin Ilvese skandaal, siis kirjutas Liina Kersna Evelini kohta hukkamõistva arvamusartikli (või vist kirjutas oma Facebookis, end lubas Delfil end tsiteerida). Sealjuures teavad ometi kõik tema ja Kersna lugu. Neid kahte omavahel sebides Vahuri juba hõivatud suhtestaatus küll ei kõigutanud. Ja siis sa tuled niimoodi teisele lajatama? Minu meelest kirjutas Vahur Kersna hiljem veel oma naise seisukohta toetava artikli ja mina mõtlesin seda lugedes: bitch, please. Nii silmakirjalik!

Mida saab 20 sendi eest?

Paar nädalat tagasi sobrasin ühe kaltsuka 20 sendi riiete kastis. Tavaliselt on sellistes kastides mõistetavatel põhjustel jubedad kaltsud koos, aga võib ka näkata ning võid leida midagi huvitavat...

Mulle meeldivad liiga suured riideesemed, sest esiteks on need mõnusalt lohvakad ja nendega on soojem, ja teiseks saab neile vöö ümber panna.

Samad asjad seljas:

Kott polnud 20 senti, aga oli viis euri. Ja see on parim kott üldse! Nii ilus, ja mahutab üllatavalt palju. Kui ma näiteks kaheks päevaks Puhja lähen, võtan kaasa ainult selle koti, ja kõik mahub ära.

Esimene lumi

Hommikul kell 12 üles tõustes paotasin oma rulood ja vaatasin välja. Lumi! Kui mõnus. Esimeses lumes on alati midagi romantilist. Ja mina veel ei uskunud, kui tööl räägiti, et homme hakkab lund sadama. Mõtlesin, et fiktsioon. Kuid kohal ta ongi.

Käisin poes, leidsin kodu kõrval olevast kaltsukast endale kööki pisikese kaltsuvaiba - kui sobiv - ja pesin pesu. 

Ainult aknast ma esimest lund vaadata siiski ei suutnud, vaid läksin ja tegin linnas ühe mõnusa jalutuskäigu. Ja tiigi ääres ühe pisikese, aga tubli lumeingli.

Alustasin lihtsalt koristamisega, aga kogemata tõstsin terve toa ümber. Sest ma olen ikkagi oma ema tütar ning pean kogu aeg midagi ümber tõstma või korraldama. Ausalt öeldes on voodi põiki keset tuba panna natuke imelik, aga mine tea... äkki hakkab veel meeldima...

Olen terve päev lihtsalt nii taevalikke asju söönud. Hommikuks maapähklivõileiba, banaani ja kiivit, lõunaks pastat avokaado, maapähklivõi ja sinihallitusjuustuga, ja õhtuks sihvkasid, greipi, banaani, avokaadot ja jälle juustu. See juust on lihtsalt parim! Ühtlasi pidi sellest banaanist mulle ka homseks jätkuma, aga keegi siin ei suuda end taltsutada.

Lõpetuseks üks Pääru mu põlve kallistamas

Käin kinos, teatris, kohvikus

Pühapäeval käisime perega Vanemuises "Minu järel, seltsimees!" vaatamas. Mulle kohe ausalt ei meeldinud, ja sealjuures naeran ma nii mõnegi sisutu komöödia üle täiega. Alguses oli rahvas saalis vaikne, hiljem naerdi juba päris kõvasti, sellal kui minul vaikselt silm kinni vajus. Päris pikk etendus oli ka, netos (ilma vaheajata) kaks tundi. Liisa Pulk ühe peategelasena hakkas mulle päris aktiivselt vastu. Minu meelest mängib ta üle. Ainus, kes mulle tervest etendusest üldse meeldis, oli Riho Kütsar, aga tema on alati tasemel. No ja Karol Kuntsel oli ka korralik. Kõik teised jätsid parimal juhul külmaks.

Pärast istusime Ristiisas ja jõime džinntoonikuid, mis mulle hiljuti meeldima on hakanud.

Täna käisime Marili ja mina siis "Interstellarit" vaatamas. Tundub, et kõik kultuuriline minu elus toimub praegu Tartus. Mis teha, mis teha, palju bussisõite...

See film...Noh, see film. Mida selle filmi kohta öeldagi? IMDb-s talle antud hinnang 9 on ilmselgelt liialdatud. Ma annaks talle 7. Muuseas nüüd tuleb spoilereid, sest ma ei oska filmidest ilma sisust rääkimata jutustada.

Kui ma saalist välja kõndisin, oli mu peamine mõte, et "Interstellar" oli üpris segane. Ma pidin praegu guugeldama, mis ikkagi ja kuidas juhtus. Noh, võib-olla olen ise natuke tohmakas, aga vähemalt internet aitas hädast välja.

McConaughey meeldis, tegi hea töö. Mõne koha peal, kui ta seal oma lapsi taga karjus ja nuttis, tulid endalgi pisarad silma. Anne Hathaway... pigem mitte. Selle rolli jaoks vale valik. Kuid Matt Damon oli päris hea. Kõige naljakam oli minu jaoks üks koht, kui McConaughey ja Damon jalutasid kauge planeedi peal ja astronaute oli ainult paar tükki järele jäänud, ja ma mõtlesin, et päris hea, et keegi neist psühho pole, vaid on normaalsed inimesed kokku juhtunud, ja siis osutuski Matt Damon psühhoks ja virutas McConaugheyle hoobi pähe. Skoor!

Igal juhul ei saa ma öelda, et film oli halb. Selline film ei ole mingil juhul halb. Juba kvaliteet, kuidas ta tehtud on! Kõik need vaatepildid, liivatormid, hiigellained ja mustad augud, olid võimsad. Mõnedki kohad panid õhku ahmima. Tüübid käisid ühte planeeti tšekkamas ja olid paar tundi ära. Läksid tagasi oma kosmoselaeva ning neid sinna ootama jäänud meeskonnaliige ütles murdunud häälel: "Ma ootasin teid kakskümmend kolm aastat..." Ja McConaughey tegelane sai aru, et ta lapsed olid vahepeal suureks kasvanud. Mul vajus küll karp lahti.

Mille kallal ma siis iriseksin? Mõni natuke müstiliseks kiskuv teema raamaturiiuli, morsekoodi ja ajasrännuga. Nonsenss. Rikkus lõpu minu jaoks täiesti ära. 

Anne Hathaway tegelaskuju. Kui sa oled üks miljonitest, kes on välja valitud, et lennata kosmosesse ja päästa inimkond, siis võiks arvata, et sa oled professionaal. Sa ei jää kuskile hiigellaine ette vette istuma ega halisema: "Ma ei suuda, ma ei jõua." Algatuseks võiks püsti tõusta, küll sa jõudma hakkad. Sa ei muutu üliemotsionaalseks ega korralda oma meeskonnakaaslastele stseene ega pea jutlusi armastuse tähtsusest. Aaargh. Üldse olid mõlemad naispeategelased naeruväärselt emotsionaalsed.

Kokkuvõttes ma ikkagi pidin seda filmi nägema, ma poleks rahule jäänud, kui poleks näinud. Soovitada võib siiski. Ja järgmiseks juba "Näljamängud"!

No on ikka tegelane!

Kui ma veel ema juures elasin, vaatasime igal reede õhtul "Me armastame Eestit", kusjuures mina olin alati Peeter Oja ja tema Mihkel Raua võistkonna poolt ja me ärplesime rohkem, kui need tüübid saates tegid. Tõe huvides, meile mõlemale meeldivad mõlemad tüübid, aga meile meeldib ka näägelda. Küll me siis mõnitasime üksteist, kui teise võistkonnas oli mõni ebameeldiv liige või muud säärast.

Täna õhtul sain emalt sellise sõnumi, tsiteerin sõna-sõnalt:

Haa! Laku panni, minu võistkond võitis, Sinu oma tõmbas musta augu. Muidu olid ka minu omad kogu aeg ees. Kena õhtut!

Miks te mu verd ei taha??

Olin kolm päeva jutti tööl ning eile pärast tööd läksime veel ühte karaokebaari istuma. Kui nad karaoke ära lõpetasid, pandi peale "Kodulaul" nukitsamehest. 

Sõbranna ütles: "Iga jumala kord panevad nad selle laulu sel kellaajal peale."

Mingi vihje? Selle peale hakkaski rahvas välja voolama. Ma tundsin peale kojujõudmist vajadust millegipärast veel netti minna (sõltlane) ja sain magama alles kell kolm. 

Hommikul ärkasin mingi kriiskava heli peale. Äratuskell! mõtlesin paaniliselt, aga see oli hoopis ema, kes ei teadnud, et ma veel magan. Oligi hea, sest peale seda tõusin üles, aga olen siiamaani ööriietes ning mul on väike kahtlus, kas ma täna üldse majast välja saan. Ainult aeg annab vastuse. 

Tahaks meeletult "Interstellarit" vaatama minna, sest ma olen selle kohta nii palju kuulnud. Tegelikult kunagi selle treilerit nähes ütlesin Marilile, et McGonaughey (ma iga jumala kord pean guugeldama, kuidas seda nime kirjutatakse) ei tundu küll väga astronaudi-tüüpi, ning kandsin selle filmi maha. Kuid nüüd peale kõige selle kõmu kuulmist vaatasin treileri üle ja film tundub päris võimas. Samuti on sellele IMDb-s absurdselt kõrge hinnang antud. 

Gentlemen, you had my curiosity. Now you have my attention.

Sain Verekeskusest kirja, et neil on minu grupi verd vaja, ja natukese aja pärast uue kirja, et sorri, sa võid alles detsembris tulla, käisid liiga hiljuti. Ai kurja, kui ma oleks kohale läinud ja nad oleks mu tagasi saatnud...

Pretty things!

Mulle tohutult meeldib sobrada igasugustes sisustus- ja kodupoodides. Eile ja täna leidsin sealt endale nii mõnedki asjad, mida mul oli väga vaja. Praktilisematest asjadest uus dušikardin, seebialus ja pudeliavaja. Lippasin  nimelt eile õhtul oma kodupoest läbi, et paar siidrit võtta - kell kaheksa pannakse see kinni, mul pidi aga majaperemees just kell kaheksa läbi tulema. Mõtlesin, et jõuan ikka enne ära käia. Esimene, keda poodi sisse minnes nägin, oli üks meie söögikoha püsikunde, kes mind rõõmsalt teretas. Just alkoringi tehes, mõtlesin torssis näoga. Seesama klient oli minu kallal eelmisel päeval töö juures naaksunud, et mulle tuleks kiirusepiirang peale panna, sest ma liigun saalis liiga kiiresti. Ja lisaks olevat mul liiga tähtis nägu ees.

Ma vastasin, et ma olengi tähtis. "Kas te üldse teate, kellega te räägite?"

Ta vaatas mu nimesilti. "Anne-Maiga?"

Selle raundi tunnistasin kaotanuks ja läksin ruttu teise laua juurde.

Igatahes viskas minu sisse tulles poodi kohe sellise järjekorra ette, et hoia ja keela. Kõik tahtsid enne kaheksat ära jõuda ja olgem ausad, kõik tahtsid just alksi. Seisin seal siis teiste alkohoolikutega, kui tuli meelde, et mul pole isegi avajat, millega siidrit lahti teha. Küsisin korteriperemehelt, aga tal ka polnud. Käisin siis elamises ringi ja püüdsin leida midagi metallist, millega pudelit lahti saaks. Helen oli kunagi öelnud, et võtmega saab. Ma ei tea, mis võtmeid tema kasutab, aga minu omadega igatahes ei saanud. Lõpuks sain oma laua metallist jalaga kuidagimoodi triki tehtud, aga pool põrandat oli siidrit täis.

Niisiis ostsin täna endale esimese asjana pudeliavaja.

Ja meganunnud klaasialused, mis funktsioneerivad ka küünlaalustena. Mulle täiega meeldib see stiil:

Joppas ning hoopis teisest poest sain nendega kokku sobiva karbi oma teepakkide jaoks:

Ja kas need pole mitte maailma armsaimad tassid?
 

Ooh, look at me, drinking tea

Kokkuvõttes oli väga õnnestunud saagijaht.

We can't stop, and we won't stop

Olin kaks pikka-pikka päeva tööl ja täna magasin keskpäevani. Olin hommikul tegelikult juba arvestanud unise lebotamispäevaga, aga kuidagi kujunes, et olin päris produktiivne. Koristasin natuke, pesin aknad ära - isegi väljastpoolt, sest ma elan esimesel korrusel ning mu aknad ei käi alt lahti, vaid ainult ülaltpoolt õhutusasendisse. Eks see veits turvalisem ole küll, ainult et pesta tuleb neid õuest.

Siis käisin veits šoppamas, tuulasin Koduekstras ja ostsin endale uue ilusa dušikardina, nunnusid kohvitasse ja mangolõhnalisi küünlaid. Nüüd on kõik nii ilus ja puhas, tegin elamise hämaraks ja põletan küünlaid.

Helistasin isadepäeva puhul isale ja küsisin, kas ta mu kaardi sai kätte. Eeldasin, et sai ning see, et ta pole helistanud ja mind ülevoolavalt tänanud, tuleneb kõigist neist emotsioonidest, mida on rääkimiseks lihtsalt liiga palju, aga selgus, et ta ei olnud kaarti üldse mitte kätte saanud. Kus on mu kaart, ma küsin. Kus on mu kaart?

Illuminaadid.

Tööl pidas keegi meie juures oma sünnipäeva. Mitte ainult ei pakkunud ta meile tükikest oma tordist, vaid võttis õhtu lõpus kotist ka kommikarbi ja ütles, et see on meile. Kas ta tõesti võttis kodust ettekandjate jaoks kommikarbi kaasa? Inimesed võivad mõnikord väga armsad olla. Ükspäev tuli sööma üks väike, umbes kümne-või kaheteistaastane poiss. Maksis letis, sõi oma toidu ja jõi smuuti ära ning tuli uuesti leti äärde.

"Aitäh, väga maitsev oli. Ma tulen pärast uuesti." Siis vaatas ta maha. "Ja seda, et... ee... Kas tippi võib jätta?"

Ma ütlesin, et ikka võib.

Siis jättis ta mulle selle päeva kõige suurema tipi. Teine ettekandja vaatas, suu ammuli, pealt, ja küsis, kui vana see poiss oli. 

Ja nii muuseas ajasin töö juures pool oma sendikarpi põrandale, lükkasin täna poes leti pealt mingid annetuslikud jõulukellukesed müüjale sülle (samas need olid väga halva koha peal) ega isegi ostnud pärast seda ühtegi kellukest. Ja kaotasin veel ühe kinda ära.

Saatsin emakese tööle ja ise istun siin, pleedi sisse mähitud, joon teed, söön melonit ja banaani ning vaatan Youtube'i videosid. Mingi karvane tegelane muudkui tuleb ja puksib peaga ning püüab läpakat mu sülest maha lükata, et ise sinna mahtuda. Sa ei mahu siia!

Kas ma olen ainus, kelle meelest "All About That Bass" sugugi positiivne lugu pole? Kelle meelest see on hoopis negatiivne ja peenikesi tüdrukuid alavääristav? Mis juhtuks, kui Meghan Trainor laulaks hoopis:

I'm bringing skinny back

Go ahead and tell the fat bitches that

Nah, I'm just playing

Mitte keegi ei jõuaks seda kisa ära kuulata! 

Mängisime eile emaga Yatzyt ja ta hakkas oma punktiskoori üles kirjutama. Vaatas minu pisikest skoori selle kõrval ja hakkas nii mõnitavalt naerma, kui ainult naerda sai.

"Kas ma olen sinu vanuses ka sama lapsik?" küsisin talt.

"Arvatavasti hullemgi, sest mina olin sinuvanuselt palju tõsisem," teatas ta.

Hiljem skaipisin Annie ja tema emaga ning minu ema istus ka kõrval ja teatas aeg-ajalt: "Ütle neile seda või seda!"

Annie tegi lihtsalt kaamera ees lollakaid nägusid, nii et ta ema käskis tal käituda nagu tõsine kümneaastane. Me oleme lihtsalt kõik üks kamp lapsikuid.

Nad elavad nüüd kahekesi, sest poiss läks isa juurde elama. Kuigi nad on uue au pairi võtnud.

"Ah nii," ütlesin hapu näoga, "ma näen, et mind on asendatud."

Karu

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on. Ma aina magan, magan ja magan. Eile näiteks tudusin poole üheni. Täna veerand kaheteistkümneni, kuni üks mu töökaaslane helistas ja mu üles ajas.

Mul on lihtsalt sellest ajast kahju, ma raiskan niimoodi pool päeva ära. 

Eile käisime klubis. Väike Halloweeni-õhtu. Baaridaamidel olid põsele lahedad verised haavad maalitud ja paar inimest tuli isegi kostüümiga kohale. Muidu oli suht igav õhtu ja muusika ka kehv. Pool kaks ma tundsin, et enam ei suuda, ja ütlesin sõbrannale, et lähen koju. Ootasin, et ta esiteks sõimab mu läbi, et nii vara ära lähen, aga ta teatas ilmse kergendusega, et lähme koos.

"Ma tahtsin juba ammu koju magama."

Niipalju siis sellest.

Tänu kõigele sellele pole mul täna vähemalt mitte mingisugust pohmakat.

Skaipisime ema ja Minniga, kui ema hakkas Minnile jutustama, mis kummalised asjad tal kodus toimuvad. Et keegi oli ta alati taga oleva seinakella õigeks keeranud. Kõigepealt oli ta püüdnud seda minu kaela väänata, aga ma jumala eest ei ole mingit kella puutunud.

Muidugi hakkas ema kohe kummitusi kahtlustama.

"Ei ole mingeid kummitusi," ütlesin ma ja helistasin keset skaipimist Liisule.

"Tsau, kuule, kas sa oled emal kella õigeks keeranud?"
"Jah, kunagi keerasin küll," vastas Liis natuke jahmunud häälega.

"Okei, tsau siis!"

Ja oligi müsteerium lahendatud. Liis vangutas telefoni ära pannes kindlasti pead ja mõtles, et klassikaline pere.