Väljas sajab kerget vihma. Me oleme saanud sel aastal nii võrratu suve, aga paar vihmast päeva selle keskel on nagu taeva õnnistus. Sõna otseses mõttes, sest see tuleb taevast.
Laupäeval oli üks selline päev. Oli nii kummaline üle tüki aja tõmmata jalga teksad. Mõnus.
Pluss ma ei pea praegu jooksma minema, nagu mul plaanis oli. Sest vihm! Ha! Ma lasen parem Jillian Michaelsil endale peksa anda. See on nii naljakas, kuidas ta alati sind võimlemise juures ergutab.
"Ma olen pannud kahesajakilosed inimesed hüppeid tegema. See tähendab, et ka sina saad sellega hakkama. Ei mingeid vabandusi!"
"Kas tunned seda sõlme oma kõhus, kui kõhulihaste harjutusi teed? See tähendab, et su keha saab tugevamaks. See on hirm, mis su kehast lahkub!"
"Sulle öeldakse alati, et pole vaja palju treenida. Et mine lihtsalt lifti asemel trepist ja sellest piisab. See pole tõsi! Letargia ei tee sulle mingeid teeneid. Sa suudad kõvasti treenida!"
Või täitsa trenni lõpus: "Sa tunned, et tahaksid praegu alla anda, jah? Ei! Me ei anna lõpus alla. Me teeme lõpus hoopis kahekordse jõuga, sest me suudame."
Ma kutsun teda alati endamisi natsiks.
Sain eile õhtul kalli Minniga skaipida. Kuna ema saabus hiljem, siis tema rääkis Minniga pärast telefonis.
"Nälg tuleb. Ah, mis? Lihtsalt Anne-Mai tuleb jälle oma võileibadega."
Või kui Minn küsis, kes seal taustal nii kriiskavalt naerab: "Ah, Anne-Mai mängib siin kassiga ja kass kukkus diivanilt maha."
Mis on üldse üks suurimaid rõõme elus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar