Nii, mis seisukorras ma siis olen?

Käisin eile sellel uuringul, millel olen lapsest saati osalenud. Seal pidi täitma hunnikutes küsimustikke oma iseloomu ja käitumise kohta ning isegi midagi IQ-testi sarnast.
Pidi vestlema ka psühholoogiga. Ma teadsin juba ette, et minusuguse erijuhuga läheb tal kauem aega, ja me jäimegi hommikusöögile hiljaks. Aga huvitav oli.

Muidu olid kõik töötajad üliviisakad ja väga toredad. Ma küsisin alati väga palju küsimusi juurde, näiteks et kuidas rasvaprotsendi mõõtmise masin töötab (midagi vahelduvvooluga, mille ta läbi su keha laseb ja selle järgi teada saab, kus on lihas, kus rasv), mis on keskmine ja mis on hea ja mida nad selle või tolle tulemusega peale hakkavad.

Üks neiu uuris mu toidupäevikut ja näitas iga toidukoguse juures pildikesi, et ma valiks täpselt õige koguse, palju ma midagi sõin. Kirjas on küll, et kausitäis putru, aga kui suur kausitäis? Klaaside juures sattusin ma segadusse, sest meil on täitsa standardsed klaasid, aga ma ei tea, kui suured, ja minu meelest on üldse kõik klaasid sama mõõtu, ma olen katsetanud. Need, mis on lühemad, on laiema põhjaga, aga sisse mahub ikka ühepalju.

Võtsime ühe päeva hommikusöögi läbi ning neiu jäi nõutult vait, kui järgmises lahtris ilutses uuesti "hommikusöök". 

"Jaa, see on mu teine hommikusöök," naeratasin. "Ma söön väga palju."

Oli ka füüsilise vastupidamise test rattal, ja uskuge, et ma vigisesin piisavalt palju, et ma ei viitsi seda teha, ja nad pidid mu lõpuks kinni siduma ja sinna vedama. Noh, peaaegu. See on tegelikult naeruväärne, et ma pärast nii läbi olin, sest see kestis ainult kümme minutit - võib muidugi kauem ka, kui jaksad, aga mina ei jaksanud. Iga kolme minuti tagant tõsteti koormust ning kiirus pidi samaks jääma ja südamelöögid ei tohtinud ka väga kiireks minna. Tavaliselt pididki kõik umbes kümme minutit vastu pidama, ainult üks tüdruk olevat rekordi teinud ja kolmteist välja sõitnud, wow. Ma sain hinnanguks hea, mis oligi minu jaoks päris hea.

Vererõhk kuulutati mul natuke madalaks, nii et ma doonoriks ei sobivat. "Haa!" ütlesin ma võidukalt, "ma käisin ja sobisin suurepäraselt."

Pealegi joon tavaliselt palju kohvi, mis rõhku kergitab, aga sel päeval polnud veel saanud.

Muud füüsilised andmed: pikkus: 167,5

kaal: 59,2

kehamassiindeks 21

Rasvaprotsenti olin ise guugeldanud ja piltide järgi otsustanud, et see on umbes 23-25%. Oligi 24,4, mille üle ma üldse ei rõõmustanud. Kaal kaaluks, see on suva, aga kuidagi õõvastav on mõelda, et veerand mu kehast on rasv. Mida ma õieti söön? Mul läks nägu nii mossi. See naine uuris mingeid graafikuid ja ütles, et see olevat minu vanuse kohta keskmine, aga ma ei taha olla keskmine. Ma tahaks olla suurepärane. Naine püüdis mind üles turgutada, kirjutades mulle vöö/puusa suhteks: suurepärane (0,73 - ma tõesti ei tea, mis see tähendab).

No vot. Vingumisest igatahes pole kasu, tuleb rohkem liigutada ja vähem magusat süüa.

Hommikul enne vereproovi polnud lubatud süüa ja ma polnud julgenud ka eriti vett juua. Pärast proovi tuli küll hommikusöök, aga kuna ma praadi ei söö, sain salatit ja mingeid puuvilju, mis pole just väga toitvad, ja siis anti mulle mingit maailma kangeimat kohvi ja tuli rattatest, ning pärast hakkas mul kohutavalt pea valutama ja süda läks pahaks. Täitsin kiiruga viimased küsimustikud ära ning olin esimene, kes jalga laskis. Nad ütlesid mulle väga kenasti aitäh ning kinkisid mingi uhke pastaka ja Lõunakeskuse kinkekaardi.

Peavalu ei läinudki üle, ehkki ma õhtul isegi rohtu võtsin. Seega pidin Tartuffile mineku ära jätma ja koju sõitma, millest oli kahju.

Nüüd pean nädal aega vööl sammulugejat kandma, mis iseenesest mõjub alati hästi, sest sa lihtsalt liigud niimoodi rohkem. Sa ei saa ometi lasta neil inimestel näha, milline laiskloom sa oled??