Püüdsin seda raamatut lugeda küll netist ja kuulata audioraamatuna, aga ei saanud järje peale, sest kõige parem on lugeda siiski päris tavalist, vanamoodsat, paberist raamatut.
Nii et lõpuks sain mina, kes ma olen juba aasta aega suur Dawkinsi-fänn, läbi ka tema kõige kuulsama raamatu. Esmatrükk ilmus juba ammu enne minu sündimist, aga enamus väidetest peab siiamaani paika.
See oli nii huvitav. Ma soovin, et keskkoolis võiks sellest olla rohkem juttu, kui praegu on. Sellest võiks olla terve kursus: evolutsioonist ja geenidest. Ma vihkasin alati bioloogiat, sest seal oli nii palju jama mingitest amööbide ehitusest. Ma mäletan siiamaani, et kingloom liigub ripsmete abil (kuigi, kes kurat on kingloom?). Rohkem geeniteemat õppekavva! Lõppude lõpuks on see ju kõik, mis üldse on. Kõike elavat määravad geenid.
Ma olin alati selles kasvatuse-geenide debatis rohkem kasvatuse pooldaja, uskudes, et geenid määravad enam-vähem ainult välimuse, käitumine ja iseloom aga kujunevad kasvatuse ja keskkonna tulemusel. Nüüd olen hakanud geenide osa palju suuremaks pidama. Küll aga on ikkagi tõsi, et olenevalt keskkonna mõjust lööb rohkem välja ühtede või teiste geenide mõju.
Mingil hetkel evolutsiooni käigus hakkasid vastastikku sobivate replikaatorite rühmadest välja arenema eraldiseisvad kandjad - rakud, ja hiljem ka hulkraksed kehad. Edenema hakkas eelkõige nende kogumite elu, kes liikusid ühest põlvkonnast teise läbi pudelikaelaga elutsükli ja muutusid järjest iseseisvamateks ning hakkasid meenutama kandjaid.
Niisugune elusaine kokkupakkimine eraldiseisvateks kandjateks muutus ajapikku niivõrd silmatorkavaks ja valdavaks tunnuseks, et kui lõpuks ilmusid välja bioloogid ja hakkasid loodust uurima, tundus nende jaoks kõige loogilisem uurida elu nendesamade kandjate - üksikorganismide - kaupa. Just üksikorganismid tungisid kõigepealt bioloogide teadvusse, samal ajal kui replikaatorid - keda tunneme nüüdsel ajal geenide nime all - jäid tagaplaanile ja neid peeti lihtsalt üksikorganismide masinavärgi juppideks. Selleks, et bioloogia hakkaks keskenduma nendele olulistele, replikaatoritega seotud küsimustele, oli tarvis suurt vaimset pingutust.
Teose keskne teema: evolutsiooni ühik on tegelikult geen, mitte üksikorganism, ongi natuke võõras ja raske, aga lõpuks tundub juba loogiline. Meie oleme geenide jaoks ainult kestad, mille sees nad elavad ja läbi põlvkondade kanduvad.
Mõtlemist jätkub tükiks ajaks. Haarav!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar