Sain verekeskuselt kirja, et neil on verd vaja, ja läksin eile kohale. Seekord polnud seal mitte mingit järjekorda ja läks väga kiiresti. Hiljem sel päeval ei tohi füüsiliselt eriti aktiivne olla, aga mul juhtus niimoodi, et käisin maha meeletuid maid, ujusin ja sõitsin veel rattaga... Õnneks pilti päris tasku ei visanud.
Edasi läksin Tiinale ja Marilile külla. Kõndisin pika maa linna äärde ja hakkasin hääletama. Esimene mees viis mind ainult Lähteni ja andis mulle oma visiitkaardi.
"Ma hakkan siis öösel helistama, kui mul igav on," ütlesin seda vastu võttes. Mees jäi rahulikuks ja ütles, et tal on telefon kogu aeg sees.
Ja siis ma ei saanud ega saanud sealt Lähtelt edasi, nii et Tiina hakkas juba muretsema. Lõpuks peatus mingi õppesõiduauto, roolis oli vanem mees. Ma hakkasin sisse astudes midagi rääkima, aga ta katkestas mind, keerates oma raadio valjemaks. "Kuula natuke seda."
See oli mingi jutlus. Midagi Paulusest. Ma ei süvenenud, sest sellised asjad mind ei huvita, pealegi hakkas mul väga kriipi. Üks väheseid kordi, kus mul on auto peale istudes jube hakanud. No ma lihtsalt ei usalda usklikke inimesi väga, ja me olime Tiinaga vaadanud hiljuti üht filmi, kus mees ja naine hääletasid ja said mingi jeesusekummardaja auto peale, kes osutus psühhopaadiks ja neid mõlemaid tappa üritas.
See oli mingi jutlus. Midagi Paulusest. Ma ei süvenenud, sest sellised asjad mind ei huvita, pealegi hakkas mul väga kriipi. Üks väheseid kordi, kus mul on auto peale istudes jube hakanud. No ma lihtsalt ei usalda usklikke inimesi väga, ja me olime Tiinaga vaadanud hiljuti üht filmi, kus mees ja naine hääletasid ja said mingi jeesusekummardaja auto peale, kes osutus psühhopaadiks ja neid mõlemaid tappa üritas.
Siis ütlesin endale, et vahemaa Lähtelt Tabikasse on väga lühike ja sirge ning ei kulge isegi mitte metsa vahel, nii et kõik peaks okei olema. Küllap oli see mees lihtsalt mingi imelik, kes võtab hääletajaid peale, et oma sõnumit kuulutada. Mingi imelik sõiduõpetaja.
Jõudsin eluga kohale ja veetsime mõnusalt aega. Marili oli mingeid soomepäraseid saiakesi küpsetanud, mis maitsesid väga mõnusalt. Käisime Saadjärve ääres ujumas, mina vaid solberdasin jalgadega vees, sest ma polnud ujukaid kaasa võtnud. Õnneks laenas Marili mulle enda omi ja saime kõik ujuma. Saadjärve vesi on nii mõnus! Ja põhi väga hea, liivane.
Laps hakkas mind varsti kutsuma Anna-tädiks, mis minus õudu äratas. See kõlab, nagu ma oleks seitsmekümneaastane. Tädi on minu enda süü, sest nii ma ennast tutvustasin, ja ma otsustasin selle sõna välja praakida ja lapse ümber õpetada, aga siis oli juba liiga hilja.
Pärast tuppajõudmist hakkas sadama. Me siis arutasime, et kui hästi me enne sadu jõudsime jalutamas ära käia. Ja keegi mainis, et kiisu on laua all. Laps kuulas ja tegi kokkuvõtte: "Kiisu sadas ära. Kiisu sadas ära!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar