Ükspäev tuli ema koju, kahtlaselt kõhevil, ja ütles: "Arvake ära, mis ma tegin??"
Kuna mitte keegi ei pannud täppi, avaldas ta tõe: "Ma tegin endale Facebooki konto."
Bdm-tššš.
Õhtul võttis ta telefoni vastu: "Tšau. Jaa, tema ma võtsin vastu. Ah, toda ei hakanud praegu võtma, las ootab. Mis? Kui palju mul juba seal sõpru on? Mingi nii-ja-nii-palju peaks olema."
Ja kui me kõrval natuke itsitasime, siis kurtis ta telefoni: "Kuuled, nad naeravad siin minu üle!"
Ainus asi, mille üle minul naerda on, on see, kui lootusetult ma ajast maha olen jäänud.
Mu kõrvaklapid läksid katki, nagu nad alati teevad, aga mitte päriselt katki, vaid pooleldi. Kõikidest lauludest on nüüd kuulda ainult backi-hääli ja pool biiti on ka puudu. See on niii kummaline, mul on oma lauludesse hetkeks mingi teine sissevaade, saab täpselt teada, mida nad lauludele taha laulavad, mida tavaliselt ei eristagi, sest kõik vokaalid sulavad ühte.
Eile saatsid Maarja ja Polina mu üheksase bussi peale. Veeresin Tartust välja, ise natuke trimbanud, ja kuulasin seda psühhedeelseks muutunud muusikat ning panin tähele, et oli juba hämar. Natuke nukker. Juba on sügise lõhna.
Ja Minn läks ka täna ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar