Neljapäeval tähistasime väikses VIP-seltskonnas Polina sünnipäeva. Me tegime vist midagi pubiralli sarnast või ma ei teagi, aga muudkui läksime ühest kohast teise ja jõime igal pool shotte, mida ma väga ei armastagi, aga keegi kogu aeg tellis. Me tantsisime baarides, kus mitte keegi teine ei tantsinud (sest need polnud klubid), peamiselt mina ja Maarja, sest me tunnetasime biiti. Me tegime võõrastest pilte. Päris hilja, kui mul oli alles pool enda ostetud daiquiri'st - see oli päris vastik - ja ma absoluutselt ei suutnud juua kellegi tellitud shotti, hakati shotibaari kinni panema. Last call vist. Baaridaam sõna otseses mõttes helistas kellukest. Kõrvallaua omadel oli jooke üle ja nad anusid, et "võõras neiu" ehk mina neid ühe shotiga aitaks.
"Ma absoluutselt ei suuda," ütlesin ma kurvalt, aga nad ei kuulanud ei'd ja nii ma pidin võtma võõra shoti, ehkki enda omad olid joomata. Ma ei saa midagi teha, et mul on nii altruistlik loomus. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Kui kell neli lõpuks Maarja poole jõudsime, võtsin ma suurima rahuloluga oma sammulugeja ära, ja olin nii rõõmus, et ma sain tohutult samme selle õhtuga juurde. Ega nemad ei tea, mis olukorras neid nii palju tuli, vaid tõenäoliselt ahhetavad, kui sportlik võib üks inimene olla.
Pole vist vaja lisadagi, et eile oli mul terve päeva jooksul läbiv mõte: "Ei iialgi enam." Ja natuke ka: "Ma sureeen..." Kõigele lisaks lugesin parajasti Kerttu Rakke raamatut sellest, kuidas ta Kodu Keset Linna kirjutas. Kõrvale rääkis Kerttu sellest, et osa sarja tegi ta konkreetselt pilves peaga (mis seletab nii mõndagi) ja jõi lakkamatult. Mul hakkas nii paha iga kord, kui ta kirjeldas hommikusöögiks joodud pina coladasid ja shampust, et pidin raamatu kõrvale panema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar