Sain oma vereanalüüside vastused

Võib rahul olla?

Psühhedeelne

Ükspäev tuli ema koju, kahtlaselt kõhevil, ja ütles: "Arvake ära, mis ma tegin??"

Kuna mitte keegi ei pannud täppi, avaldas ta tõe: "Ma tegin endale Facebooki konto."

Bdm-tššš.

Õhtul võttis ta telefoni vastu: "Tšau. Jaa, tema ma võtsin vastu. Ah, toda ei hakanud praegu võtma, las ootab. Mis? Kui palju mul juba seal sõpru on? Mingi nii-ja-nii-palju peaks olema."

Ja kui me kõrval natuke itsitasime, siis kurtis ta telefoni: "Kuuled, nad naeravad siin minu üle!"

Ainus asi, mille üle minul naerda on, on see, kui lootusetult ma ajast maha olen jäänud.

Mu kõrvaklapid läksid katki, nagu nad alati teevad, aga mitte päriselt katki, vaid pooleldi. Kõikidest lauludest on nüüd kuulda ainult backi-hääli ja pool biiti on ka puudu. See on niii kummaline, mul on oma lauludesse hetkeks mingi teine sissevaade, saab täpselt teada, mida nad lauludele taha laulavad, mida tavaliselt ei eristagi, sest kõik vokaalid sulavad ühte.

Eile saatsid Maarja ja Polina mu üheksase bussi peale. Veeresin Tartust välja, ise natuke trimbanud, ja kuulasin seda psühhedeelseks muutunud muusikat ning panin tähele, et oli juba hämar. Natuke nukker. Juba on sügise lõhna.

Ja Minn läks ka täna ära.

When it rains, it pours

Kolasin eile Lõunakas oma kinkekaardiga tükk aega ringi, kuni leidsin endale imeilusad kollased kingad. 

Täna tuli aga ema koju kahe paari kingadega, mida talle töö juures pakuti, et vaata, võib-olla läheb sinu tütrele. Ema ise nuttis suuri soolaseid pisaraid, et mõlemad kingad number 38 olid ja talle endale ei läinud, aga võrratud on nad mõlemad ja sobivad nii hästi. Vaatamata kümnesendisele kontsale on nad isegi mugavad! Minu lemmikud on mustad.

Paradiis

Minu muusikakogu

Ma jäin CD-de ajast kunagi kuidagi maha, sest siis, kui need popid olid, kuulasin mina alles kassette. Õigemini kõigepealt lindistasin neid raadiost ise ja siis kuulasin. Leidsin täna just posu neid vanu kassette ja nostalgia tuli peale. Ma ei kavatse neid ära visata, kuigi ma muidu kõik tarbetu kola ära viskan ja mälestustest asjade kujul suurt ei pea. Neist saab kunagi lausa uunikum ning mu lapsed peavad kuulama, kuidas ma neist heietan.

Mõned CD-d mul siiski olid, aga õige pea ilmusid MP3-mängijad ja ka CD-d kadusid moest. Keegi ostis CD ainult siis, kui tegemist oli tõesti tema suure lemmikartistiga, ja muu tõmmati netist.

Naljakal kombel olen ma nüüd, paari viimase aasta jooksul päris palju CD-sid hankinud, ja paljud on pärit teise ringi poest. Kahe naela eest, miks mitte? Seal on palju huvitavaid leide.

Tõenäoliselt kõige rohkem kuulatud: Michael Jacksoni suurimad hitid ja Lana "Born to Die" - mõlemad ostetud uuena. Lana on superduperhea. Ja Regina Spektori "Begin to Hope" on väga mahe.

Marilyn Mansoni parimate hittide kogu "Lest We Forget" on üks neist, mis mul juba kümme aastat olnud on ja mida on tõesti meeletult palju läbi kuulatud. "Holy Wood" on hangitud sekkarist, nagu ka Korni mõlemad. 

Lady Gaga topeltplaat. Mul on Lady Gagaga selline lugu, et kui paljudele meeldib ta imago ja sõnumi pärast ning ta muusikat nimetavad paljud kehvapoolseks, siis mulle meeldib just muusika, sest see on klassikaliselt hea popp. Jah, natuke ajuvaba, aga väga meeldejääv ja rütmikas.

Justini "Justified" ostsin, sest sellelt plaadilt on pärit mu pikaaegne lemmiklugu "Cry Me a River". Ma jumaldasin seda lugu. Aga mul polnud seda plaati ning raadiost ei lastud seda mitte kunagi ja ma lihtsalt ei saanud seda kuskilt kuulata! Pidin passima teleka ees ja ootama, kas tuleb seda muusikavideot. (Ajad enne youtube'i, täiesti metsik.) Lõpuks tegi mu pinginaaber mulle Justini kasseti ja ma konkreetselt kuulasin "Cry Me a Riverit" tunde, keerasin pastakaga kasseti tagasi ja kuulasin uuesti.

Rihanna - meh.

Ainsad kaks eesti plaati, mis mul on, on HU? omad. HU? on parim. Mul oli ka Smilersi "Ainult armastusest", mis oli lihtsalt taevalik, aga olen suutnud selle kuhugi ära kaotada :(

Dido plaadi pealt kuulasin ainult kahte lugu: "Here with Me" ja "Hunter", sest teised on jamad.

Muse on ikka hea. Evanescence oli kuskil plaadipoes allahindlusega ja ma võtsin ta ära ning kuulasin ka paar korda, aga see bänd jääb siiski mu tiinekaaegadesse. Liiga dramaatiline ja emotsionaalne.

"Reise, reise" Rammsteinilt on kullatükk. Jah, ma ei saa sõnadest aru, aga ma tunnetan, et need on geniaalsed.

Snoop Doggi plaadi leidsin sõna otseses mõttes maast ühel festivalil.

Avril Lavigne - meenutus pubekaaegadest. Naljakas on see, et ta teeb ikka veel samasugust pubekamuusikat!

 

High-five... with a foot!

Sellest peab saama uus trend.

Neljapäeval tähistasime väikses VIP-seltskonnas Polina sünnipäeva. Me tegime vist midagi pubiralli sarnast või ma ei teagi, aga muudkui läksime ühest kohast teise ja jõime igal pool shotte, mida ma väga ei armastagi, aga keegi kogu aeg tellis. Me tantsisime baarides, kus mitte keegi teine ei tantsinud (sest need polnud klubid), peamiselt mina ja Maarja, sest me tunnetasime biiti. Me tegime võõrastest pilte. Päris hilja, kui mul oli alles pool enda ostetud daiquiri'st - see oli päris vastik - ja ma absoluutselt ei suutnud juua kellegi tellitud shotti, hakati shotibaari kinni panema. Last call vist. Baaridaam sõna otseses mõttes helistas kellukest. Kõrvallaua omadel oli jooke üle ja nad anusid, et "võõras neiu" ehk mina neid ühe shotiga aitaks. 

"Ma absoluutselt ei suuda," ütlesin ma kurvalt, aga nad ei kuulanud ei'd ja nii ma pidin võtma võõra shoti, ehkki enda omad olid joomata. Ma ei saa midagi teha, et mul on nii altruistlik loomus. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Kui kell neli lõpuks Maarja poole jõudsime, võtsin ma suurima rahuloluga oma sammulugeja ära, ja olin nii rõõmus, et ma sain tohutult samme selle õhtuga juurde. Ega nemad ei tea, mis olukorras neid nii palju tuli, vaid tõenäoliselt ahhetavad, kui sportlik võib üks inimene olla. 

Pole vist vaja lisadagi, et eile oli mul terve päeva jooksul läbiv mõte: "Ei iialgi enam." Ja natuke ka: "Ma sureeen..." Kõigele lisaks lugesin parajasti Kerttu Rakke raamatut sellest, kuidas ta Kodu Keset Linna kirjutas. Kõrvale rääkis Kerttu sellest, et osa sarja tegi ta konkreetselt pilves peaga (mis seletab nii mõndagi) ja jõi lakkamatult. Mul hakkas nii paha iga kord, kui ta kirjeldas hommikusöögiks joodud pina coladasid ja shampust, et pidin raamatu kõrvale panema.

Sain verekeskuselt kirja, et neil on verd vaja, ja läksin eile kohale. Seekord polnud seal mitte mingit järjekorda ja läks väga kiiresti. Hiljem sel päeval ei tohi füüsiliselt eriti aktiivne olla, aga mul juhtus niimoodi, et käisin maha meeletuid maid, ujusin ja sõitsin veel rattaga... Õnneks pilti päris tasku ei visanud.

Edasi läksin Tiinale ja Marilile külla. Kõndisin pika maa linna äärde ja hakkasin hääletama. Esimene mees viis mind ainult Lähteni ja andis mulle oma visiitkaardi. 

"Ma hakkan siis öösel helistama, kui mul igav on," ütlesin seda vastu võttes. Mees jäi rahulikuks ja ütles, et tal on telefon kogu aeg sees.

Ja siis ma ei saanud ega saanud sealt Lähtelt edasi, nii et Tiina hakkas juba muretsema. Lõpuks peatus mingi õppesõiduauto, roolis oli vanem mees. Ma hakkasin sisse astudes midagi rääkima, aga ta katkestas mind, keerates oma raadio valjemaks. "Kuula natuke seda."
See oli mingi jutlus. Midagi Paulusest. Ma ei süvenenud, sest sellised asjad mind ei huvita, pealegi hakkas mul väga kriipi. Üks väheseid kordi, kus mul on auto peale istudes jube hakanud. No ma lihtsalt ei usalda usklikke inimesi väga, ja me olime Tiinaga vaadanud hiljuti üht filmi, kus mees ja naine hääletasid ja said mingi jeesusekummardaja auto peale, kes osutus psühhopaadiks ja neid mõlemaid tappa üritas.

Siis ütlesin endale, et vahemaa Lähtelt Tabikasse on väga lühike ja sirge ning ei kulge isegi mitte metsa vahel, nii et kõik peaks okei olema. Küllap oli see mees lihtsalt mingi imelik, kes võtab hääletajaid peale, et oma sõnumit kuulutada. Mingi imelik sõiduõpetaja.

Jõudsin eluga kohale ja veetsime mõnusalt aega. Marili oli mingeid soomepäraseid saiakesi küpsetanud, mis maitsesid väga mõnusalt. Käisime Saadjärve ääres ujumas, mina vaid solberdasin jalgadega vees, sest ma polnud ujukaid kaasa võtnud. Õnneks laenas Marili mulle enda omi ja saime kõik ujuma. Saadjärve vesi on nii mõnus! Ja põhi väga hea, liivane.

Laps hakkas mind varsti kutsuma Anna-tädiks, mis minus õudu äratas. See kõlab, nagu ma oleks seitsmekümneaastane. Tädi on minu enda süü, sest nii ma ennast tutvustasin, ja ma otsustasin selle sõna välja praakida ja lapse ümber õpetada, aga siis oli juba liiga hilja.

Pärast tuppajõudmist hakkas sadama. Me siis arutasime, et kui hästi me enne sadu jõudsime jalutamas ära käia. Ja keegi mainis, et kiisu on laua all. Laps kuulas ja tegi kokkuvõtte: "Kiisu sadas ära. Kiisu sadas ära!"

Vihm

Väljas sajab kerget vihma. Me oleme saanud sel aastal nii võrratu suve, aga paar vihmast päeva selle keskel on nagu taeva õnnistus. Sõna otseses mõttes, sest see tuleb taevast.

Laupäeval oli üks selline päev. Oli nii kummaline üle tüki aja tõmmata jalga teksad. Mõnus.

Pluss ma ei pea praegu jooksma minema, nagu mul plaanis oli. Sest vihm! Ha! Ma lasen parem Jillian Michaelsil endale peksa anda. See on nii naljakas, kuidas ta alati sind võimlemise juures ergutab.

"Ma olen pannud kahesajakilosed inimesed hüppeid tegema. See tähendab, et ka sina saad sellega hakkama. Ei mingeid vabandusi!"

"Kas tunned seda sõlme oma kõhus, kui kõhulihaste harjutusi teed? See tähendab, et su keha saab tugevamaks. See on hirm, mis su kehast lahkub!"

"Sulle öeldakse alati, et pole vaja palju treenida. Et mine lihtsalt lifti asemel trepist ja sellest piisab. See pole tõsi! Letargia ei tee sulle mingeid teeneid. Sa suudad kõvasti treenida!"

Või täitsa trenni lõpus: "Sa tunned, et tahaksid praegu alla anda, jah? Ei! Me ei anna lõpus alla. Me teeme lõpus hoopis kahekordse jõuga, sest me suudame."

Ma kutsun teda alati endamisi natsiks.

Sain eile õhtul kalli Minniga skaipida. Kuna ema saabus hiljem, siis tema rääkis Minniga pärast telefonis.

"Nälg tuleb. Ah, mis? Lihtsalt Anne-Mai tuleb jälle oma võileibadega."

Või kui Minn küsis, kes seal taustal nii kriiskavalt naerab: "Ah, Anne-Mai mängib siin kassiga ja kass kukkus diivanilt maha."

Mis on üldse üks suurimaid rõõme elus.

Nii, mis seisukorras ma siis olen?

Käisin eile sellel uuringul, millel olen lapsest saati osalenud. Seal pidi täitma hunnikutes küsimustikke oma iseloomu ja käitumise kohta ning isegi midagi IQ-testi sarnast.
Pidi vestlema ka psühholoogiga. Ma teadsin juba ette, et minusuguse erijuhuga läheb tal kauem aega, ja me jäimegi hommikusöögile hiljaks. Aga huvitav oli.

Muidu olid kõik töötajad üliviisakad ja väga toredad. Ma küsisin alati väga palju küsimusi juurde, näiteks et kuidas rasvaprotsendi mõõtmise masin töötab (midagi vahelduvvooluga, mille ta läbi su keha laseb ja selle järgi teada saab, kus on lihas, kus rasv), mis on keskmine ja mis on hea ja mida nad selle või tolle tulemusega peale hakkavad.

Üks neiu uuris mu toidupäevikut ja näitas iga toidukoguse juures pildikesi, et ma valiks täpselt õige koguse, palju ma midagi sõin. Kirjas on küll, et kausitäis putru, aga kui suur kausitäis? Klaaside juures sattusin ma segadusse, sest meil on täitsa standardsed klaasid, aga ma ei tea, kui suured, ja minu meelest on üldse kõik klaasid sama mõõtu, ma olen katsetanud. Need, mis on lühemad, on laiema põhjaga, aga sisse mahub ikka ühepalju.

Võtsime ühe päeva hommikusöögi läbi ning neiu jäi nõutult vait, kui järgmises lahtris ilutses uuesti "hommikusöök". 

"Jaa, see on mu teine hommikusöök," naeratasin. "Ma söön väga palju."

Oli ka füüsilise vastupidamise test rattal, ja uskuge, et ma vigisesin piisavalt palju, et ma ei viitsi seda teha, ja nad pidid mu lõpuks kinni siduma ja sinna vedama. Noh, peaaegu. See on tegelikult naeruväärne, et ma pärast nii läbi olin, sest see kestis ainult kümme minutit - võib muidugi kauem ka, kui jaksad, aga mina ei jaksanud. Iga kolme minuti tagant tõsteti koormust ning kiirus pidi samaks jääma ja südamelöögid ei tohtinud ka väga kiireks minna. Tavaliselt pididki kõik umbes kümme minutit vastu pidama, ainult üks tüdruk olevat rekordi teinud ja kolmteist välja sõitnud, wow. Ma sain hinnanguks hea, mis oligi minu jaoks päris hea.

Vererõhk kuulutati mul natuke madalaks, nii et ma doonoriks ei sobivat. "Haa!" ütlesin ma võidukalt, "ma käisin ja sobisin suurepäraselt."

Pealegi joon tavaliselt palju kohvi, mis rõhku kergitab, aga sel päeval polnud veel saanud.

Muud füüsilised andmed: pikkus: 167,5

kaal: 59,2

kehamassiindeks 21

Rasvaprotsenti olin ise guugeldanud ja piltide järgi otsustanud, et see on umbes 23-25%. Oligi 24,4, mille üle ma üldse ei rõõmustanud. Kaal kaaluks, see on suva, aga kuidagi õõvastav on mõelda, et veerand mu kehast on rasv. Mida ma õieti söön? Mul läks nägu nii mossi. See naine uuris mingeid graafikuid ja ütles, et see olevat minu vanuse kohta keskmine, aga ma ei taha olla keskmine. Ma tahaks olla suurepärane. Naine püüdis mind üles turgutada, kirjutades mulle vöö/puusa suhteks: suurepärane (0,73 - ma tõesti ei tea, mis see tähendab).

No vot. Vingumisest igatahes pole kasu, tuleb rohkem liigutada ja vähem magusat süüa.

Hommikul enne vereproovi polnud lubatud süüa ja ma polnud julgenud ka eriti vett juua. Pärast proovi tuli küll hommikusöök, aga kuna ma praadi ei söö, sain salatit ja mingeid puuvilju, mis pole just väga toitvad, ja siis anti mulle mingit maailma kangeimat kohvi ja tuli rattatest, ning pärast hakkas mul kohutavalt pea valutama ja süda läks pahaks. Täitsin kiiruga viimased küsimustikud ära ning olin esimene, kes jalga laskis. Nad ütlesid mulle väga kenasti aitäh ning kinkisid mingi uhke pastaka ja Lõunakeskuse kinkekaardi.

Peavalu ei läinudki üle, ehkki ma õhtul isegi rohtu võtsin. Seega pidin Tartuffile mineku ära jätma ja koju sõitma, millest oli kahju.

Nüüd pean nädal aega vööl sammulugejat kandma, mis iseenesest mõjub alati hästi, sest sa lihtsalt liigud niimoodi rohkem. Sa ei saa ometi lasta neil inimestel näha, milline laiskloom sa oled??

Natuke depressiivset muusikat suveks

See laul on tegelikult küll Imogen Heapi "Hide and Seek'ist" ainult üks fragment, aga kõige kuulsam fragment kahtlemata. Ülejäänud laul ei huvita mitte kedagi maamuna peal, aga need paar rida on head. Nii kena, et keegi pani üles viis minutit järjest sama viisijuppi, ja uskuge, ma olen seda päris mitu korda läbi kuulanud...

Annie Lennox on võrratu, ja "No More "I Love You's"" veelgi võrratum. Eriti selle video, maailma kõige imelikum video.

Lana del Rey - ja rohkem polegi vaja öelda.

Richard Dawkins - "Isekas geen"

Püüdsin seda raamatut lugeda küll netist ja kuulata audioraamatuna, aga ei saanud järje peale, sest kõige parem on lugeda siiski päris tavalist, vanamoodsat, paberist raamatut.

Nii et lõpuks sain mina, kes ma olen juba aasta aega suur Dawkinsi-fänn, läbi ka tema kõige kuulsama raamatu. Esmatrükk ilmus juba ammu enne minu sündimist, aga enamus väidetest peab siiamaani paika.

See oli nii huvitav. Ma soovin, et keskkoolis võiks sellest olla rohkem juttu, kui praegu on. Sellest võiks olla terve kursus: evolutsioonist ja geenidest. Ma vihkasin alati bioloogiat, sest seal oli nii palju jama mingitest amööbide ehitusest. Ma mäletan siiamaani, et kingloom liigub ripsmete abil (kuigi, kes kurat on kingloom?). Rohkem geeniteemat õppekavva! Lõppude lõpuks on see ju kõik, mis üldse on. Kõike elavat määravad geenid.

Ma olin alati selles kasvatuse-geenide debatis rohkem kasvatuse pooldaja, uskudes, et geenid määravad enam-vähem ainult välimuse, käitumine ja iseloom aga kujunevad kasvatuse ja keskkonna tulemusel. Nüüd olen hakanud geenide osa palju suuremaks pidama. Küll aga on ikkagi tõsi, et olenevalt keskkonna mõjust lööb rohkem välja ühtede või teiste geenide mõju. 

Mingil hetkel evolutsiooni käigus hakkasid vastastikku sobivate replikaatorite rühmadest välja arenema eraldiseisvad kandjad - rakud, ja hiljem ka hulkraksed kehad. Edenema hakkas eelkõige nende kogumite elu, kes liikusid ühest põlvkonnast teise läbi pudelikaelaga elutsükli ja muutusid järjest iseseisvamateks ning hakkasid meenutama kandjaid.

Niisugune elusaine kokkupakkimine eraldiseisvateks kandjateks muutus ajapikku niivõrd silmatorkavaks ja valdavaks tunnuseks, et kui lõpuks ilmusid välja bioloogid ja hakkasid loodust uurima, tundus nende jaoks kõige loogilisem uurida elu nendesamade kandjate - üksikorganismide - kaupa. Just üksikorganismid tungisid kõigepealt bioloogide teadvusse, samal ajal kui replikaatorid - keda tunneme nüüdsel ajal geenide nime all - jäid tagaplaanile ja neid peeti lihtsalt üksikorganismide masinavärgi juppideks. Selleks, et bioloogia hakkaks keskenduma nendele olulistele, replikaatoritega seotud küsimustele, oli tarvis suurt vaimset pingutust. 

Teose keskne teema: evolutsiooni ühik on tegelikult geen, mitte üksikorganism, ongi natuke võõras ja raske, aga lõpuks tundub juba loogiline. Meie oleme geenide jaoks ainult kestad, mille sees nad elavad ja läbi põlvkondade kanduvad.

Mõtlemist jätkub tükiks ajaks. Haarav!

Võta kätte esimene raamat, mida näed, mine leheküljele 45 ja loe esimest lauset. See iseloomustab su armuelu.

Võtsin lähima raamatu, milleks on "a Year of Doing Good" - mingi naise ülestähendused selle kohta, kuidas ta otsustas olla terve aasta piibellikult hea ja teha iga päev mõne heateo. (Praegu tundub üpris igav, ja ta loeb heategudeks näiteks oma sugulase matustele sõitmist või sõpradele helistamist, mis täiesti selgub määratlusest, aga minu jaoks küll heateoks ei ole.)

Essa lause on Fresh out. Hm, mida see peaks küll tähendama? Teine pole palju parem: Instead, I held her in silence, unable to speak, let alone to say what she might need to hear.

 

Sellest polnud küll mingit abi...

Hääletamine ON ohtlik

Pean toitumispäevikut, sest osalen ühel uuringul, kuhu meid kunagi juba põhikoolis saadeti. See on iga paari aasta järel uuesti ja ma olen alati jätkanud osalemist, sest nii saan tasuta tagasisidet oma tervise kohta. Nad ütleksid mulle, kui avastaksid, et olen suremas, eks ju? Ja muidu ma ei saakski teada.

Seoses sellega pean paaril päeval pidama toitumispäevikut. Väga üksikasjalikku. Iga toidu kohta peab märkima, mida ma sinna sisse panin ja kui palju. Just lõpetasin hommikusöögi ülesmärkimise, ja üle poole tänasele määratud ruumist on juba täis. Oh well... Ma pean sinna mingi lisalehe vahele torkama.

Reedel, kui ma linna hääletasin, läks mul mingi pool tundi aega, enne kui auto peale sain, ja ma sain tee ääres veel mesilaselt nõelata. Väikesed tiivulised tõprad. Saatsin kõigile kurbi sõnumeid, et nad mulle kaasa tunneks, mis pole üldse lapsik.

Seitseteist suvist hetke

Eile oli Heleni lahkumispidu ehk kambaga tšill väliterrassil. Olime kuskil uues kohas Rüütli tänaval, mida keegi veel polnud proovinud, ja seltskond oli suur, nii et me pidime pidevalt toole juurde tooma, kui keegi jälle lisandus. Oli hästi mõnus istuda seal keskööl, terve tänav elust kihamas, nagu oleks Tartu linn, mis kunagi ei maga, ja taevas oli juba hämaraks tõmbumas ning õhk mahe.

Pärast läksime Shootersisse, kus ma samuti kunagi polnud käinud. Arvasin, et see on mingi baar, aga oli hoopis baar/ööklubi. Miks ma selliseid asju alles nüüd avastan? Muusika oli seal üpris okei. Vähehaaval hakkasid kõik kambast ära kaduma ja koju minema, nii et lõpuks oli alles ainult mina, Polina ja Helen. Loomulik kadu :(

Aga varsti algab jälle Tartuff. 

(Erilised tervitused Maarjale, kes on ühtlasi tuntud kui ka "see ainus, kes seda blogi loeb". Kall :D)