Juustunäo unelmad on tõeks saanud

Täna käisin Milaga Lyonis. Lapsekäruga metroos manööverdada ei ole sugugi lihtne. Kus ei ole lifti, kus ei ole seda laiemat läbipääsulahtrit. See-eest leidus küllaga inimesi (naisi), kes oma abi pakkusid, kui ma last kuskilt trepist ise alla kandma pidin. Me käisime ühes pargis, mis jällegi pidi mingilt maalt olema kõige suurem linnasisene park. Seal sees oli ka loomaaed, ja karussell, ja hulgaliselt tiigikesi, ja kõik see oli lõpp-ilus. Kui jõudsime suurte kaslasteni, siis mina näitasin Milale hoolega, et vaata, lõvi! panter! Aga tema vaatas sellal suure hoolega kuskil enda kõrval mängivaid lapsi ja jooksvaid koeri. Mis lähemal, see... lähemal.

Loomaaed oli muidu meeleolukas, aga kui ma nägin, kuidas leopard tüdimuseni edasi-tagasi väikest ringi kõnnib (vangistuses loomadel tekib tegevusetusest mõnikord nagu OCD), siis hakkas mul tast ikkagi kahju. Ei saa minust kunagi loomaaedade pooldajat. Sama hästi võiksime neid loomi pildi pealt või loodusfilmist vaadata. Nii vale on selliselt uhkelt suurelt loomalt nagu lõvi tema vabaduse võtmine.

Metroos kõik jõllitasid, kui armas laps mul on - ta oli endale mu kindad kätte tõmmanud, millega ta koomiliselt Miki Hiire sarnane välja näeb - ja rongis leidis ta endale uue sõbra. Ta on tõepoolest väga seltskondlik laps.

Õhtul oli meil järjekordne kogunemine mõndade C sugulastega, keda jõuluõhtul kohal polnud. Laua keskele oli paigutatud mingi kuumav masin (haha, ma ei oska seda hästi seletada), kus peal me ükskord crepe'e praadisime, aga selle allkorrusel oli iga külalise jaoks väike spaatlike, kus peal võiks näiteks endale juustu või sinki kuumaks lasta. Ja nii me sõimegi: lasid oma juustu kuumaks ja valasid kartulite või saia peale. Lõpp-hea oli. Jälle igasugused erinevad juustud, mille nimi ei tuleks mulle ka tapmisähvarduse peale meelde. Ma pidin topelt võtma, kuna ma sinki ega vorstikesi ei saanud endale lubada. Aga jumal, kui maitsev oli. Minu lemmikjuustu seekord ei pakutud, aga selleks on Camembert. See on nii hea, et võiks surra! 

C ja P isa, kes mu kõrval istus, on selline muhe vana. Ta pidevalt narris mind, et ära seda kartulit söö, see on loomadest tehtud, või et see vorst on taimne, proovi! Ja kui ma punasest veinist keeldusin, sest mulle meeldib valge, siis ta ohkas pikalt ja laialt: ooh lalaa, ei söö liha ega joo punast veini... mis sinust küll saab??

Ja et te teaksite, siis ma pidasin seekord alkoholiga piiri, vaid natuke valget veini. Kui nad mingit ürdilikööri mekkisid ja mina ei tahtnud, siis olid kõik nagu OMG. Ja C isa käskis mul enda klaasi nuusutada ja valas mulle veel lusika peale natuke nagu väikesele lapsele, aga ma siiski loobusin. Lõhn oli juba piisavalt eemaletõukav.

Siis pidasime tema ja ta tüdruksõbraga maha vestluse kasvatusteemadel. Kui mina arvasin, et prantsuse lapsed on üldiselt hästi kasvatatud, siis nende meelest on just probleem, et lapsed on ära hellitatud ja rumalad. Eeeeks nad tunnevad oma riiki paremini, aga igatahes Inglismaal oli bestseller üks lapsekasvatuse-alane raamat, mille pealkiri oli midagi selles stiilis: "Prantsuse lapsed ei karju kunagi". 

Kusjuures kui Mila hakkab vanemate juuresolekul jonnima, kasvõi ühe piiksu teeb, siis nad ütlevad, et ära nuta, ja oo imet, plika ei nuta! Ma ei tea, mida nad on õigesti teinud, et ta neile niimoodi kuuletub. Minu juures see nipp igatahes ei tööta. Minuga ta jonnib päris palju ja ma lihtsalt lasen tal seda teha, kuivõrd ma järele anda ei taha ja teda seda lõpetama panna ka ei oska.

Muidu on ta üks naljakas tegelane. Paneb igale poole oma nime sisse ja kui midagi ümber või maha ajab, korrutab aina: "Oooo, Milaaaaaaaaa! Milaaaaaaaaaa!" Oma nimega kombineerib ta mitmeid sõnu, näiteks lumière (valgus) on tal mimière ja fromage (juust) milage. Kõik muudkui õpetavad teda:

"Fromage."

"Milage!"

"Fro, fro, fro..."

"Fro, fro, fro..."

"Fromage!"

"Milage!"

Anne-Mai! Anne-Mai!

See on kõik, mis Mila täna hüüdis. Olin päeval küll Lyonis, aga õhtul, kui nad mu raudteejaamast peale korjasid, siis ta aina küsis tagaistmelt: "Anne-Mai?"

Ja mina vastasin: "Jah, Mila?"

Ja nii sada tuhat korda. Õhtul ta muudkui jooksis minu tuppa ja lõkerdas naerda ja pani mind magama, et teha tasa kõigi nende kordade eest, mil ma olen teda magama pannud ja ta ei ole seda tahtnud (ta ei taha kunagi). Pani mulle minu enda vannilina peale ja sosistas: "Tšš, dodo, tšš."

Kui ma eile oma perega skaipisin, siis ta tuli ka ligi ja ronis mulle sülle ja näitas kõigile näpuga ning rääkis endamisi. Mu isale hüüdis ta täitsa õnnestunult: "Papa, papa!" Kass ajas ta pöördesse, kuna talle hullult meeldivad kassid. Ma püüdsin ta väikeseid käppasid arvuti klaviatuurilt eemale hoida, aga ta muudkui vajutas kõike ning muutis mul muuhulgas skaibiakna väiksemaks ja mingil hetkel kaotas selle üldse ära. IT-võlur?

Eile vaatasime õhtul telekat ja mulle õpetati roppe sõnu. Keegi hüüdis telekas: "Baiser!" ja C küsis, kas ma tean, mida see tähendab. Mina vastu, et suudlema, aga tegelikult kasutatavat seda hoopis ropumas tähenduses. Ning kui keegi ütles chienne, siis mina teadjalt, et see on bitch, aga jälle valgustati mind, et mitte niisama hooletult bitch nagu inglise keeles, vaid et kui seda kellelegi öelda, siis see on väga-väga-väga suur solvang.

Kui kedagi huvitab, kas ma olen neile juba ainsat prantsuskeelset lauset esitanud, mida ma ka tõesti valdan, siis jah. Ei saa eitada. Kümme punkti sellele, kes selle lause ära arvab.

Ning kuna Mila saab juba üsna hästi aru, mida talle inglise keeles öelda - tegu on ju ka lihtsate ja pidevalt korratavate käskudega - siis ma tegin nalja, et varsti oskab ta inkat paremini kui mina prantat. C: "Jah, me peaks sinuga tõesti prantsuse keeles rääkima." Ja räägib inglise keeles edasi. Mitte et ma midagi aru saaks, kui keegi püüab prantat panna. Aahh, miks ma midagi aru ei saa? Por queeeeeeeeeee?

Leidsin endale raamatu Dalist, täpselt samasuguse nagu mul Picassost ja Magritte'ist juba on. Mu õnn oli kirjeldamatu. Ma armastan Dalid! Ta on maalinud nii ilusalt ja võikalt samaaegselt. Kui ma mustanahalisele müüjale oma täpsed 7.99 eurot ulatasin, siis ta naeris ja hakkas neid ülima täpsusega kokku lugema. Ise kiitis: "Uu, Dali! Väga hea." Ja raha kohta: "C'est genial! Merci!" Milline ekspressiivsus. Mina itsitasin kõrval nagu väike laps.

Lyonis on üks suur ostukeskus hüüdnimega La Part-Dieu, mille küljes on maailmatu kõrge torn "Le Crayon" ehk pliiats. Sest ta on pliiatsi kujuga. Hiiglasliku pliiatsi. Ma pole elus nii suures ostukeskuses olnud... või ehk olen? Londonis? Ma ei tea. 

Guugeldasin teda just ja see on tõepoolest Euroopa suurim ostukeskus. 

Aga niiii palju inimesi ühes kohas. Ja niiii palju poode. Aga ükskõik kui palju ma nende sadade poodide seast ka raamatupoodi ei otsinud, ma ei leidnud ühtegi. Kõik aina riided ja toit ja kohvikud. Tegelikult oli üks koomiksipood, mis pani mind end tundma Sheldonina ja kust ma ruttu välja tulin, sest ma ei ole laps.

Jõuluõhtu

Mul olid esimesed jõulud oma perest eemal. Need olid küllalt kummalised. Väljas oli räme torm, me tegime ainult lühikese jalutuskäigu väljas, sest muidu oleks torm mul lapse käe otsast ära puhunud. Jube oli isegi aknast kuulata, kuidas tuul ulgus. Metsik! Päev läbi olin Milaga nagu tavaliselt, ja püüdsin endale jõulutunnet tekitada youtube'ist jõululaulude panemisega ja kaasa laulmise/tantsimisega. Mila õõtsus ka seltskonna poolest kaasa, juuksehari mikrofoniks ees (kellelt muult ta selle õppinud on, kui minult). Õhtul pidi suur pidusööming algama kaheksa paiku, niisiis olin juba ette arvestanud, et umbes kell üheksa - prantslased suhtuvad kellaaegadesse väga loominguliselt. Kokkulepitud aeg pole see kunagi, vaid umbes viisteist minutit kuni tund aega hiljem. Arvatavasti üheksa ajal me kõik lauda ka istusime.

Seal oli kuusteist mulle täiesti võõrast pereliiget. Kokku neli põlvkonda, kuna C ja F on väga noorelt vanemateks saanud. Väga palju mõlemale põsele musitamist, millega ma hakkan vaikselt ära harjuma. Kõik olid kenad inimesed ja lobisesid palju. Peale Mila oli üks väike tüdruk veel, ja nemad siis rändasid ühest sülest teise. Peamine asi oli kõigile musi anda, laps peab siin ikka kõiki musitama, olgu see ükskõik kui suvaline külamees, enda sugulasest rääkimata. Esimesel õhtul ütles C mulle kohe, et kui sa palud tal endale musi teha, vaata alati, et ta seda ka teeks, sest nad treenivad last alati kõiki käske täitma. Pole saladus, et ma ikka aeg-ajalt musi nurun, sest Mila on lihtsalt nii armas!

Toidud olid eriti uhked. Nad tõepoolest söövadki nii klišeelikult prantslaslikult. Esimene käik oli mingi kalamari lõhepasteediga kõigile teistele, aga mulle, kuna ma olen VIP, guacamole avokaadost. Oo, see oli hea. Ja lademetes saia kõigile sinna juurde. Teine käik oli hanemaksapasteet mingi magusa moosi ja röstsaiaga. Kui see pole peen, siis ma ei tea, mis üldse on. Ma sõin lihtsalt moosi oma saiaga ja guacamolet sinna juurde. Kolmas käik oli mingid vorstid, mida nad millegipärast võiga sõid (mina sain kartuliputru). Ja järgnes juust. Oo, juust, mu arm. Mu ema ju hüüab mind juustunäoks. Pagariäris on neil aga kõiksugu erinevaid juuste, terve eraldi lett nende jaoks, nii et mul jäi enda portsust isegi alles, mida ma poleks varem võimalikuks pidanud. Järgnes jäätis ja puuviljavaagen. Kõik oli suhteliselt kerge, aga mul sai siiski kõht väga täis. Mitte nii täis kui koduste jõulude puhul, aga rohkem täis, kui siin kunagi olnud on. (Võib-olla ma püüan võõraste seas mingit normaalset muljet säilitada ega õgi nii palju.)

Vestlusest ei saanud ma lihtsalt. Mitte. Midagi. Aru. Ja sellest oli kahju, sest kõik kogu aeg naersid. Kui P, kelle kõrval ma istusin, minuga inglise keeles rääkis, sai ta oma isalt tõrelda, sest isa tahab, et ma õpiks. Ega jah, ainuke võimalus ongi lihtsalt purssida ja purssida seda prantat, kuni ta tuleb, aga algus on nii raske. Ükskõik, mida sa ütled või püüad öelda, kõlad nagu retard. Igatahes, üks sugulane küsis mind ja P-d kuulates, kuidas ma inglise keelt ka oskan, ja ma vastasin ülbelt, et eestis räägivad kõik inglise keelt :D

Vahepeal vastasin ka küsimusele, mis jooke eestis juuakse või muud sarnast, aga enamasti lihtsalt noogutasin, kui keegi mulle veini tahtis valada. Aaaand I'm drunk. Ega jah, viimane kord nad juba naersid ja mul hakkas imelik. Nad joovad seal hästi kergelt, purju mitte. Aga ma tulingi teistsugust kultuuri tutvustama!

Siis jagati laiali sada miljon kinki ja meil on lapsega tänu kõigile uutele mänguasjadele vist järgmine nädal sisustatud.

Joyeux fêtes!

Tüli majas

Mila toa seintel on kleepsud. Printsesside, tähtede ja südame kujuga. Tema näitab mulle ette ja mina kordan, mis miski on. "Heart!" ütlen ette. "Arse!" kordab ta. 

Ma sain sellised naerukrambid ja iga kord tegi ta seda uuesti, minuga kaasa kilgates, mõistmata, mis nii naljakas on.

Vaatasime just kõik koos mingit kohtingusaadet ja sõime mäkki (minu puhul ainult jäätist). C õde oli mäkis käinud ja kraami toonud, aga üks kott oli puudu, ja siis nad läksid kõik tülli ja karjusid üksteise peale ja P pühkis uksest välja ega tulnudki enam tagasi. Vaatasime kolmekesi. Minu jaoks olid prantsuse supakad all. Nendega saan enam-vähem kõigest aru, aga tavalisest kõnest küll mitte.

Homme on jõululaupäev! Mul tuleb pikk päev tööd, aga õhtul peaks olema kogu pere ja kõigi sugulastega suur õhtusöök all pagariäris. Whiiiii. Palavad tervitused mu oma perele, kes on koju kogunenud. Kallid :) 

Ma lähen nüüd ja vaatan Kill Billi teise osa ära. Mul on viimasel ajal jälle selline fiksatsioon Tarantinoga. Inglourious Basterds on maailma parim film! Kümme punkti kümnest. Ma armastan, armastan, armastan seda. See mees on geenius.

Parfait!

C ja F küsisid minult, kas ma olen põrandat pesnud. Nad vaatasid, et harjumatult puhas oli, ja mõtlesid, et Mila vist ikka ei pesnud... Ja siis ütles C, et ei-ei, sina seda küll ei pea tegema, see ei ole sinu töö. Väga kena selles mõttes. Mulle tuleb meelde, kuidas Rebecca lasi mul oma vannitoa dušiseina üle teha, kui see polnud tema meelest piisavalt hästi tehtud, mis on täiesti haiglane. Ma polnud ju ometi tema koristaja, vaid au pair!

Konkreetset põrandat pesen ma aga sellepärast, et ma ise ei taha sellise mustuse keskel elada. Ma ise ju liigun seal päevast päeva ja aeg-ajalt ka istun, kui Milaga palli veeretan või mida iganes.

Eile käisin samuti Lyonis, aga täna jäin siia ja tegin ümbruskonnas tiiru. Selline pehme sügisilm on, seelikuga oli täiesti normaalne. Ja maastik on imeilus. Romantiline.

Vaade minu aknast

Tunnel tundmatusse

Aga kui ühtegi inimest teel kohtad, võid küll käe peale risti joonistada. Natuke maad eemal on küla, kus on pood (meie omas sellist asja ei leidu, ehkki kool ja juuksur ja restoran on olemas) ja baar. Pood on pisike ja kallis ja puuvilju seal ei ole. Eile, kui ma tsivilisatsiooni pääsesin, sõin kuus banaani ära. Kuus.

Ja kõigil akendel on ees sellised vanaaegsed luugid, nii et väljanägemiseks tuleb need avada. Minu omad on ööl ja päeval lahti, sest ma ei taha eriti kottpimeduses magada ja muidu ka on vaade kena. Kardinaid meil tänu sellele üldse ei ole, seega riiete vahetamiseks tuleb ikka luugid ette tõmmata. Aga üks pluss on sellel majal kindlasti: neil on soojustus. Siin on soe! Woohooooo. Inglismaa majad, kus külm tuul ööl ja päeval läbi puhus, on selle kõrval siin košmaar. Ma saan magada lahtise aknaga nagu koduski.

Unes nägin õudukat, et pere kodus ei toida Pääri ega korista ta vetsu. See on ikka täiesti imelik, kui juba oma kassist õudukat näed. Ma veetsin enne vist temaga kodus liiga kaua aega.

Ahjaa, ja kui kunagi arvasin, et Helen peksab segast, kui ta rääkis Hispaanias müügil olevast kuid säilivast piimast, siis just selline pakk vaatab vastu meie külmikust. Säilivustähtaeg on veebruar 2014. Ja ma panen seda iga päev oma tee peale... Appi, ma tunnen end kahtlaselt.

Päeva hea emotsioon pärineb müüjalt, kes minult raha vastu võttes ütles: "Parfait! Merci. Au revoir!" 

 

Ma mõtlesin, et ma oskan tagasi tulla, aga ma ei osanud...

... ütlesin ma natuke häbelikult oma host-isale F-ile (olgu, ta on minust noorem) vigases prantsuse keeles, kui ta tuli mind raudteejaamast peale võtma ja koju viima. Ma nimelt tulin Lyonist rongiga ja mõtlesin, et saan kuskilt wifi ja uurin google mapsist tagasitee, aga kuskil ei olnud vaba wifit. Just siis, kui ma jaama jõudsin, saatis C sõnumi, kas kõik on korras, sest ma olin pidanud helistama, kui rongi peale lähen. Ma siis vastu, et nojah, ma olen juba siin...hakka aga tulema :D

Ja siis me sõitsime pimedas tagasi ja see kuradi jaam on nähtavasti hoopis teises külas ja seal vahel on kilomeetreid tühju külavaheteid ja ringteid ja viinamarjaistandusi ja jumal teab mida veel. Ma poleks elus sinna ise kohale osanud minna, google maps või mitte.

Ma olin eile juba peaaegu surnud, kui olin üksteist tundi järjest Mila jonnimist kuulanud, ja mul pea lõhkus valutada, mis mõnikord väsimusest juhtub. Ja kui ma ei ole süüa saanud. Siin ei ole midagi süüa. Peale saia. Ma igatsen puuvilju. Neil pole majas ühtegi puuvilja. Miks??? Igatahes, kui oled nii väsinud, siis ei ole isegi võimalik midagi süüa, vaid hoopis paha hakkab ja sa tahaksid roopida, kuuma duši all käia ja teki alla pugeda, aga selle asemel saad C-lt sõnumi, et neil läheb täna natuke kauem, sorri.

Õnneks kohe peale seda saatis ta veel mitu sõnumit, et tal on kahju, et neil jõulude eel nii palju tööd on ja et pärast läheb kergemaks. Ja et mul on reedel alates poole kahest päev vaba ja nädalavahetus ka. Seda ma ei teadnudki! Mulle tuli kohe elu sisse. Ma saan Lyoni minna! Hakkasin Milale korrutama nagu alati: "Anne-Mai is super!", millele ta kuulekalt järele ütleb: "Anne-Mai beššebõšsebuoaa" või midagi sellist. Ma lihtsalt tahan end heas kirjas näidata, kui vanematel peaks mõttesse tulema küsida, kuidas ma talle meeldin.

Täna viis C Mila oma vanavanemate juurde ja viskas minu Lyoni ära. Ma lugesin ta kõrval kõiki silte nagu laps ja küsisin, mida need tähendavad. Légeres, c'est quoi?

Ja Lyon oli suurepärane! Igal pool jõulukaunistused ja rõõmsad inimesed ja jõuluturg ja firmapoed ja odavad poed ja tänavalaulikud... Ma kõndisin ringi, suuur naeratus näol, sest nii kaua olin ma tahtnud Prantsusmaale tulla ja see on täpselt nii suurepärane, kui ma arvasin.

(F ja C tulid just sisse ja pakkusid mulle kokteili ja ma tunnen nüüd tõesti, et meie vahele on side tekkimas. Esimesel õhtul sõime me pannkooke ja siis segati mulle ka jook, aga see on päevi tagasi. Ma tõesti vajan ühte veel!)

Ja siis ma olin igal pool cool like "Un café au lait, s'il vous plait," või "Pas de sac, merci," või "Le train pour Anse, c'est le train pour Villefranche?"  - sest kui sa piletit ostad, siis automaadist saab valida koha, kuhu sa tahad minna ja pileti kätte saada, aga seal ei öelda rongi lõppsihtkohta. Ja tablool on ainult lõppsihtkohad ja vahepeatusi mitte, nii et sa võid ise oletada, mis rongi peale sul astuda tuleks. 

(Ooh, sain just oma joogi kätte ja see on hea. Midagi rummi ja suhkruga. Ja mul on hulk DVD-sid, mille nad mulle andsid. Ma tõesti tunnen, et mu kultuurišokk on lahtuma hakanud.)

Lõppu kõige tähtsam: minu alati muutuv nimi siin hääldatakse prantsuspäraselt Ann-Me, ja see on tegelikult päris lahe.

Telekale pandud prantsuse supakad, et ma õpiks

Sinna mäkki hüppasin muidugi sisse, et ehtsat prantsuspärast kogemust saada :D

Jõuluturg!

Kaunis kummituslik kuu ühelt mu õhtuselt jalutuskäigult

Kulturnõi šok

Siin ma nüüd siis olen. Väljas sajab vihma ja üleval tudub (vist) üks väike tüdruk. Eile ja täna ongi vihmased olnud, aga üleeile, kui ma saabusin, paistis päike ja oli eriti soe.

Esiteks räägivad kõik siin mingit imelikku keelt, millest ma mõhkugi aru ei saa. Prantsuse nimelt. Snoobid. Perega peaksin prantsuse keelt rääkima, aga sellest on saanud prantsuse-inglise segakeel, et mitte öelda lihtsalt inglise keel. Tüdrukuga peaksin rääkima inglise keelt, et ta seda õpiks, aga temaga tahan ma just prantat panna, kuna need laused on lihtsad ja neist saab ta aru, inglise keelt, vastupidi, aga ei mõista üldse. Nii et kõik on pahupidi.

Täna ta on natuke haige ka ja kogu aeg nutab ilma mingi põhjuseta. Noh, põhjuseks arvatavasti, et ta ei tunne ennast eriti hästi ja on väsinud. Ohh, ma väga loodan, et ta on nüüd magama jäänud, aga eilse lõunauinaku jättis ta rahuga vahele ja lihtsalt rääkis voodis kaks tundi omaette. Aga kui see kõik märkamata jätta, siis on ta väga armas ja rõõmus laps. Armastab kallistada ja iga asja peale "non!" öelda. Täna ta tahtis minu klaasiga oma lutipudelit kokku lüüa, aga tavapärase "Chin chin!" asemel ütles hoopis: "à tout à l'heure!" ehk hiljem näeme, sest seda püüavad kõik talle kogu aeg õpetada.

Teiseks on kogu see korter väike ja päris must. Kui ma tulin, oli terve kööginurk nõusid täis, pereemal polnud mulle isegi süüa pakkuda ega tassikestki teed näiteks. Siis ta käis all oma pagariäris ära ja tõi tassi. Kellel ei ole majapidamises ühtegi tassi?

Eks minu OCD hakkab siin jälle koristama, nagu alati.

Ja veel, ma ei tea, kuidas peaksin oma host-vanemaid siin nimetama, sest nad ei ole eriti vanematüüpi. Nad on minuvanused! Ma ausalt ei teadnud seda. Arvasin, et alla 30 on, kuna neil nii väike laps. See on eriti naljakas.

Ning kõige viimaseks, emal ehk C-l on kaksikõde, kellega nad oma pagariäri peavad, ja see õde on täpselt tema sarnane, kuigi nad väidavad, et ei ole identsed. Nad totaalselt on. Nüüd ma püüan iga hommik meelde jätta, mida kumbki neist selga pannud on, et ehk selle järgi vahet teha, aga neil on veel sarnased riietusstiilid ka! Isegi väike M ei tee vahet, kes on kes, kui ema kaksikõde P läbi astub, siis ta karjub "emme!" ja tahab sülle. 

Hommikul tuli P sisse, lobises natuke ja ütles siis: "Ma olen P, muideks."

Mina vastu, et jah, ma kahtlustasingi. 

À tout à l'heure!

Panime üles jõulutuled ja seintele päkapikud, mida vurruline populatsioon umbusklikult vahib. Ja jõime glögi ning keerasime kokku suuuure kausitäie kõige maitsvamat piparkoogitaignat. Nüüd tormab jälle ja meie maja lähedal saetakse parasjagu lõhki üht mahakukkunud puud.

Unes näen juba mitu päeva, kuidas ma lennukist maha jään. Košmaar!

Ma olen alati koeri kartnud. Väikseid koeri, suuri koeri, isegi kutsikaid. Juhtub ju sedagi, et istun mina pingil, kui juurde kargab mingi maailmatusuur hunt ja kukub nuusutama, kusjuures omanik seisab natuke eemal ja ütleb tšillilt: "Ärge kartke, ta ei tee midagi."

Ja mina lihtsalt istun kivinenult ja mõtlen: masurenmasurenmasuren.

Igatahes, praegu ma loen ühte raamatut, kus seletatakse Darwini "Liikide tekkimist" igasuguste näidete abil lahti. Ma pole "Liikide tekkimist" ennast lugenud ja nüüd nähtavasti ei pea ka. Raamat on huvitav, aga tsipa raske ka lugeda. Kusjuures selle plussiks pidi olema lihtinimesele mõistetav keel ja raskete bioloogiaalaste terminite puudumine...Oi-oi.

Seal oli ka peatükk koertest ja nende kodustamisest inimeste poolt. Inimesed valisid ja aretasid koeri peamiselt nende taltsuse järgi, sest keegi ei tahtnud endale koju metslooma. Mõned tõud, kes olid spetsiaalselt koertevõitluse või jahi jaoks, aretati küll ka metsikumad. Põhimõtteliselt on iga koer siiski hunt - neid isegi klassifitseeritakse ainult hundi alamliigina, sest nad võivad siiamaani huntidega järglasi saada ja pole seetõttu isegi eraldi liik. Ja igas koeras on veel midagi jäänud tema metsikust esivanemast, mis võib mingil hetkel välja lüüa. Mõni on ju läinud metsikuks ning rünnanud oma peremeest. Hundid pidid ründama just nõrgemaid olevusi, inimeste puhul siis vanainimesi ja lapsi. See on õõvastav. Ma ei võta nüüd sajaprotsendilise kindlusega endale kunagi koera.

Saatanlikud väikesed tõprad.

Teisel teemal: käisime linnas Tiina, Timmo ja Mariliga tšillimas. Ma kordan endiselt, et pole elus nii rõõmsat last näinud. Kui ta midagi tahab, siis ütleb võluvalt "aitäh" ja saab ka selle peale muidugi.

Kui me lifti läksime, vajutas ta suure õhinaga mitu korda häirenuppu, nii et me kõik ehmatasime. 

Raekoja platsi jõulukuusk on nii suur ja ilus! Selle küljes on, nagu igal aastal, laste jõulusoovid. Üks kolmanda klassi tüdruk oli suure hoolega kirjutanud oma selle aasta kombekusest ning lõpus väga viisakalt küsinud, kas talle palun ei toodaks ühe kindla firma kindla seeria nutitelefon.

Küsi ja sulle antakse.

Mina näiteks telepaatiat ei usu, aga täna juhtus mul ikka eriti imelik kokkusattumus. Nimelt polnud Erica mulle juba kuu aega vastu kirjutanud ja täna kirjutasin talle ise uuesti. Nii kui kirja ära olin saatnud, selsamal sekundil tuli temalt kiri. Postkast näitab muide reaalajas, kui sulle uus kiri tuleb, selleks ei pea ise lehte värskendama. Seega pidime me vajutama "saada" täpselt samal hetkel.

Buuuuuuuuuuuuu. 

Muidu aga olen nii keskkonnasäästlik, et kui lumehelvestega aknaid kaunistan, on helbed ka eelmise aasta omad. Ema väidab end nende juures ära tundvat Mirjami käekirja, aga minu meelest pole sel üldse mingit tähtsust... sellise professionaalsuse kõrval, millega mina need aknale kleepisin. Milline silmamõõt!

Talvisel ajal on tähtis hoida oma kass soojas...

...ja ilusas