Muuli lõpp Pärnus... või lausa maailma lõpp

Rakvere linnus, kus meid varitses õel suurte sarvedega kits

(Täiesti arvestatav) tükk Põltsamaad

Tahaks hirmsasti kuhugi hääletama, mind lausa süda kutsub. Tirib. Eile näiteks linnast tulles sain hästi kiiresti auto peale ja juht oli tätoveeritud. Selline põnev tüüp tundus, pärit Võrust. Ma kasutasin juhust, et küsida, kas Võru on tõesti selline meeletult masendav koht, kus mitte midagi ei toimu. Kus ainus, mida teha, on juua. Ma nimelt ei ole kunagi käinud, aga kuulnud olen küll. Juht vastas, et kipub nii olema küll. Kui vaikselt ja rahulikult elada tahad, siis täiuslik koht, aga muidu igav. Ja tööd pole.

Mida oligi arvata. 

Ma otsisin eile pesumasina katkiläinud rihmale mööda Tartu linna asendust. Ega seesugused asjad kunagi lihtsad pole, igasugu varuosi tavaliselt ei leidu, või leidub küll, aga mitte sinu masinale, ja siis traavi ringi ja väga lõbus on. See Pikk tänav on tõepoolest pikk. Pärast rihmasaagat hüppasin ruttu kanalist läbi, et lihtsalt saaks tulipalaval päeval ujuma, sest Emajõe äärde enam ei jõudnud. Ega ma sellest kanalist enam vaimustuses pole ning kui ujumas käisin, siis tegin hästi ruttu. Räpane koht siiski. 

Ja siis ajasime Poli, Heli ja Tiinaga juttu. Heli polnud terve aasta näinud! Ja siis me vaidlesime kunsti ja kubemekarvade üle.

Nädal bussis. Teisipäeval käisin Tallinnas ja sealt sõitsin otse vanaema juurde, et ema puudeladumisel aidata. Millegipärast olin natuke pettunud, kui ta teatas, et saab tööga kohe ise valmis ja mul pole kohe mitte midagi vaja teha! Niisiis sain jalad seinale lüüa. Selleks ajaks olin nagunii kergelt zombi, sest päev möödus pmst bussis: Puhja-Tartu-Tallinn-Rakvere-Väike-Maarja. Kolmapäeval käisime Rakveres. Mulle endiselt meeldib see linnake ning pähe tuli võrdlus Põltsamaaga - Rakvere pole kohe üldse mitte masendav, vaid armas.

Neljapäeval tulime tagasi, ma veetsin päeva Tartus. Nüüd olen iga hommik end nii vara pidanud üles peksma, et jube kohe. Täna tossasin kohe mõnuga magada ja nüüd tsillin niisama. Ei taha mitte midagi teha ega kuhugi minna, enne kui me pärastlõunal Tartusse Liisu juurde suundume. Vaevu sain end praegu riidesse pandud.

Saan augustis kaheks nädalaks ühe projektiga Inglismaale. Abiks kahte muusikafestivali korraldama. Lennupiletid on juba ostetud! Seal ruumis Tallinnas istudes tekkis tõepoolest tunne, et vahel on tarvis lihtsalt õigel ajal kohale ilmuda ja kõik laabub iseenesest. On ju mingi ütlus, et pool edust on õigel ajal kohaleilmumine?

Ja kõigile teadmiseks: Tiinale ja Marilile meeldis mu rabarberikissell. Meeldis! Me istusime terve päeva toas ja lobisesime niisama ja mängisime lauamängu, sest väljas sadas katkematult. Oleksin tahtnud väga neile Puhjat näidata, aga see jäi ära. Bussipeatuses laulsime Mariliga kahehäälselt:

My name is Harry Potter, I'm the king of the school

I'm better than everybody in the school

Hingesugulus.

Rabarbarbarber

Tulin häälega koju. Ema oli värskeid kartuleid, kurki ja muud head kraami hankinud.

"Rabarberiaeg on siis kindlasti otsas?" küsisin kurva häälega igaks juhuks üle. Seda, et rabarberid minu kodumaale jõudmise ajaks ära olid puitunud ja enam süüa ei kõlvanud, leinasin ma tükk aega taga. Nüüd aga tegi ema kavala näo ja ütles, et vaatame seda rabarberite asja. Ning käis ära ja tõi suuuure koti rabarbereid. Hapud kui kuradid. Ma tantsisin rõõmust Gangnam Style'i ja keetsin meie kõige suurema poti rabarberikisselli täis. Ma ei tahtnud tervet meie suhkruvaru ka sisse panna, niigi sai rohkem kui tavaliselt, sest ma lõikusin meeletult palju rabarberit ka ära, ja nüüd on kissell tulihapu. 

"Oi, kui magus," ütlesin oma esimest tassitäit maitstes ja veenvat nägu tehes, aga ema ja Mariliis ei jäänud hetkekski uskuma. Ma arvan, et nad ei vaevu isegi maitsma. Ja terve potitäis jääb mulle nagu alati. Kas ei pidanud mitte mingit mürgitust saama, kui korraga liiga palju rabarberit süüa? Mitte et see neid huvitaks ja nad mulle appi tuleksid.

Pärnus oli supertore. Me jõudsime just siis ära käia, kui head ilmad veel kestsid. Käisime muuli lõpus, tuul oli hästi kõva ja tegi kõik kivid märjaks ja siis ma vandusin ja ronisin vahepeal kükakil, sest mitte kuskilt polnud kinni hakata. Aga lõppu ja tagasi me igatahes jõudsime. Tegin nalja, et rästik hammustas mind, kutsuge tohter. "Tuleb jah tõpratohter kutsuda, rästiku jaoks. Ta, vaeseke, saab ju mürgituse, kui sind hammustab," vastas ema ja naeris metsikult.

Pärast nägin muuli peal nastikut ja pidin südari saama.

Lained olid vägevad. Meres on ikka hoopis teine asi ujuda kui kuskil järves või jões. Juba feeling on teine. Parem.

Käisime karaokebaaris ja võrgutasime soomlase näoga soomlasi. Ega seal polnudki muud kui soomlased, terves Pärnus - baaris istudes oli mul lemmikajaviiteks ära arvata, kes on eestlane, kes soomlane, kes venelane. Mitte et see eriti raske oleks olnud.

Eile käisime Põltsamaal ja saime isaga kokku. Põltsamaa oli ses suhtes tore, et kuskil pubis sai kahe euroga jumala suure prae, aga muidu masendav. Kirik ja park olid ilusad...aga ma ei tea. Ise olen Puhjast pärit, aga sellised väikesed linnakesed mõjuvad tõega masendavalt.

Nüüd ootan homseks Tiinat külla. Tiina, kui sulle kisselli meeldib juua, siis oled sa õnnega koos.

Päev enne Pärnut

Aga me sõidame homme Pärnusse. Paariks päevaks ema ja Liisuga puhkusele. Ma muudkui kujutlen, kuidas merre sukeldun. Lained! Lained ja muu kama. Samuti arutlen kogu aeg, kas kogu eesti rahvas on praegu Pärnusse kogunenud, sest näiteks Tartu on täiesti tühi. Viljandi samamoodi. Kuskil nad peavad kõik ju olema??

Käisin paar päeva järjest Tartus. Häälega. Emajões ujumas. Vähemalt olen nüüd natuke sulistada saanud. Lõunakasse sattudes judisesin millegipärast. Olen selle koha ju täiesti läbi töötanud, st seal kolmes kohas tööl olnud. Nüüd ei taha seda kohta eriti enam nähagi. Mõtlesin eelmisele suvele. Siis ma põhimõtteliselt terve suve töötasin, hommikul läksin ja õhtul üheksast sain vabaks. Seda täiesti mõttetu palga eest... Kõik ilusad päevad passisin sees. Isegi perega Pärnusse me ei jõudnud. Selle teeme siis nüüd tasa.

Tõin Piletilevi kassast oma Inglismaal ostetud Regina Spektori pileti välja. Oh, kuidas mul on vedanud. Ma olen sellega kõik oma lemmikartistid kontserdil ära näinud. Ainult Muse võiks veel olla...aga küll see ka kunagi tuleb. 

Ja palun ärge minge "Karmi paari" vaatama. Melissa McCarthy mängib igas filmis täpselt sama tegelaskuju. Ja Sandra Bullockile pole ka uus asi karmi politseinikku mängida. Oh jah. Suht masendav.

Kallasin kohvi peale koort ja märkasin, et see tõmbus natuke tükki.

"Koor on halvaks läinud," ütlesin emale.

"Jaa, ma tahtsin sulle ütelda. Mul läks samamoodi," osutas ema enda kohvile, kahtlaselt rahulolev nägu peas. Aga milleks ta peakski üksi kannatama? Mitmekesi on ikka seltsim.

Eile ta kinnitas mulle seljale sildi "neeger" ja jooksis naeru mugistades teise tuppa. Mida teha sellisega?

Vanaema õunapuu otsas

Tallinna saabudes ei tundnud nagu suurt midagi. Ei tundnud mingeid emotsioone. Ma arvan, et eelneva viie nädala jooksul olin mõelnud nii palju sellest, mida hakkan Londonis igatsema ja mida Eesti jõudes tegema, et kui see aeg päriselt kätte jõudis, oli sees lihtsalt tühjus. Praegu ei ole veel mingit igatsust tekkinud, kõik ainult tundub nii vaikne. Tartus on jube vähe inimesi. Nähtavasti on kõik kuhugi sõitnud.

Teisipäeval sain kokku oma kallite Polina ja Tiinaga. Kõik olid teatise saanud, et dresscode on šortsid. Ütleme nii, et kolmel paljasjalgsel tüdrukul jätkus juttu kauemaks...Minu kõhulihased igatahes hakkasid ühel hetkel Poli Rootsi-lugude peale naermisest valutama. Kohvikus hüppas ettekandjana ligi üks meie endine klassiõde, kellel täitsa juhuslikult oli seal viimane tööpäev. Täiuslik ajastus, mis? Too on ju ka selline tulesäde, et anna minna, ja kuigi ma temaga koolis üleüldse ei suhelnudki, tegi ta millegipärast tuju veel paremaks. Pärast, kui mind mõlema poolt maha jäeti, tšillisin natuke tulipalavas ja tühjas linnas ning läksin Liisu tüütama. Pole teist ju ka miiitu kuud näinud. Tee peal - tegelikult läksin sellepärast kohe ringiga - sai ka oma vanast toidupoest läbi mindud. Seal on uste peal sildid, et otsitakse saalitöötajaid. Edu teile! (Tegelikult mitte.)

Ma olin sihtinud oma endist lemmik-vanemmüüjat kohata, aga terve poe peal polnud kohe mitte ühtegi tuttavat nägu. Ainult paar müüjat nägelesid omavahel üle poe, mida minul oli hea irvitada. Lõpuks nägin üht vanemmüüjat, kes veel iidsetest aegadest kohal oli, astusin ligi ja küsisin, kas ta mind veel mäletab - mäletas - ja kus R on. R oli etteteatamata tundmatus suunas läinud ja temast ei teadnud keegi midagi. Poes töötas minu ajast veel ainult kaks sama nägu pluss üks turvamees. Vanemmüüja ütles pahaselt, et tal oleks õieti pidanud üleeilsest puhkus algama, aga tutkit, vasja, mitte kedagi pole tööle võtta ja puhkused on teistele nagu kergelt ära jäetud. Väljas on nagu Aafrika ja inimesel on pere, kes on kindlasti puhkusega arvestanud... mina igatahes oleksin tema asemel vihane nagu herilane. Tema tundus ainult kergelt tüdinud.

Ilma oma R-i nägemata pidin siis Liisu juurde minema. Tegime õhtul Tartu peal kerge pubiralli ja jõudsime veel Toomemäele öösel kiikuma. Seal on suveöösiti ikka jubedalt nõiduslik, puude ladvad on tumedad ja kohisevad. Ja lühikestes pükstes on täiesti soe! Ma tean, et ma seda kogu aeg korrutan, aga kell kümme õhtul on veel täiesti valge! Oh, kuidas mulle suvi meeldib.

Kinos vaatasime "Praktikante". Mina tahtsin ja Liis oli nõus. Oli nõus armulikult kaasa tulema. Tegelikult mulle väga meeldis. Minu filmimaitse kohta võite ise järeldusi teha sellest, et mind näiteks "Suur Gatsby" öökima ajas, aga "Pohmaka" 3. osa ja "Praktikandid" meeldisid. Siin on juba kusagil struktuurides kallutatud jõud.

Eriti lollakate naljade juures filmis oli saal vaikne, mina naersin (natuke kohmetult, sest kõik teised olid vait) ja Liis aitas sümpaatiast kaasa.

Eile jõudsime emaga veel Viljandisse ja ma sain lõpuks ometi ujuma! Juuli keskpaigas. Parem hilja kui mitte kunagi, eks? Lossimäed olid endiselt võrratud. Miljonivaade, ütleb ema. Aga mõlemas kohas, kus me söömas käisime, oli jube kehv teenindus. Ma ei taha nüüd pirtsutada, aga hei, ma tulen kohvi jooma, mitte esiteks pool tundi lauas ringi vaatama. Lihtsalt küsige mult tellimus. Selle vastu, et asja saaks endale lihtsaks teha ja letist tellida, on sinna üles pandud suur silt: teenindame lauast. Kui ma üksi oleks olnud, oleksin välja kõndinud. Sealjuures ma tõesti ei ole pirts klient, sest olen ise ju päris kaua teenindajana tegutsenud.

Pärimusmuusika Aida kohvikus näiteks polnud seda võimalik pakkuda või teist võimalik pakkuda, sest "läheb vähemalt pool tundi, aga arvatavasti rohkem, aga tegelikult meil tuleb kohe üks grupp ka sisse". Sorrivaan, ma tõesti vabandan tülitamise pärast, kahju kohe. Isegi palju rahvast ja...

Igatahes. Varsti on meil juuksuriaeg, aga täna tahaks jubedalt veel ujuma. Mõtlen, kas ma viitsin pärastlõunal veel Tartus ära käia või ei.

Lektüür on lasteraamatud.

Lennujaamas

 

Saabusin just lennujaama, et oma hommehommikust lendu siin oodata. Otsustasin Bishop's Stortfordi ööseks mitte minna. Polnud tahtmist.

Eile oli siis viimane tööpäev. Lastel oli just koolivaheaeg alanud, seega olin terve päeva nendega. Ei saa öelda, et nad just kenamini oleks käitunud kui tavaliselt, aga mis sellest enam. Kui on tõesti vaja oma lapsehoidjat ka viimasel päeval lüüa, siis jumal sinuga. Varsti saate uue tüdruku majja, keda lüüa ja kelle kallal viriseda...

Ei, tegelikult ei tahtnud üldse siin sõimata. Lihtsalt endal oli eile sitt päev, megahalb olla, ja siis ei saanud kuskil 12 tundi järjest hetkegi puhkust. Pea lõhkus valutada ja iiveldas ning üle kõige oleksin tahtnud pikali heita, aga B tahtis hoopis põrgukuumuses jalgpalli mängida ja seda tunde järjest. A-l ja C-l olid veel sünnipäevapeod ka ja neid tuli mööda linna sinna ja tagasi vedada. Suvekuumus oli igatahes võimas. Lapsed üleni päiksekreemiga kokku ja mütsid pähe...ise jõin, nagu ikka, meeletult vett.

 

Neljapäeval oli C sünnipäevapidu, mida ma enne mainisin. Palju lapsi ja mängumaa. B kui kõige vanem poiss tegi kõigile teistele liiga... vahel kahtlustan, et ta on hüperaktiivne. Disko ajal tantsisime kõik Gangnam Style'i, millega oli hea mind pärast narrida :D Kinkisin C-le mingi legovärgi ja auto ning talle meeldis. Aga põhipoint oli selles, et ta sai umbes kakskümmend kingitust! Need pakkisid mängumaa töötajad suurde kotti, täpselt nagu jõuluvana kott, ja mina lihtsalt vaatasin, suu ammuli. Siis sõitsime koju. Ärge küsige, kuidas oli võimalik ühte Land Roverisse mahutada kolm täiskasvanut ja viis last (R viis paar sünnipäevalist veel koju), aga kuidagi oli. Mina pidin eesistmel selle suure koti oma põlvedele mahutama, ja kui H seda sinna toppis, siis ta vabandas: "Sorry for invading your personal space."

Mina muidugi naersin sisimas ja polnud üldse sorry.

Peale koju jõudmist võis C kõik need kingitused lahti teha ning need olid tõepoolest nagu teised jõulud. Terve elutoa põrand oli kraami täis!

Oma päris-sünnipäeval saab ta pere ja sugulaste käest kindlasti veel staffi. Kui mina oleks tema, siis ma ootaks oma sünkarit aasta otsa.

 

Mingi itaalia tüdruk tuli just ja tahtis minu arvutist netti, seletas midagi itaalia keeles. Ma keeldusin viisakalt, kuna saan ise ka tasuta ainult ühe tunni ja ei kavatse seda kellegagi jagada. Tüdruk läks väga närvi ja seletas midagi Facebooki sõnumist ja viiest minutist, endiselt itaalia keeles. Kas ma näen välja nagu itaallane? Igatahes saagigu pekki.

 

 

Aga jah, päeval jätsime siis hüvasti. Eile õhtul, enne kui ma eriti vara voodisse vajusin, et oma haigust välja magada, nägin ära ühe uue lapsehoidjakandidaadi. See tundus juba asjalikum ning R-ile ja A-le meeldis ka. Kui A-le meeldib, siis on korras, ta on nagunii kamba juht.

A oli mulle uue kaardi ka meisterdanud, see-eest kalli pidin talle vägisi tegema. Love-hate relationship. Või ainult hate-hate.

 

Muidu ei oskagi kuidagi kommenteerida. Lühikeseks jäi see aeg nende juures ja mingit sidet ei jõudnud tekkida. Siiski ei olnud neil inimestena ega lastel midagi viga, me lihtsalt ei klappinud. Ja R on selles mõttes kena, et maksis mulle näiteks puhkusenädala eest,  mis mul umbes kuu aega tagasi oli, täisraha. Eelmine host-ema ei teinud seda iialgi, ka riigipühade eest ei saanud ma sentigi, lihtsalt vaba päeva.

 

Päeva pärast olen juba Eestis! Whippeeeeeeeee! Eelmine host-ema ütles, et kui mul seal igav hakkab, siis septembris vajab ta uut au pairi. Jaaaaaa. Ma tulen tagasi ja hüppan teil veel mõne põõsa katki. Tempel mällu igaveseks.

 

Kuradi Robert Pattinson

Näen mina ajakirjast pilti Robert Pattinsonist Londoni metroovagunis istumas, nokamüts peas ja raamat süles. Mida kuradit, kus sa siis oled, kui mina metroos sõidan - mida ma peaaegu igapäevaselt teen? 

Varsti peale seda läksin ise metroosse. Ei mingit Pattinsoni. Kõik istusid tülpinud nägudega, kaasa arvatud mina. Ainult mu ajakirja lugesid kõik minu kõrval ja ka vastas istujad. Mind see häiris, ma ei tea miks. Tegelikult tean: mul oli natuke imelik seal Kardashianidest lugeda või lasta teistel vaadata, millest ma loen. Panin ajakirja kinni ja hakkasin mehi vaatama. Kõige rohkem tülpinud näoga mees vaguni teises otsas oli juhtumisi ka kõige kenam. Põrnitsesin teda natuke. Seinal oli reklaam: 

kas poleks tore teada, et absoluutselt kõik inimesed selles vagunis on vallalised? Match.com'is sa teaksid seda.

Geniaalne. Nad teavad, et inimesed metroos põhiliselt vaatavad teisi inimesi ja mõtlevad, kui kenad nad on.

Hommikul sadas vihma. Tulin koju, vahetasin kohustuslikud voodipesud (elu on lill) ja keerasin uuesti magama. Ma ei viitsi ega saa ega taha. Mul on viimased päevad Londonis ja mina magan. R tööl vist tunnetas seda, kui ta mu oma sõnumiga üles äratas. Talle meeldib ka kümme korda päevas sõnumeerida, täiesti mõttetute asjadega seoses, ja viisakuskultuur nõuab, et alati tuleb ka midagi vastu toksida. Eelmine hostema vahel kurtis, kui ma midagi ei vastanud, et ma ei tea, kas sa said selle kätte või mitte.

Igatahes ajasin tänu "äratusele" kargud alla ja läksin šoppasin lastele hüvastijätuks mingit träni ning C-le sünnipäevakingi. Ta sünnipäev on õieti seitsmeteistkümnendal, aga pidu toimub homme. Ah, kuidas ma vihkan kingituste ostmist. Raha on selle juures kõige väiksema tähtsusega: tavaliselt sa kulutad meeletult oma aega ja murrad pead ning lähed närvi ja valid lõpuks välja midagi täiesti lollakat, mis kingituse saajale üleüldse ei meeldi, ja kõik on kaotajad. Aga oma praegustele ja endistele lastele on veel palju hullem midagi kinkida, sest neil on nagunii liiga palju asju. Neil ei ole rohkem enam midagi vaja. Lisaks mind tõesti ei huvita. Minus ei ole isegi soovi kellelegi headmeelt valmistada, see on lihtsalt tüütu kohustus ning ma viskaks parema meelega ümbrikusse kümnenaelase ja saaks ühele poole. Ainult et nelja-aastasele vast mitte.

R koputas just uksele ja küsis, kas mul on ühenaelast münti. Kahjuks olin just täna kõik oma mündid iseteeninduskassasse toppinud. Need on tõesti eriti mugavad asjandused: alati saab oma sendid ära toppida ning kui arve ei klapi, ülejäänu näiteks kaardiga maksta. 

Aga münti oli tal selleks vaja, et A-le hambahaldjat mängida. Plikal tuli juba eile koolis hammas ära ning ta oli selle üle nii õnnelik, esimese asjana näitas seda mulle ning kirjutas emale, keda tal tol õhtul ei olnud õnne kohata, kirjakese. Eks ta taipab juba ka, et selle hambahaldjaga asi päris õige ei ole.

"Ütle ausalt, Anne-Mai, kas hambahaldjas on päris?" küsis ta.

"Muidugi on."

"Ei, ütle AUSALT!"

 

Minu meelest on see armas muinasjutt. Päkapikke Inglismaal ei mängita ning see on nagu natuke päkapikkude asemel. Aga eelmine host-ema ütles oma lastele hambahaldja-pärimise peale lõikavalt, et väga hea: kui haldjat olemas ei ole, siis ta ka raha ei too. Nii et ta sai kohe tõeliseks.

R-il polnud aga eile ka peenraha ja ta oli hamba padja alt välja võtnud ja maha kukutanud. Ta ütles, et haldjas pidi ainult siis sulli tooma, kui hammas on täpselt padja all. Eriti kaval. Ainult kui seda jama A-le kaks ööd järjest korraldada, siis korraldab tema hommikul draama, see on kindel.

Lehitsesin B Mary Poppinsi raamatute kogu. Seal on päris mitmeid lugusid, mida ma pole eestikeelses tõlkes kunagi näinud. Selline box set. A-l on samasugune näiteks Roald Dahli raamatutest. Neil on üldse nii palju raamatuid ning mõlemad loevad seitsmeaastaste kohta väga hästi. Ja C nelja-aastase kohta. Mul on tunne, et see lugemise alustamine võib inglise lastel olla natuke keerulisem kui eesti lastel, kuivõrd hääldus erineb kirjutamisest. Eks ta neid võimalikke hääldusviise siis mõistatab.

Aga Mary Poppinsist niipalju, et sattusin kohale, kus ta oli jälle pere juurest leebet tõmmanud ning ema ahastas lastele, et mida ta nüüd peale hakkab: pole mitte kedagi, kes laste järele vaataks. Sealjuures oli tema kodune ning tal oli kokk, toatüdruk ning mingi tüüp, kes majapidamises asju parandas. Ta ei pidanud seega koristama, süüa tegema ega tööl käima ning üldjuhul ka laste järele vaatama. Kui lapsehoidja sääred tegi, oli kohe paanika, sest mitte kedagi ei olnud võtta. Huvitav, et tal see kõige lihtsam variant pähe ei tulnud. Või kuidas nüüd...ema laste järele vaatama...täielik faux pas.

Ainult siia lõppu pidin veel lisama, et tegelikult ei saa keegi isegi Match.com'is kindel olla, et kõik on vallalised. Kindlasti on julgelt mingi osa suhtes inimesi, kes vaheldust otsivad, ainult et nad ei ütle seda kohe. See reklaam polegi geniaalne, vaid hoopis pettus. Järjekordne purunenud illusioon...

Varesele valu

Pühapäeval käis neil üks uus lapsehoidjakandidaat intervjuul. Ma sattusin ka majja ja käisin R-ilt küll mõõdulinti, küll metrookaarti küsimas. Või äkki ajas mind uudishimu sinna, et vaadata, kellega tegu on? Ehk ka tahtmine korraldada suur au pairide käsitsivõitlus - kui oled vanast au pairist tugevam, saad selle koha. Kui nõrgem, siis mida sa üldse siit otsid?

A aitas emal intervjueerida, samas kui poisid kõrvaltoas rongidega mängisid. Ma vaatasin neiule näkku ja mõtlesin, et see küll arvatavasti mitte. Järgmisel päeval ütles A mulle, et see tüdruk oli "ridiculous"! Kes sulle ka meele järele on, pisike preili? Kõigi inglise keel on sul ka pinnuks silmas. Võtke siis juba uuesti inglannast lapsehoidja, on kõigil elu kergem.

R, kui ta eile mulle helistas, hakkas ka lambist toda kandidaati taga rääkima. Ta pole muidu eriline tagarääkija-tüüp. "Kohe, kui ta uksest sisse astus, siis ma mõtlesin: ei, ei, ei!"

Hullem ikka olla ei saa kui mina, eks ju?

Ma lähen viin parem lapsed ujuma. Eelmisel nädalal ujusid A ja B mingil hetkel hästi kenasti täpselt ühes rütmis, ainult vaata ja naera. Kaksikute asi.

Ah jaa, ja seda pidin veel mainima, et vana hea "varesele valu, harakale haigus" salm on siin mind tohutult aidanud. Kuhu need lapsed ka ei kukuks...ja millist kohta ära ei lööks. Tihti, kui midagi muud pole käepärast, kukuvad lihtsalt üksteisele peale. Siis on pisarad lahti. Minu pealepuhumine ja eestikeelne salm ajab alati näo naerule, kuna see lihtsalt kõlab nii naljakalt. Siis ma pean alati seda tõlkima ning lisama, et kuskil just üks vares kraaksatas ja kukkus taevast alla.

Pühapäeva õhtu

Broneerisin äsja endale kulleri, kes natuke pagasit peale korjab ja Eesti poole teele saadab. Pole mõtet ise lennates oma asju kaasa tarida ja selle eest sealjuures rohkem maksta. Aga lehel räägitakse Eesti kohta nii:

Estonia is divided into 8 regions:

Ugandi, Mohu, Sakala, Virumaa, Revala, Jarvamaa, Laanemaa, Saaremaa.

Hahahaaa, hea, et ma ka teada sain. Mis teil seal vahepeal juhtunud on? 

Milllllline päev. Suvi! Suvisuvisuvi! Olen jälle natuke põlenud ja väga õnnelik. Minu viimane pühapäev Londonis oli lihtsalt täiuslik. Minu London... ma hakkan sinu järele igatsema. Aga nädala pärast olen juba kodus. Kodu järgi olen samuti väga igatsenud. 

Hispaania-Brasiilia mäng hakkab kohe! Ramos!! Whiiiiiiiiiiiiii. Hispaania-Itaalia poolfinaali magasin maha ja olin enda peale vihane. 

B mõtles natuke, kui talle eelolevast mängust rääkisin, ja küsis: "Kas meie kui inglased peaksime Hispaania poolt olema, et nagu Euroopa?"

"Just!" ütlesin ma särades. "Justnimelt. Brasiilia saab mulda trambitud."

Kuigi B muidugi juba tudub praeguseks. Ma ei teadnud, et mäng nii hilja saab olema. Tegelikult on mul veel vedanud: Eestis algab see kell üks. Haa! 

Et siinset peret mitte üles ajada, vaatan kõrvaklappidega ETV pealt. Ja karjun mõttes.

Nii Casillas, Ramos kui Torres vaatasid praegu hümnide laulmise ajal nii ülla näoga taevasse, et anna otsad.

Minn lubas skaibis lõuga anda, et teda Muhviks nimetasin. "Iga vend ka ei kobise," ütles ta tähendusrikkalt.