Eile oli mul hull paanika, sest tahtsin tuludeklaratsiooni ära teha, aga mul näitas internetipangas, et deklareeritavad andmed puuduvad, ja ma olin paanikas ja guugeldasin umbes kaks tundi ega leidnud muud, kui et minu palga juures pole vajagi deklarit esitada. Aga siis ei saa ju ka raha tagasi! Helistasin veel emale, et aita mind! miks mul midagi ei näita! kas ma ei saagi nüüd tulumaksu tagasi?
Ma ei uskunud, et tööandjad on ka andmed esitamata jätnud, sest neid on mul mitu ja kõik ei oleks sama viga teinud. Alles täna leidsin õige koha maksu-ja tolliameti kodukal, kus pidi oma andmed kinnitama, ja seal nad olidki. Ilmselgelt ma ei tantsi techno beats'i järgi.
Aga ikkagi. Jeee!! Saan pisukese kopika ikka tagasi! (mitte väga pisukese ka)
Jälle kadus mul üks kõrvarõngas ära. Juba teine nädala aja jooksul ja ma armastasin mõlemaid paare! Ükskõik kui palju ma ka juurde ei osta, ma olen omadega ikka miinustes.
Ja need olid veel Minni kingitud... Böö.
Blokkisin eile sõbrannat. Tahtsime välja minna, aga mul pea valutas (või kujutasin ette, et valutas, sest ei viitsinud sellise külmaga enam välja minna) ja kui ta kirjutas vastu, et võta tabletti, hakkas mul veel kõht valutama ja tulid külmavärinad. Enesesisendus? Lisaks mulle ei meeldi, kui mind hakatakse ümber veenma. Kui ma tahaks/saaks tulla, ei oleks ma seda äraütlemise smsi üldse saatnudki.
Liis teeb selle eluohtliku vea, et kolib minust ainult kolmveerandi tunni tee kaugusele (pool tundi, kui ma jooksen). Ma hakkan külas käima!
Iga päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar