Toimub nii mõndagi. Kõlab Mansoni suurepärane "Eat me Drink me" plaat, mille Liis mulle, pisarad silmis, kaasa andis. Aga ikkagi andis. Tal ei jäänud muud üle: ta oli mulle teene võlgu, sest ma lubasin tal endale ilusad roosad kindad kududa. Mitte igaühel ei ole sellist võimalust.

Panen ka sel nädalal endale blogide, youtube'i ja sarjade keelu peale. Eelmine nädal oli sellest palju abi, jeei! Aga reedel vaatasin ja lugesin kõik tagantjärele üle ning see võttis terve kuradi päeva! Ma mõtlen, et jeizuz nagu!

Kõndisin ühe vanapaari taga ning meid püüdis tappa mingi möödakõndiv koer. Ma tegelt kardan koeri ja suht tihti juhtub ka, et kõnnin mingist majast mööda ning rauhhrauhkrauhh! hüppab kuskilt välja majavalvur ning ehmatab mu poolsurnuks ja ma hüppan nagu püssist lastult. Kõrvalt võib väga naljakas vaadata olla.

Igal juhul seda koera suutis ta peremees taltsutada ja siis mu ees kõndinud vana naine ütles oma mehele, et issand jumal, õnneks huvitas koera see noor neiu palju enam kui mina, mis on ka arusaadav.

Ahaa, mõtlesin ma hämmeldunult. Kas on siis nii ilmselge, et mul on kott narkootikume täis?

Sheltie - peaaegu nagu kolli, aga sööb vähem. Vali sheltie juba täna!

Once upon a time v janvarje

I come alive at the nighttime... Inimesed, kes minuga koos elavad, võiksid küll vastu vaielda, et peale ühtteist kustun ma enamasti ära ja lasen tuled surnuks, aga seda ainult seepärast, et pean vara ärkama. Suvel olid mul sageli hilised ööd ja enne ühte-kahte eriti silma looja ei lasknud. Oli mõnus. Mulle meeldivad need õhtutunnid iseendaga. 

Kõrvaltoas mängitakse praegu kitarri, kas pole armas? Veel nägin täna üht imearmsat väikest last, kes mulle laialt naeratas. Ma naeratasin vastu ja ta isa vaatas teda isaliku uhkusega, et ajad siin inimestel nunnumeetri põhja, tubli.

Veetsin päeva emaga, lõunatasime, kolasime poodides, ja kohvitasime kohas nimega Armastus. Kas pole nunnu? Seal oli ka atmosfäär väga mõnus. Hei, emps! Tšau!

Loen praegu Sophie Kinsella "Twenties Girl"-i: hea ja kerge lugemine. Mulle meeldivad tema raamatute peategelaste nimed: Rebecca, Emma, Lexi, Lara, Samantha. Ilusad. Minu meelest olid tal endal ainult pojad ja võib-olla paneb ta oma tegelastele nimesid, mida oleks tahtnud oma tütardele panna.

Võrdluseks naisenimesid Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisist": Nella-Della, Cärolyn, Aurelia, Tia. Tegevus toimub Eestis muide.

Veel loen venekeelset ajakirja "Ženskie sekretõ" (olen otsustanud vene keele õpingud uuesti üles võtta), Maughami "Elumõnusid" (natuke igav) ja järge ootavad hulk Kaugvereid. Uurisin Kaugveri elu kohta ning leidsin, et see oli tal maru põnev! Ta istus viis aastat vangilaagris ja töötas üksteist aastat trammitrustis ja oli üks Eesti menukamaid kirjanikke (veel kord: ei mäleta, et oleks temast kunagi kooliprogrammis kuulnud) ning moodustas koos Eno Raua ja Villem Grossiga kuldse kolmiku, kes igal pool ringi sõitis ja Moskva kohvikus konjakit jõi. Kas pole põnev? Jagasin seda teavet emaga, kes ütles, et kõik Kaugveri tegelased joovad alati konjakit; ma olin seda samuti tähele pannud, mistõttu mulle jäi mulje, et kõik jõid sel ajal kogu aeg konjakit või midagi. See tundus kuidagi nii stiilne, kuidas nad alati kohvi ja konjakit trimpasid.

Väljas on juba mitmendat päeva väga külm, aga väga ilus ilm. See imeliselt sätendav päike tuletab meelde, et kunagi saabub võib-olla veel kevad. Ma pole küll ennustaja Edgar ega isegi mitte Edda Paukson, aga pange mu sõnu tähele, see võib juhtuda. Kui Saturn seitsmendasse majja satub.

See tuletab mulle meelde (tegelikult mitte) üht juulikuist ööd, kui ma olin just "Inceptionit" vaatamas käinud. Kui see lõppes, siis terve saal hoidis hetkeks hinge kinni (ainus film, mille puhul ma seda veel mäletan, on "Benjamin Button") ja mõtles, et WTF? Miks see nii lõppes? Kuidas see lõppes? Ja siis ma läksin koju ja mul oli seljas see lahe pluus ja lühikesed püksid, aga polnud absoluutselt kuum, vaid õhk oli soe ja mahe. Taevas säras täiskuu, selline meeletu täiskuu, et ma oleksin tahtnud heita ühika ette maha ja seda kuud vahtida, kuni magama jään. Aga läksin koju ja tirisin õhuakna nii lahti, kui see üldse tuli. C'etait magnifique!

Ma olen kõik ebavajaliku üle parda heitnud, nii asjad kui inimesed! Viskasin uue aasta saabudes kõik vanad kirjad ja kaardid ja üldse mälestused ära, et nad mind ei kammitseks. Viskasin jalanõusid ja riideid ära. Tähtis olen ju ainult mina.

Ma tunnen end nii hästi, ma tunnen ennast võitmatuna!

Jogurt

Sain Kaugveri "Ja kõik on kuhugi teel" läbi ning võtsin ette Maughami "Elumõnud". Kaugveri raamat oli nii hea. Eesti kirjandus kipub olema masendav, aga kuidagi hästi masendav. Stiilselt. Selles raamatus oli juttu neljakümnendatest aastatest, sellest, kuidas alguses oli Eesti riik, siis venelased, siis sakslased, siis jälle venelased. Ja kes oli mingil ajal "vale" poole valinud, lasti uute poolt maha. Peategelased olid viis head sõpra, äsja gümnaasiumi lõpetanud noormeest, kellest kaks hakkasid punasteks, kaks olid saksameelsed ja üks enam-vähem neutraalne, rohkem siiski punane. Lõpuks said kõik surma, ainult see neutraalne, kes ennast pahandustest oli osanud eemale hoida ega pidanud oma ühe käe tõttu sõtta minema, jäi ellu. Hästi kurb ja mõtlemapanev raamat oli. See on naljakas, et need kaks poissi, kes olid pisut halvemate iseloomuomadustega, aremad ja hellikud, oli autor teinud hitlerimeelseks. Selline viis siis kirjanduses koht kätte näidata. Ma saan aru, et tol ajal oligi vaja niisuguses vaimus kirjutada, aga nii pole ju üldse huvitav. Oleks võinud olla, et mingi totaalselt äge mees, põhimõttekindel, vapper, tugev ja üldse nagu Herakles, aga raiub nagu rauda: Hitler ruulib! Ja kommunistidest oleks ka võinud mõni siis nõme olla. Et oleks vastuolu. Aga see pole praegu üldse tähtis. Tähtis on see, et avastasin: kui oled valmis oma jogurti juba samal päeval ära sööma (ja ma olen. Boy am I ever), võid selle saada kaks korda odavamalt. Viimase hetke pakkumised Maksimarketis. 

Õpin elama nagu tõeline low-life.

Nüüd on nii, et panin endale kolm keeldu peale. Blogidelugemise, youtube'i ja sarjade vaatamise keelu. Kogu mu aeg läheb nende peale. Aitab! Vali uus Anne-Mai juba täna. Muidugi saab see keeld ühel päeval otsa. Umbes paari päeva pärast.

Õmblesin oma töövormi kokku. Nii kuradi väheveetlev teine. Õieti peaks selle ära põletama. Veel imelikum on, et kuigi seal poes on terve p***etäis müüjaid, kes leti ümber pläkutavad või õues suitsu teevad või tagaruumis kohvi joovad - kokku umbes kümme inimest - ei ole silmapiiril kunagi kedagi, nii et nõu ja kaupade hinda peavad inimesed küsima minult. Hei, selle kartulikotiga seljas ja mopiga käes on ilmselge, et ma olen koristaja. Ei saa jääda eksitust, et ma olen müüja. Neil on kolm tunnust: nad on ilusad, nad kannavad oma vormi, nad ei tee midagi.

Kõige parem küsimus, mille ma olen saanud, on: "Kas maksta saab kassas?"

Aha, jah, proovige esialgu sealt.

Hei, köha mul praegu ei ole. Aga  see nohu arvatavasti tapab mu. Kuna praegu on paljud mingi viirus maha tõmmanud, siis otsustasin trendi järgida ja natuke haige olla. Tööl käisin ära, aga see oli suht põrgulik. Tõmbasin põrandad üle ja koju magama. Siin panin äratuskella mingi neli korda edasi ja aina magasin. Nüüd on aeg õhtusele tööle minna; mõtlesin, et helistan ja jätan ära, aga tegelikult on normaalne olla, välja arvatud nohu. Ma tean, et võiks ju ka korralikult haige olla... aga ma ei viitsi seda päeva pühapäeval järgi teha.

Jätsin Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisi" pooleli. Seda oli mulle vist soovitatud, kuidagi olin temast igatahes kuulnud, aga see oli... nojah. Ta kirjutab nagu pubekas ja ma olen sellistest raamatutest välja kasvanud. Loen parem Kaugveri "Kõik on kuhugi teel". Hea kraam.

Äratuskella helin on tõsiselt jõle.

Nipp

Nägin üht tõeliselt väärt vandalismiakti. Reformierakonna valimisplakateid oli natuke kaunistatud: mingile mehele oli armas lehv pähe joonistatud ja Laine Jänesel hambad mustaks ja vurrud ja nii edasi. Ma ise olen piisavalt lapsik, et vahel ajakirjades samamoodi sodida, mille peale inimesed mind natuke haletsevalt vaatavad (kuigi see on naljakas!). Ehkki ma kavatsen ise ka arvatavasti Reformi valida, minu meelest halbadest vähem halb. Ma üldiselt püüan ka keskkonna mõttes roheline olla, aga Rohelised, oleme ausad, on natuke naeruväärsed. Kas neil on mingi platvorm ka?`Kas see Strandberg ei paista natuke...khm..lollakas? Rumalus võib inimese juures ohtlik olla, eriti poliitiku juures. Nad viskasid vist mingi hetk eelmisel aastal mingi kümme inimest erakonnast välja ja siis oli mingi värk sellega, et Strandberg ise valvas uksel, et nad erakonna koosolekule ei saaks või midagi... haha, vägev.

Ma mõtlen, et Ansip vähemalt on UFO. Kui Nad lõpuks ründavad, siis ta kaitseb oma valijaid.

Kui ma koduteel olin, siis ema helistas ja kutsus mind Minni äkilisele ärasaatmispeole, sest ta sõidab juba homme ära. Aga ma olin kahjuks rahakoti koju jätnud, meelega, sest esiteks see ei mahtunud mu kotti (pisike!) ja teiseks tahtsin kindel olla, et ma jälle midagi näksida ei osta. See on ainus viis midagi taolist kindlustada. Nüüd aga olengi siin... mitte kodus. Põhjuse-tagajärje seos. Graafiline disain. Musical difusion. Ära mõtle roosast elevandist. 

Mingil kummalisel kombel on mu kõrge kontsaga saabastega vähem libe kui madalatallalistega. Olen mõlemaga siiski umbes sada korda edasi-tagasi vääratanud ning kätega vehkinud nagu tuuleveski, aga mitte kukkunud. Jeee! Mu kaitseinglid hoiavad mul käest kinni.

Viimastel päevadel olen tohutut energiakadu tundnud. Esmaspäeva hommikul tundsin, et kurk hakkab valusaks jääma ja nii edasi, nagu see ikka algab. Aga ma ei hakka köhima. Ma kasutan Nippi. Gunnar Aarma raamatust hangitud Nippi. Tahate seda kuulda? Ikka tahate! See seisneb selles, et kui tunned kurgus kratsimist ja tahad köhida, siis ära köhi. See aitab ka muide. Jah, kõlab tobedalt! Aga köhimine pidi südamele kurnavalt mõjuma. Ja kuigi apteekrid soovitavad röga lahti ajada ja köha lahtiseks ja mida kõike veel, siis tegelikult, kui juba läkastama hakata, siis kestab see alati kaks nädalat. See ei lähe üle, sest sellest ei ole kasu! See teeb kurgu lihtsalt valusaks ja läheb aina hullemaks! Omal kogemusel testitud. 

Nii et siin ma istun ja EI köhi. Kurk tundub täiesti normaalne.

Ühte punkti rinnaesisel masseerin ka, mis pidi köha ära viima. Raudselt vale punkt... aga tundub aitavat. Võib-olla platseeboefekt.

Ah jaa, ja veel nägin, kuidas kaks poissi lumepallidega Keskerakonna plakatil olevat prisket tööpuuduse lõppu kuulutavat onklit pildusid.

Ma loodan, et said ikka pihta. Täpset kätt, poisid. Täpset kätt.

Karu

Süvahavva Koulu-Väldo

Mul käib siin mingi eriti karm klubitantsumuusika, mingi Afrojacki "Take over control". Natuke mark, sest ma ei kuula sellist muusikat, aga seal poes, kus ma koristan, lastakse sellist pidevalt ja see jääb ajju! Terve tee linna ja tagasi ümisesin seda, mis teeb kokku kaks tundi ajuk***i. See mõjub tõsiselt.

Määrisin ennast üleni toiduõliga kokku, sest kehaõli mul pole, aga nahk on kohutavalt kuiv. Selle vastu aitaks jahedama veega dušitamine, aga kuum vesi on mu ainus tõeline armastus. Ma ei loobu temast iial.

Ma olen nüüd õline nagu praadimiseks valmis olev kartul. Pistke mind pannile!

Olin täna nii hajameelne ja imelik. Telefon lülitas nagu alati ennast välja ja kui pidin uuesti PINi toksima, panin lambist vale koodi. Kolm korda järjest. Selle peale keeras ta end lukku ja PUKi mul polnud. Mis mõttes?? Ma lülitan oma telefoni mitu korda nädalas uuesti sisse, kui ta pildi välja on visanud. Ma TEAN seda koodi. Nagu täiesti ära joonud. Kuigi praegugi pole ma sada protsenti kindel, mis see täpselt oli. Õnneks esinduses sain PUK-koodi teada ja looma lukust lahti. Haha, kunagi nägin poes, kuidas mingi tšikk oli oma pangakaardi PIN-koodi ära unustanud ja täiega naeris ja ütles, et ei tea, kuidas see võimalik on. Helistas veel mehele ja küsis, et sa tead vä? Ma mõtlesin küll, et okeiii.... 

Lisaks üritas teenindaja seal mulle uut telefoni pähe määrida, et praegune on juba nii vana. Kammoon, ta on mind mingi viis aastat truult teeninud. Milleks teda välja vahetada? Uus läheb nagunii poole aastaga katki. Alati on nii. Vanasti tehti nad vastupidavamad. (Tegelikult mul pole raha.)

Mis ma selleks uueks PIN-iks nüüd paningi?

Ma ka ei tea

Käisin Mirjamiga Johnny Deppi ja Angelina Jolie "Turisti" vaatamas. Arvasin, et kui juba nemad kaks selle filmi teha võtsid, siis peab see midagi head olema. Eksisin. Ka parimad meist teevad vigu. Ei, tegelikult üleüldiselt polnud vigagi ja Angelina oli väga-väga ilus - kuidas saab keegi üldse nii ilus olla? - aga lõpp kiskus käest ja see, mis pidi nende meelest olema ootamatu pööre lõpus, oli minu meelest lihtsalt lollakas. Ja enne lõppu kiskusid mul silmad ka vägisi kinni.

Nagu Aura aroomisaunas. Käisin seal eile ära ja see oli ülimalt mõnus. Ainult sada punkti sajast! Käisin kolm korda kõikides saunades ja veel mullivannis ja ujusin ja lasin torust alla...koos teiste lastega. Kunagi ma lasin mingi kümme korda järjest sellest rohelisest torust alla. Lapsena. Eelmisel aastal tegelikult.

Ja valgusteraapiat võtsin ning lugesin selle juurde Postimehe ja Õhtulehe läbi. Kati Murutar on oma uuest mehest ka lahku läinud... vaeseke. Ta oleks enne vähemalt võinud oma saja esimese lapse saada või midagi. Palju tal neid ongi.

Kõigile, keda huvitab, saunakuumus mõjub pooridele väga hästi. Ja teeb lõbusaks. Kui aurusaunas parajasti kedagi polnud, teesklesin, et olen Britney Spears, laulsin "Overprotected"-it ja tantsisin endamisi.

Raamatukogus joppas täiega ja sain Sophie Kinsella uusima šopahooliku-raamatu. JEEEEEEEEEEEEEEEE!!!! Ja uue Moe ja Anne&Stiili. Hakkasin šopahoolikut juba lugema, aga mind ehmatas kohe alguses ära, kui Becky oma lapsele 40-naelase mänguasja ostis. Ma ei tea, palju on nelikümmend naela pärisrahas, aga tundub, et liiga palju.

Ma mõtlen.

Jäätis

Mu uus talvemantel on roosa ja hallikirju ja nunnu. Ehkki naabril siin on samasugune, ainult teist värvi mantel. Mulle tundus, et ta vaatas mind laupäeval kuidagi mürgiselt. Miks küll?

Mõtlesin täna veekeskuses ära käia. Siis ei viitsinud, sest oleksin pidanud enne 3 seal olema, et odavamalt saada, ja see oli meeletult vara! Järgmiseks mõtlesin, et teen kaltsuka- ja raamatukogutuuri. Aga Big Bang Theory oli liiga naljakas, nii et ma ei jõudnud mitte kuhugi ja jäin lisaks veel tööle ka hiljaks.

Laupäeval, kui Minni sünnipäeva pidasime (meil on kõik pühad nagu kobaras koos), mainisin, et sõin reede õhtul kaks pakki krõpse (tegelt lõpetasin laupäeva hommikul) ja nemad ütlesid, et nemad sõid ka. Selle 2x150g paki, mida saab ETK poodidest. Naljakas. Mu pere sõi sama koguse ära kolmekesi, mis mina üksi. Ma olen ikka tšempion. Miski ütleb mulle, et ees ootab suur tulevik.

Ninaga tass

Kuidagi suutsin ma maniakaalselt klahve toksides arvuti ekraanipildi teistpidi keerata (pärast näitas, et 270 kraadi. Ja miks sa siis ei avanud Task Manageri??? Ma saaks sealt ju mõned protsessid kinni panna, et sa kiirem oleksid, sõbrake!). Õnneks ei heitnud ma meelt ega peksnud seda lolli looma, kuni ta armu oleks palunud, vaid tõelise profina guugeldasin probleemi ja sain looma korda. Kuigi sellise pildiga oli omamoodi huvitav. Oh, ma olen igasugu ribasid - tööriista- ja aadressiriba - ja kursorit ära kaotanud ja guugeldanud. Kuigi ma ei mäleta, kuidas ma ilma aadressiribata seda tegin. Minu meelest siis veel ei olnud seda väikest guugli akent seal üleval.

Sain oma esimese europalga ja valvsa väikese nirgina korrutasin selle numbri kohe 15,6466-ga läbi, et veenduda, et nad mulle tünga ei tee. Minu meelest ikka tegid...natuke. Parem natuke kui palju.

Raimond Kaugveri raamatu sain läbi... nime isegi ei mäleta, aga see oli nii hea! Ta on üks mu lemmikkirjanikest ja ma fännan teda. Huvitav, miks me eesti kirjanduses kunagi teda isegi ei maininud? Ei mäleta ma sealt ka selliseid nimesid nagu Ardi Liives ja Teet Kallas. Üldse olen paari viimase aastaga palju eesti raamatuid lugenud, sest kodus on suured riiulid neid täis (nõukaajal osteti raamatuid meetriga). Ja mujalt neist ei kuulekski, ainult siis, kui endal on kodus juba võtta. 

Ei, põhimõtteliselt kogu koolis läbivõetav eesti kirjanduse osa kuulub jäägitult mingitele dinosauruse-aegsetele Noor-Eesti luuletajatele ja AH sellele Tammsaarele. Issand jumal küll. Ma ei ole pärast keskat ühtegi Tammsaare raamatut enam kätte võtnud ega kavatse seda ka kunagi teha. See kraam on igav! Ja masendav! Kõik ainult tegid tööd ja peksid oma naisi ja jõid ja situsid kaevu(??) ja need on siis meie kirjanduse suurimad kangelased? Minule ei ütle nad midagi. Pealegi kirjutas ta võimatult tüütus stiilis ja üks lause oli pool lehekülge pikk. Ning kogu aeg vaheldusid mineviku- ja olevikuvorm. Umbes nagu: Pearu istub. Siis ta tõusis ja läks minema. Huhhh. Nad peaksid tõsiselt sellest mehest üle saama. Meil on nii palju kirjanikke, keda võiks samuti tutvustada ja kelle looming vääriks tähelepanu.

See selleks. Nüüd lähemalt sellest, et... ma viin oma saapad parandusse. Näeme!

Haaa

Mul on mu uus ristsõnaajakiri, Smilersi plaat ja mõnus olla. Ainult nüüd pidin netti tulema, et guugeldada, sest see on natuke pagana raske (mitte plaat). Aga see on nagu mingi nohikutaevas. Täiuslik! Ma vaatan nohikusarja ka, Minn tutvustas mulle Big Bang Theory'd ja nüüd olen sõltuvuses. Pagan! See on naljakas. Nüüd panin jälle ühe osa laadima. Minn, sina oled süüdi, et ma nüüd midagi kasulikku ei tee! Sa oled totaalselt süüdi. Ma loodan, et mõistad seda.

Kuigi ega ma enne ka... justkui midagi eriti.... Noh, midagi head tegin ikka. Üldse, ära nori.

Viimasel ajal, tundub, toetan Eesti muusikat. Täna kuulasin Kerli ja Smilersi plaate. Eile HU? omi. Suveteemalised laulud HU? esimeselt plaadilt tekitasid suvetunde... hea oli olla, panin silmad kinni. Tavaliselt väljaspool suve - ehk mingil muul aastaajal - ma ei saa selliseid laule kuulata, sest need justkui ei sobi, nagu jõululaulud peale jõule. Aga maailm on pidevas muutumises. Lihtsalt niisama panin selle viimase teesi siia. Näiteks enne mul oli õun ja praegu enam pole. Kuhu see sai? Kes oskaks öelda?

Ja suvi ei lõppenud kunagi... juulikuu kõige vähem.

Tahaks kinno minna. Ja Aurasse mullivanni ja saunadesse mõnulema. Peab selle endale korraldama.

Lõpuks kõige tähtsam: täna on mu piima aegumiskuupäev. Mida ma nüüd teen?

Kammisin Lõunakeskust läbi ja otsisin endale uut talvemantlit, millest saab minu sünnipäevakingitus. Cropp Town lõi kohe suht hea valikuga ja muidugi Reserved ka. Ma armastan seda poodi! Praegu on hea aeg talvemantli ostuks, sest need võivad olla päris palju alla hinnatud. Tuhandelt viiesajale pole just paha, mis?

Mulle anti mu esimesed eurosendid tagasi ja see oli naljakas! Naerge kaasa.

Argipäev pärast kõiki neid pidustusi on ka täiesti elatav. Tirisin kõikjalt jõulukaunistused maha ja panin argised linikud ja muu asemele. Kodus me tapsime oma kuuse ka juba ära. Paras talle. Kass käis enne selle väljaviimist veel viimast korda kuusejalast vett joomas ja õrnalt, nii õrnalt alumisi oksi näkitsemas.

YAY! Uus aasta on eelmisest juba praegu kakskümmend protsenti parem, ja on alles kolmas päev! Kust ma need andmed võtsin? Statistikaameti kodulehelt muidugi. Et sa ka küsisid!