Automaatkäigukast on parim

Maikuu saab kohe läbi. Kõige ilusam kuu aastas! Mul on pidevalt praegu vaasis kaks sirelioksa. Kaks päeva püsivad, siis toon uued, kui lastega jalutuskäigult tulen. Kaur alati sirutab kätt oma kärupoolelt ja tahab ka sireleid uurida...

Kõik on kaunis ja tunnen end rõõmsa ja kergena. Käisin just oma parimas sõidutunnis seni. Läksin automaadiõppesse üle ja olen praegu selle otsuse üle väga rõõmus. Sõitsin oma esimese manuaaliõpetajaga kohustuslikud tunnid täis, siis peale sünnitust läksin ühe teise manuaaliõpetaja jutule, naisõpetaja, kes mulle pimedasõitu oli andnud ja seal hea mulje jättis. Noh, meie esimene sõidutund koos oli igatahes katastroof. Ta oli nagu teine inimene kui pimedasõidu ajal. Juba siis, kui autosse istusin, nähvas ta mulle, et miks ma oma kotti kinni ei olnud pannud. Nähtavasti on hea see tagaistmel turvavööga kinnitada. Ja edasi läks terve tund samas turtsakas vaimus. Tagasi parklas, küsis ta, kas tahan ausat tagasisidet. Ütles, et temal ei tee peale viiendat sõidutundi ka õpilased selliseid vigu. Et mu tase on neljanda-viienda tunni juures. Et käiguvahetus peaks olema selles faasis ammu nii, et ei mõtle ka sellele, aga minul käib üle kivide-kändude. 

See võttis mu tummaks. Jah, mul on palju areneda, aga siiski ma ei arvanud, et olen neljanda sõidutunni tasemel alles. Ja õpetaja ütles, et tal ei ole mugav minuga sõita ning et see, kuidas ma käikudega jõnksatan, on tüütu. Läksin koju, nutsin paar tundi. Mees küsis, kas tahan automaadi peale üle minna, ma kangekaelselt, et ei. Meil oli manuaaliauto, ma ei oleks saanud ju sellega pärast sõitagi! Automaadid on ka kallimad osta ja hooldada. Ja ei tahtnud ka nö alla anda.

Pärast õhtul duši all läks kurbus üle ja asemele tuli trots. See oli ainult selle sõiduõpetaja arvamus, mitte fakt. Esiteks käitus ta ise ka sada protsenti erinevalt võrreldes pimedasõidu tunniga, jättes kardinaalselt halvema mulje mulle. Võib-olla ta energia ka ajas mind omakorda sahmima? Teiseks, põrgu siis see konkreetne autokool. Mind vihastas, kuidas ta oli end väljendanud: et mingi minu sõiduvõte on tüütu. Vabandage väga, see tundub ebaprofessionaalne väljendus. Sorri, et tüütan sind oma õppimisega siis. Otsustasin, et käin ära selle naisega järgmisele päevale juba kirja pandud sõidutunnis ja siis võtan oma õpingukaardi enda kätte ja lähen kuskile teise kooli lisatunde juurde võtma. Miks ma peaksin oma raha kuhugi viima, kus ma õpetajaid tüütan ja nad minuga ebaviisakad on?

Läksin siis teine päev kohale. Õpetaja kohe alguses ütles, et tal oli halb tunne pärast sees, et oli minuga eile liiga karm olnud. Et süda jäi valutama. Nojah. See sõidutund oli ta jälle enda meeldivam versioon, kuigi hilines kaheksa minutit tänu eelmisele õpilasele. Andis sellest küll telefoni teel teada, aga lõpetasime ikka täpselt ehk ma kaotasin kaheksa minutit sõiduaega. Lisatundide topelttund ehk 90 minutit maksab 60 eurot. Võib ise arvestada, mitu eurot ma lihtsalt tühja maksin, selle eest midagi saamata. Suht hooletu suhtumine õpilase rahasse. Sarnast suhtumist olin kohanud ka oma eelmise õpetaja juures, tema tegi iga sõidutund viieminutilise suitsupausi ning see aeg mina passisin lihtsalt autos. Tahtis ka tihti varem lõpetada ning ükskord pidin talt oma aega välja nõudma, kui 15 min varem mind kodu juures maha tahtis panna.

Igatahes paremas tujus sõiduõpetajalt küsisin, kas tema meelest peaksin automaati üle minema. Ta ütles ei, ma pole lootusetu juhtum, kuid ma võiksin kaaluda ajutiselt automaati minekut. Õpiksin sõitmise selgeks ilma käiguvahetusele keskendumata ja tuleksin hiljem tagasi manuaali, kus paar tundi siis jälle käikudega sõidaksime. Et tal üks õpilane tegi nii ja pärast sai edukalt manuaaliload kätte. Aga et kindlasti kaaluda tagasitulekut ja talle teada anda, mis mu plaan edasi on. Et praegu kulutan lihtsalt oma raha ja niimoodi läheb seda väga palju.

Mõte tundus mulle asjalik ja otsustasin kohe, et nii teengi. Õpetaja soovitas mulle samas koolis automaadiõpetajat, ka naisterahvast. Mul kulus küll mitu nädalat aega, et talle helistada ja tund kirja panna, sest ma olin ikka natuke oma eelmisest tagasisidest löödud ja julgus oli otsa saanud. Tekkis tõrge ka mehega sõitmise puhul ja tundsin, et nüüd üldse kardan liiklust ega taha mujal rooli temaga istuda kui täiesti vaiksetes piirkondades.

Lõpuks võtsin end kokku ja ikkagi panin tunni kirja. Jälle uus inimene, mida tema küll mulle ütleb? 

Esimesed hetked, kui siis automaadiauto roolis istusin, olid silmiavavad. Nii palju lihtsam oli sõita! Ei olnud käikudega n****mist, vaid sain keskenduda sõitmisele. Nii palju lihtsam oli! Kui ees paistis punane tuli või ummik, ei hakanud mul enam süda taguma, et appi jälle vaja vabakäigule panna ja paigalt liikudes raudselt auto sureb jälle välja... vaid ma sain lihtsalt sulnilt pidurit vajutada ja vaikselt seisma jääda, rohelise tule süttides vajutasin gaasi ja liikusin paigalt. Automaadiga pole mingit võimalust auto väljasuremiseks ja see info oli mu kõrvadele nagu inglite laul. Sa lihtsalt sõidad ja naudid elu ning ei pühenda poolt oma ajast, tähelepanust ja energiast käigukastile.

Sain poole tunni pealt aru, et mis hea pärast ma veel manuaali tagasi peaksin minema? Ega muud põhjust ma selleks näinudki, kui see, et meil on manuaaliauto. Nii kui mees seda haistis, pani ta enda auto "igaks juhuks" müüki ja hakkas meile vaatama automaate selle asemele. Kuna ta on tegutseja, deviisiks mõeldud-tehtud, siis paari nädalaga oli ta meie auto müünud ja samal päeval sarnase mudeli asemele ostnud, ainsaks erinevuseks värv ja automaatkäigukast. Ja noh, nüüd ma jäingi automaadiõpilaseks. Ise olen nii rahul. Täna oli mul kolmas topeltsõidutund uue õpetajaga ja nii hästi läks. Sain korduvalt kiita ning ta ütles, et paneme nüüd plaani paika, kuidas mind võimalikult kiiresti eksamite poole suunata. Jei!

Ise ka nägin, et mu suurim viga, et ma ei pane tee ääres märke tähele, on vaikselt väiksemaks kahanenud. Mul jagub nüüd ajuruumi tähelepanu ka sinna suunata, mitte mõelda, et kurat, kurv lähenemas, vaja kiirust vähendada ja seega ka käiku alla tuua. Ringtee tulemas, sinna peale sõidan madalama käiguga...aga "Sõidurajad ja -suunad" märk?? Ei, seda polnud mahti silmata oma käikudele mõeldes :D Nüüd on mahti. Või künnis ees tulemas... sealt vaja teise käiguga üle libiseda. Mis kiirusepiirangu märk seal tee kõrval oli... ei tea. Nüüd tean.

Vaatan ka nüüd kenasti tahavaatepeeglisse, pööran ristmikul sujuvamalt (päris hea on pöörata, kui ei pea samal ajal teise käega teist käiku sisse panema). Ühesõnaga üle tüki aja tunnen enda juures arengut ja mul on hea meel.

Õpetaja on ka nüüd täpselt selline, nagu mulle oleks algusest saadik vaja olnud. Olen nii rahul. Tema temperament klapib hästi selliseks tööks: ta on rahulik, seletab alati, kuni on kindel, et ma olen aru saanud, ja ei jäta ühelgi juhul närvis ega tüdinud muljet. Ta teeb seda tööd alles alates novembrist ehk on uus oma ametis, ja ehk sellepärast ka on ta nii professionaalne: pole veel väsinud sellest jamast. Ta on ainuke, kes ei vaata kordagi oma telefoni tunni ajal, ei võta isegi vastu kõnesid. Reaalselt vastab telefonile ja ütleb, et helistan sulle tagasi pooleteise tunni pärast, mul on sõidutund. Isegi sõiduaegade broneerijatele! Ja kaugel sellest, et varem lõpetada, lõpetasime me eelmine kord 15 minutit hiljem, sest käisime maanteel kiirendus- ja aeglustusradu harjutamas ja õpetaja tahtis kindel olla, et sain seal maksimaalselt praktikat. Sain veerand tundi boonust :D

Täiuslik sõiduõpetaja: ta on siiski olemas!

Tuju on hea ja kõik on hea.

Kaur siin, Kaur seal

Mees müüs maha meie mähkimislaua, mis oli suhteliselt vana ja logu. Ta on osav asjade müüja, saades laua eest kümme eurot vähem kui ostuhind poolteist aastat tagasi. Nii et kasutasime seda mitu aastat kümne euro eest :D

Vahepeal elasime mitu nädalat nii, et Kauri riided olid organiseeritud suurtesse kinkekottidesse magamistoa põrandal. Mul oli oma süsteem ja leidsin alati kõik üles, samas kui mees ei leidnud midagi. Siin pole midagi rasket, ütlesin, püksid on ühes kotis, pluusid teises, mähkmed ja põlled kolmandas. Mees oli aga väga rõõmus, kui Ikeast tellitud uus mähkimislaud-kummut lõpuks kohale jõudis. Õhtul hakkas ta seda siis kokku panema, vandudes vahepeal ja minnes vahepeal paar sammu tagasi ning kruvides midagi lahti, sest plaat oli valepidi saanud. Aitasin ka, salamisi haigutades, sest kell kümme on minu jaoks praegu juba suht magamaminekuaeg. Samas oli mõnus ka seal koos möllata. See oli mu elu esimene Ikea mööbli kokkupanemise kogemus.

"Me ehitame praegu oma tulevikku," ütlesin mehele pidulikult, keerates aeglaselt ja hoolikalt kruvi sisse, samal ajal kui tema keeras selle ajaga viis kruvi.

Kui kummut valmis, sai ka Iti riided sinna panna ning vabaks jäi massaažitool köögilaua kõrval, kus ma muidu kogu Iti kraami hoidsin, ka kottidesse organiseeritult. Kaur avastas selle eile: ta mahub nüüd toolil kõõluma! Samal ajal kui mina diivanil Itit toitsin, läks Kaur toolile turnima ja leidis, et tal on nüüd vaba ligipääs köögilaua võludele. Ta läks, jahmerdas natuke aega õhuniisutajaga, lükkas ümber veepudelid, mida ma hantlitena kasutan, ja hakkas uurima laual kuivavaid piparmündivarsi. Ma lasin tal toimetada, sest olin Iti all kinni ja naljakas oli vaadata ka. Pooled piparmündivarred lükkas ta köögilaua alla maha ja läks siis reipalt oma saagiga toimetama, käies suure ringiga toolidest mööda ja naastes iga kord mõne varrega. Osa tõi ta minu kätte, ise õnnelikult "Aitäh!" öeldes. Osa viis massaažitoolile. Kolm vart viis telekakapile, mõtles siis hetke ja pühkis need otsustavalt põrandale. Ühe varre viskas Iti hälli. Ma vaatasin teda ja naersin vaikselt. Terve tuba oli piparmünti täis.

Jalutuskäigult tulnud, tõin ma kõigepealt Kauri alt üles nagu alati ja siis Iti hälli järgi. Kui Itiga tuppa astusin, pidin kõigepealt südari saama, sest Kaur istus südamerahuga köögilaual, käes beebi küünekäärid, ja kastis neid minu veeklaasi. Olin arvanud, et laua teises otsas on neid ohutu hoida, aga Kaur ei osanud mitte ainult köögilaua äärel roobitseda, vaid ka kenasti sinna peale ronida. Võtsin käärid ja klaasi talt kohe ära, mille peale ta huvitus kohe pesulõksude topsist laual. Kuidagi oli ta jõudnud juba ka terve laua lõkse täis valada. Tõstsin pahareti maha, öeldes, et pesulõksud ei ole laste mänguasi, aga ühe lõksuga jooksis ta ikkagi minema. Sel ajal, kui ma kurtvat Itit hällist välja tõstsin, kostis juba teisest toast Kauri hädakisa, sest sõrm oli pesulõksu vahele jäänud. Päästsin totukese ära ja tegin sõrmele musi ning püüdsin ruttu Kauri õhtusööki taldrikule saada. Kaur läks, valas efektse žestiga tühjaks pehme kastikese esikukapil, kus ma meie mütse hoian, ja pani kasti endale pähe. Kõndis ringi ja naeris suure suuga.

Ma vannun, et selle lapsega tegelemiseks läheb vaja sada kätt :D

Ja ma mõtlesin, miks mu prillid kuidagi puhtaks ei taha saada, ja siis nägin, kuidas Kaur abivalmilt kuivatab köögipõrandalt leitud veetilkasid mu prillipuhastuslapiga, mille ta samuti on leidnud teisest pehmest kastist esikukapil. No aitäh, lahke laps.

Lobapidamatus on hea asi

Käisime sõbranna Heleniga, kes korraks Hispaaniast Eestisse oli käimas, Fotografiskas. Mees karjatas sel ajal lapsi ja läks nendega jalutama, aga tegi endale ka asja just Fotografiska juurde. Me olime juba piletid ostnud ja näitusesaali läinud, aga tulime siis padavai tagasi alla, et mees saaks Helenile ka üle värava uut beebit näidata. Helen last sülle keeldus võtmast, ilmselt kartuses ta katki teha. Aga tore oli pilte vaadata ja elust, unistustest, inspiratsioonist ja tehisintellektist jutustada. 

Meie Itibuu on täna kaks kuud vana! Ta on meie väike päike. Ööuned lähevad järjest kenamaks: täna ei ärganud ta öösel ise üldsegi. Veerand kuus hommikul ma ise virgusin, vaatasin, et rinnad jälle väga täis, nii et läksin oma voodiriietega elutuppa, pesin hambad ja istusin diivanile unist Itit toitma. Iti ei teinud kääksugi ja mul endal oli tunne, et kasvõi tee endale juba tass kohvi selle mõnusa istumise juurde. Telekapuldi ja telefoni olen nüüd öiste toitmiste juures diivanile valmis võtmata jätnud ja pigem sinna sokutanud parasjagu lugemisel oleva romaani. Vaja juba viimane ära lõpetada, sest mul on terve nimekiri, mida raamatukogust järgmisena võtta tahan! Praegu on mul pooleli John Grishami "Sparring Partners", mis on päris põnev, aga dialoog on kehv ja kuiv. Olen seda alati tema romaanide juures tähele pannud, et sisuliin väga hea ja kaasatõmbav, aga inimeste omavahelised vestlused mittemidagiütlevad ja stiililiselt mitte sarmikad. 

Äsja lõpetasin Stephenie Meyerilt "The Chemist", ja see oli väga põnev raamat! Pole midagi öelda, annet maailmu luua tal on. See raamat rääkis elu eest põgenevast ja end varjavast spioonist ning oli tõesti väga kaasahaaravalt kokku pandud. Tegelased olid värvikad, ainult samuti dialoog jättis soovida ning mõned lembelaused peategelaste vahel olid veidi ninakrimpsutamapanevad. Peategelane-mees väljendas ennast nagu mehed vaid naistekates teevad, mis ei ole kuigi eluline ja võtab raamatult usutavust vähemaks.

Aga mis mõnus reede täna on! Lapsed olid mõlemad täna oma parima käitumise juures. Iti spattis kogu hommikuse jalutusaja, nii et Kaur sai tubli tunni Stroomi ranna äärsetel mänguväljakutel tegutseda. Ma püüan temaga sel ajal hästi palju suhelda, et kasutada ära tema ärkvelolekuaega, mil Iti magab - neid aegu päevast on minimaalselt! Põhimõtteliselt ongi ainult see hommikune jalutuskäik ja tunnike siin-seal kodus ka. Ikka aga kipub mul mänguväljakul vahel telefon kätte siginema. Rüüpan oma kodust kaasavõetud termostassist kohvi - mees tellis mulle kärule topsihoidja, nii et nüüd on elu eriti mugav - ja suhtlen inimestega. Enamik vanemaid on samasugused :D Aga täna nägime mänguväljakutel pisikest tüdrukut, kes tundus Kaurist noorem, no nii pisi oli, aga rääkis palju. Kogu aeg oli tal "Ei taha! Ei taha, ei taha!" või "Okei!" Kui Kaur mängumajas ronis, ütles tüdruk talle käskivalt: "Maha!"

"Mida sa käsutad teisi," naeris ema. Ja vot tema rääkis selle väikese tüdrukuga niiii palju. Iga sammu kommenteeris ja rääkis hästi selgelt. Küsisin kadedalt, kui vana tüdruk on. Pidi siiski lausa kahene olema, aga naine temaga ei olnudki ema, vaid ema sõbranna. Aga ema ise pidi kirjanik olema.

Igatahes selle peale hakkasin Kauriga ise ka rohkem rääkima seal mänguväljakul. Seal on küll kindlasti seos olema: mida rohkem lapsega selles tähtsas eas rääkida, seda suuremaks ja kiiremini ta sõnavara kasvab. Kui muude oskustega on ehk hea rahulikult võtta ja last mitte treenida püüda, vaid lasta tal omas tempos roomama ja kõndima hakata, siis kõnelemisega olevat nii, et tasub ikka treenida. Ehk igapäevaselt palju-palju lapsega kõneleda, kasutada rikast keelt. Laulda laule jne. Et kui seal on hea vundament all, siis mõjutab see eluaegset sõnavara, tekstist arusaamist, ilmselt üleüldist intelligentsi ka. 

Ja mul on ikka olnud silme ees kujutluspilt, et Kaur selleks vanuseks juba räägib tunduvalt rohkem. Praegu on tal mõned sõnad. Jällegi ei taha nagu lapsele liiga teha ootustega, aga samas kõnelemisega tõesti on nii, et mida varem, seda parem. 

Mida ma tänase päeva jooksul tähele panin oma intensiivsemast suhtlusest Kauriga: ta oli rõõmus. Olgu muuga kuidas on, aga talle meeldis, et ema talle nii palju tähelepanu pööras.

Ja füüsiliselt on ta ikka osav. Näiteks see kahene tüdruk ei saanud ise liival paari sammugi üksi astuda, tahtis sülle. Trepist ei osanud üksi üles minna ja liumäest kartis alla lasta. Et lastel on eri küljed mingil hetkel tugevad. Selle tüdrukuga kaasas olnud naine julgustas teda näiteks liumäest alla laskma, "nagu poiss teeb".

Siis nägime Kauriga varest. Ta läks varest taga ajama, osutas tema peale ja tegi kraaksuvat häält. Et vähemalt loomade keelt ta juba räägib :D

Pärast kodus aga viskas Kaur mänguasja maha. "Mänguasi kukkus maha," ütlesin ma, ja Kaur kordas mulle järele: "Kukku." Küll mul oli hea meel! Iga uus sõna oma lapse suust on nagu maailmaime.

Tere, kas võib teie nina suruda?

Meie väike Itipepu läheb järjest armsamaks. No ta kohe on sümpaatne laps! Nii palju suhtleb ja räägib omas keeles, vaatab armastavalt sulle silma ja naeratab. Eile, kui ta mulle jälle naeratas ja jutustas, endal tukk vahvalt püsti, tuli mul väike pisargi silma. Milline õnn!

Kaur aga hoolitseb õekese eest: kui Iti hällis õuejõudmist ootab ja nutab, siis Kaur läheb ja paneb talle muudkui lutti suhu. Sealjuures tuleb talle peale passida, sest elu on näidanud, et kui Iti seda lutti parajasti ei taha, võtab Kaur ja pistab selle lupsti hoopis endale suhu.

Samuti saab Itipepu iga päev vennalt sada korda pai ja musi. Natuke vähem oskab Iti hinnata, kui talle näpuga nina peale või silma torgatakse. Kaur tahab alati kõigi nägu katsuda. Täna mänguväljakul läks ta ühe väikese vene tüdruku juurde ja teretas teda ka ninakatsumise läbi, mis tüdrukule üldse ei meeldinud.

Emmele aga jäävad praegu enamasti löömised. Ma püüan mõistev olla, et tegu on lihtsalt faasiga ja et laps ei saa veel aru, see teeb teisele haiget. Samas ta teeb seda kahel põhjusel: siis, kui tahab tähelepanu ja siis, kui on millegi pärast vihane. Seega see viimane nagu ütleks küll, et ta saab aru, et löömine haiget teeb. Juhtub ka seda, et mul närv üles ütleb ja talle laksu vastu annan, aga pärast ikka mõtlen, et ei taha ju nii oma last kasvatada. Lisaks ei aita see üldse, pigem paneb teda rohkem lööma.

Kui Kauril peale lõunasööki käsi ja nägu pesen ja kuivatan, siis olen paar korda peale seda küsinud, kas emme saab kalli ka. Nüüd on Kaur hakanud mulle ise peale kätekuivatamist kalli tegema, mis on lõpmata armas...

Täna oli Itil kahe kuu peatse täitumise puhul perearstivisiit ka. Mehel oli tööl koosolek ja ta ei saanud seekord kaasa tulla. Mina siis sättisin end punkt poole üheteistkümneks perearstikeskusse, sest ühtelugu olen pidanud muidu perearsti ukse taga kauem ootama. Mõtlesin, kahe lapsega üksi ei kannata seda ootamist välja. Nii et sõitsin oma mitmikutekäruga liftist üles, minut peale jõudmist avas pereõde juba kabinetiukse ja saime seekord kohe sisse. Nihverdasin end kõige tankkäruga kabinetti ja ütlesin, et vanem laps on liiga energiline, et teda rihmadest vabastada ja käru fuajeesse jätta. 

Iti kaal oli 5200 grammi, pikkus 58 - kõik täiesti ilusalt kasvukõveras. Iti ise oli leebe ja rahulik, naeratas pereõele ja mulle, lasi end täiesti illikukult kaaluda ja mõõta ja sõi ära pakutud rotavaktsiini, ajades ainult natuke selle peale piima üles.

"Kas ta on hiljuti söönud?" küsis pereõde. Ilmselt nad ajavad siis vaktsiini peale piima välja, kui just söönud on. Ütlesin, et jah, aga et mul oleks võimatu temaga välja tulla, kui ta söömata on. Ma poleks elusalt sinna perearsti juurde jõudnud...

Kaur jälgis asjade kulgu leebelt oma vankrist ja jõi vaikselt oma pudelist vett. Tema lubati pooleteise aasta visiidi asjus üle vaadata järgmisel kuul, ühes Iti kolmanda kuu visiidiga. Et poleks topeltkäimist.

*

Õhtul aga tulime Ikea sõidult, mina võtsin autost välja Kauri ja mees Iti koos turvatooliga.

"Me jõuame enne issit ja Itit üles," ütlesin Kaurile. Hõikasin neile veel: "So long, suckers!" ja hakkasin Kauriga maja tagant astuma, seletades talle käigu pealt, kuidas ta on mu kõige armsam poiss. Ümber majanurga keerates aga nägime juba issit ja Itit välisukse juures ootamas, kus nad küll ühegi füüsikaseaduse kohaselt olla ei tohtinuks.

"Kas te jooksite?" küsisin ma itsitama hakates.

"Mis teil nii kaua võttis?" küsis mees hingeldades ja hakkas ka naerma.

Romantika Narvas

Iti-biti-buu on meil nüüd kaheksanädalane. Minu meelest on juba näha, et ta on üks ütlemata mõnusa iseloomuga beebi. Ta naerab ja naeratab palju ning magab öösel kuus-seitse tundi jutti, et siis süüa küsida umbes nelja ajal. Vägagi tehtav graafik ju? Nii mõnigi öö võtan ta ise sööma, kui ta veel ei küsigi, lihtsalt vaatan et kell on juba viis ja rinnad tilguvad ja lausa valutavad või on piima nii täis, et juba kuju imelik :D Kui Iti on ühest sellisest rinnast joonud, jääb ta nordi uuesti magama, on piimakoomas. Püüa siis talle selgeks teha, et täpselt samasugune teine tuleks ka tühjendada, emme ei taha, et midagi lõhkeks.

Kui ma öösiti Itit hällist tõstma lähen, siis ta naeratab mind nähes alati nii armsalt. Oo, see oled ju sina! Järelikult saab süüaaaa... Ja samuti ta puuksutab alati meeleolukalt. Puuksutamine on beebi vanematele nagu inglikoor, mis kõrva paitab, sest see tähendab, et laps saab vaevast lahti ega väljenda oma valu hiljem nutuga.

*

Täna mänguväljakul rüüpasin mõnuga enda kaasa tehtud musta teed ja istusin liivakasti äärele, et Kauriga koos mängida, kui Iti taas ärkas. Ta magab öösel ülikenasti, aga päeval selle võrra vähem. Isegi kärutades on ta nüüd pooled korrad üleval, mis on veidi häiriv nii üksi temaga jalutades kui Kauriga koos mänguväljakul, sest kui Iti ei rahune ega rahune, peab Kaurike varsti end kokku pakkima ja meiega kodu poole tulema.

Täna väitis Iti käsi suhu toppides, et maailmatu nälg on peal. Veel pool tundi tagasi kodus oli ta mul rinna otsas. Sul ei saa nälg olla, Iti, ütlesin talle, aga Iti arvas teistmoodi. Tegin siis oma esimese avalikus kohas toitmise temaga ja võtsin sealsamas mänguväljaku ees pingil rinna välja. Kaur pani sellel ajal padavai mänguväljakult minema - sealsed väravad on katki. 

"Kaur, kus sa lähed?" hüüdsin talle järgi. "Ei lähe minu ja Itita kuhugi! Tule tagasi."

Kaur vaatas tagasi mitmel korral, näidates, et ta on mind kuulnud, ja jooksis siis muretult edasi, teise mänguväljakuni paarikümne meetri kaugusel. Kangutas tolle värava lahti ja läks sisse ühe poisi ja tema ema juurde kiibitsema. Ega midagi, pakkisin Iti taas kärusse ja läksin järele. Tugevama tahe jääb peale. Õnneks Itile seekord piisas lihtsalt paariminutilisest piimalaksust ja ta jäi lausa magama ning Kaur sai üle tunni aja mängida. Ta läheb tihti teist last nähes teda kohe kallistama, täna aga ei pidanud sellega üldse piiri, kallistades üht väikest vene tüdrukut juba kümnendat korda. Tüdrukul oli sellest ammu kõrini ja mina käisin mitu korda Kauri mujale juhatamas.

*

Nädalavahetusel aga käisime mehe ja beebiga Narvas. Ema tuli meie juurde, lasi meil kõigepealt reedel kahekesi kinno minna. Vaatasime ära Apteeker Melchiori viimase osa. Film oli okei, päris ootamatu lõpuga. Kogu kogemust nautisin seekord kuidagi väga. No nii mõnus oli mehega seal kahekesi kudrutada. Tundsin, kuidas kõik meeled on väga ergud ning isegi treilerid enne filmi tundusid imelised.

Laupäeval saatsime ema koos Kauriga mänguväljakule - õnneseent ootas ees terve ööpäev jagamatut tähelepanu vanaemalt ja puhkus kõrvadele beebikisast - ja startisime ise Narva poole. Mul oli tulnud selline Ida-Viru romantika igatsus peale ning selle peale endale reisikese planeerisimegi. Asusime teele pool üksteist hommikul ja pärale jõudsime vist kuue paiku õhtul... Päris hull. Esiteks läksime ringiga: sõitsime läbi Jõhvist, Sillamäelt, Narva-Jõesuust ja kuskilt kindlasti veel. Käisime toomas mehe sõbranna käest Itile uusi riideid. Külastasime mehe vanemate hauda ja läksime sinna lähedale mehe sugulastele külla. Teekonda vürtsitasid ka Iti söögipausid. Ja ka mina sõitsin vahepeal mitu otsa, mis natuke teekonda venitas, sest ma olen aeglasem. (Pluss ma ei ületa lihtsalt kiirust...no kolm kilti max panen piirangust üle, sest see on juba auto hälve. Mees aga sai sellelt reisilt kiiruseületamise trahvi, kaamera püüdis ta tagasiteel kinni:D)

Narva-Jõesuu avaldas meile väga muljet. Imeline linnake, terve linn on metsa sees! Kui palju puid. Täiuslik suvituslinn. See oli meile mõlemale vist esimene kord sealt isegi läbi sõita, igatahes vaatasime autoaknast, silmad krõllis, ja tegime plaani kindlasti sinna millalgi tagasi jõuda. Kui lõpuks Narva jõudsime, oli juba nii hilja. Ja ega see tähendanud, et me kell kuus saime hakata turistitama, vaid läksime hotelli sisse ning siis tuli Iti pooleteisetunnine toitmine peale. Aga me mõlemad jäime hästi rahulikuks. Eks teekond ole ka suur osa lõbust ning teiseks on meil ju allakahekuune beebi. Tublid, et me üldse nii pisikesega pika ringreisi ette julgeme võtta. Muidugi ei näe see ajakava siis välja nagu kahel täiskasvanud inimesel reisil, vaid kõik võtab kauem aega ning õnn, kui üldse närvid terveks jäävad - meil jäid. Kõik käib beebi päevakava järgi ning tegevused tuleb ehitada lapsukese toitmise ümber.

Nägime, et kuigi oleks tore ju kohalikus restos einestamas käia, siis sinna me kuidagi ei jõua. Mees läks ja tõi meile kuskilt toitu kaasa ning sõime hotellitoas hiinakat, toitsime last ja vaatasime telekast komöödiasarja. Siis kella kaheksa paiku suundusime linna jalutama. Beebi rändas mehe rinnal kõhukotis kaasa ja magas kenasti kogu aja. Küll oli meeleolukas jalutamine. Saime Narva-romantikat küll. Mina oleks veel kauem jalutanud, aga mehele oli kahest tunnist enam kui küll. Tagasi toas, läks mees vanni ja mina jälle toitsin Iti enne ööund ära.

Meie tuba oli lihtsalt imeline. Meil oli "Narva" hotellis sviit, mis maksis küll palju, aga noh, kvaliteet oli ka väga hea. Imekena tuba, ülisuur ja luksuslik vannituba. Hommikusöök oli niiii maitsev ja suure valikuga, et käisin seda kiitmas nii teenindajatele kui ka pärast kogu kogemust administraatorile. Lihtsalt väga rahule jäin. Viietärnihotelli kogemus nagu. Näete, ma pole pirtsakas... ma olen alati rahul kõige paremaga :D

Kell üksteist õhtul läksin siis mina vanni ja laekusin sealt keskööks tuppa tagasi. Minu kohta lühike vannisessioon, aga kippusin seal juba magama jääma ja sain aru, et tuleb tuttu tulla. Mõnus oli küll vahuga mängida ja lugeda oma krimkat seal. Astusin meie uhkesse tuppa. Hällis nurgas spattis vaikselt Itike, hingates rahulikult ja korrapäraselt. Suures luksuslikus voodis hingas sama korrapäraselt mees. Heitsin mõnusasti tema kõrvale ja magasime kõik sel ööl nagu inglid.

Kauri esimene jalgratas

Kaurike on hakanud hellust üles näitama. Musitab ja paitab palju Itit (ei saa salata, et püüab palju teda ka lüüa ja hammustada), meid on aga hakanud regulaarselt kallistama. Eriti viimastel päevadel on temast suur kallistaja saanud. See on nii armas! Kui ta potil istub ja sealt tõusma hakkab, siis ta sirutab käed üles ja tuleb mulle otse kaissu. Ja kui teda kuhugi süles viin, paneb pea mulle õlale ja on mõnusalt kaisus. Lõunaunne panekul ja sealt võtmisel ka ja nüüd ka päeva keskel, temaga põrandal hullates tuleb kallistama. Tundub, et ta on väga hellust hindav poiss. Ja õigesse peresse siis sattus, sest mina olen mihkel musitama, kallistama ja paitama. See on mõnus tunne, kui laps ennast usaldavalt sinu vastu surub ja pea su õlale paneb.

Väljas on võimas maikuu. Sirelid veel ei õitse, kuid ilmselt nüüd lähipäevadel hakkavad. See on mu lemmikaeg aastast. Samuti aeg, mis mind tavaliselt rahutuks ja unistavaks muudab. Seekord küll natuke vähem kui muidu, sest ma lähen juba kümne paiku õhtuti magama ja uinun kohe. Pole aega ega mahti unistada :D

Praegu väljendub see maikuu armastus mul pikkades jalutuskäikudes. Teen mõlema lapsega kaks jalutuskäiku päevas ja siis õhtuti, kui vähegi mees on kodus ja Iti sobival ajal end täis söönud, panen beebi vankrisse ja lähen temaga pikale kahetunnisele kõnnile veel. Panen klapid pähe, kuulan Youtube'ist videosid ja muusikat ja olen omas maailmas. See on praegu minu kvaliteetaeg endaga. Nädalavahetusel ka mitut puhku munsterdasin mehe Kauriga mänguväljakule ja ise läksin beebiga jalutama. Just ka selleks, et Kaur saaks ometi pikalt ja segamatult mänguväljakul möllata ega peaks jälle poole tunni möödudes end kurvalt kärusse pakkima, sest Itikene nutab ja tahab koju rinnale.

Itiga on üldse olnud päris keeruline nädal. Ta õhtuti umbes seitsmest kümneni kurdab kõvasti ja tahab pidevat krooksutamist ja hüpitamist. Te imestaksite, mis kolm tundi karjumise kuulamist inimese närvidega teha võib. Õnneks meie mehega saame üksteist välja vahetada ja kordamööda beebiga võimelda. Itil täitus just seitse elunädalat. Guugeldasin ja seal öeldi, et kuues kuni kaheksas elunädal ongi keerulised ja beebil kõige nuturohkemad. See pakkus mulle lohutust, et asi on täiesti normaalne ja edaspidi läheb kergemaks. Küll kasvatame me selles mõttes heal ajal lapsi, et meil on meeletu inforuum, kust lohutust ja teadmisi ammutada. Ma panen pidevalt Google'isse oma küsimuse lapse kohta ja lapse vanuse ning saan vastu põhjalikke näpunäiteid. 

Vähemalt õhtuti tundide kaupa last lohutades saan ma ennast lohutada, et tõenäoliselt ta kümne paiku uinudes magab nüüd umbes viis tundi rahulikult ja mina saan ka mõnusalt pikalt tududa. Seda Iti tõesti juba teeb, et toitub öösel ühe korra. Ma ei saa erilist unepuudust kurta. Eile öösel näiteks vigises Iti esimest korda kell neli ja selleks ajaks olin ma juba ise värske nagu tuule käes kuivanud lina. Selline asjakorraldus meile tõesti sobib, kui alles kell neli öösel esimest korda ärgata tuleb.

Ja milline kergendus on siis beebile oma piimast tilkuvad ja valutavad kivikõvad rinnad ette anda :D See on üks väga meeldiv toitmine kõigile. Mõnus tunne, kui ta neid vaikselt tühjendab.

Iti pepu on ilus ja kakab ta nüüd tunduvalt vähem. Sellega seoses olen ma oma menüüsse vaikselt tagasi lülitanud maapähklivõi. Ma pole suurem asi eneseohverdaja ja mingeid kitsendusi oma dieedis ei talu. Kui ka beebil oleks mingi toiduaine vastu minu menüüs reaktsioon, siis tuleks minu loogika järgi ikkagi seda edasi süüa, võib-olla siis väiksemas koguses, et laps ikkagi selle allergeeniga kokku puutuks ja see hiljem päris allergiaks ei kujuneks.

*

Kaur käis mänguväljakul ühe samamoodi aastaviiekuuse poisi tuliuut jalgratast käppimas. Mina keelasin, poisi isa ütles, et las mängib. Selle peale tõukas Kaur jalgratta ümber. Kui seda mehele kirjutasin, siis samal õhtul tuli mees koju üllatusrattaga Kaurile. See oli puust ja väga kena, Facebookist skooritud. Ratas oli küll Kaurile natuke kõrge, nii et tal tuleb veidi järgi kasvada. Aga pole hullu, ta ei peagi veel rattal sõitma tingimata, õpib teine alles kindlamalt omil jalul käima. Pole harvad juhud, kui ta sileda põranda peal kolksti maha kukub. Kasvagu paar kuud ja siis saab sõita ka. Aga mehest jube armas, et ta niimoodi kohe reageeris ja lapsele ratta hankis, väiksemagi vihje peale, et kellelgi mänguväljakul oli. Hoolitsev issi! Kaur sai kohe aru ka, et see ratas on talle, läks ligi ja hakkas kõpitsema. Nad keerasid koos seal kruvisid lahti ja tõid sadulat allapoole. Mees jättis kruvikeeraja kauemaks Kauri kätte ja too oli tükk aega rattal mutreid keeranud, endal asjalik nägu peas. Täiega ississe selle nokitsemise asjus. Tegelikult erinevatel mööbliesemetel on ta juba ammu mutreid keerata püüdnud, kasutades kruvikeeraja asemel oma terava tipuga klotse. Meil sirgub tehnilise taibu ja kuldsete kätega mees siit!

Lihtne elu

Ühel ööl Iti naeratas mulle ja ütles oma esimese aguu. Mees oli kade, kui hommikul talle sellest rääkisin. Ja ta naeratab ikka nii palju juba ja suhtleb! Kõhutades tõstab vahel päris kenasti pead ka. Pepu sai tal korda ja on jälle ilus roosa ning silm ei jookse enam rähma välja. Magab päris kenasti ja sööb isukalt nagu ikka. Me nüüd üle päeva teda ikka paneme veel ka beebikaalule ja päevi on ta kaal umbes sama püsinud. Mehele see ei meeldi, aga minu meelest vast normaalne, et kuuenädalasel beebil päris iga päev see kaal püstloodis ei tõuse, vaid vahepeal mingi platoo saavutab. Eriti kui vahepeal tal see ikka väga ilusas tempos tõusis, siis nüüd ta natuke puhkab järgi :D

Aga beebikaalu, mis on minu sõbrannalt laenatud, hoiame veel enda käes, et süda rahul saaks olla ja vahepeal ikka kätt pulsil hoida.

Olin ükspäev lastega jälle Stromka juures mänguväljakutel ja vaatasin, kuidas Kaur turnib mööda mängumaja ning mu hinges oli selline mõnus rahu. Rüüpasin Selkust kaasa võetud latte jäänuseid ja lihtsalt vaatasin oma lapsukest. Iti tudus mõnusasti kärus. Mul on tunne, et see on praegu mu elu ilusaim aeg, ehkki küll öösel on unetunde veidi vähe ja laupäeva hommikul ma nutsin selle pärast, et tundsin, mul pole piisavalt aega koristada. Aga see, mis mul praegu on, on suur õnnistus. Täiuslikult hoolitsev ja armastav mees ja kaks ilusat tervet last.

Üks minu häid omadusi on see, et ma oskan hetke hinnata ja tänulik olla. Ma tänan vist iga päev ühel hetkel vaikselt taevast, et mul on kõik, mis mul on. Ja öösiti pärast Iti toitmist olen alati jube tänulik, et saan magama minna. See on parim hetk! Tegelikult ka alati õhtul magama minnes olen tänulik. Ja see komme on mul vist juba aastaid olnud, mäletan, et juba ammu õhtuti magama minnes olen õnnelik, et nii hea on tuttu saada. Magamine on parim...

Aga Kaurike muudkui suhtleb mänguväljakutel. Täna oli Stromkaäärne rahvast täis, seal oli mingi laat, ja mänguväljakud ajasid ka üle. Kaur hängis seal ühe sõbraliku vanema vene tüdrukuga, kes tal oma kõhukotti ja mänguasju uurida lasi ja käskis vajutada kotil oleva kassi silmi, mispeale kott laulma hakkas. Kaur siis tükk aega vajutas.

Ja kui eemal seisis üks naine, käes paar liivamänguasja oma eemal jooksva poja jaoks, siis Kaur lihtsalt läks ja võttis sellel naisel need mänguasjad käest ära. Ise tatsas rahulikult eemale mängima. Tema juba elus hätta ei jää :D

Uus lää on majas

Mm kui hea, lapsed magavad ja mina teen enda vajalikke toiminguid. Väljas sajab tihedat sügisese hõnguga vihma, nii et mõnus oli äsja juua kofeiinivaba kohvi ning süüa ära terve tahvel šokolaadi peale lõunasööki.

Tegelikult peaks Iti juba üles võtma, sest ta on käruhällis tudunud juba kaks tundi peale jalutuskäigult koju jõudmist ning sinna juurde veel jalutuskäigu aeg...mu rinnad juba lõhkevad. Käisin mitu korda kuulatamas, kas ta ikka hingab... aga juba kääksub ka kergelt seal hällis. Aga ei tahtnud teda seepärast ka äratada, et siis ta paratamatult kurdab ka ning see võib kompromiteerida Kaurikese und. Kaur on viimastel päevadel nii suures läätamise mürafoonis pidanud viibima, et mul on temast veidikene kahju. Ta pani täna üks hetk käed kõrvade peale. Ma ei tea, mis Itil on, aga no nii kurdab ta oma kinnijäävaid krooksusid või gaase või jumal teab mida. Nüüd hakkas tal veel üks silm rähma välja ajama ja seda puhastame pidevalt füsioloogilise lahusega.

Iti nutab ka nagu Kaur kunagi hästi väljahääldatud lää-sõnadega. Meie uus väike lää. Läätar. Kui ta mõned korrad ka rahulikult kohe rinnale jääb ja, silmad kinni, pikalt sööma hakkab, on see õnnis hetk. Saan tegeleda oma asjadega ega pea iga minuti järel teda õlale vinnama ja krooksu välja püüdma meelitada.

Sealjuures ta üldse ei taha rahuneda, kui istuma jään. Kui oma padjad ja pleedid eest vinnan ning püsti tõusen, laps õlal, rahuneb ta kohe. Isegi guugeldasin, miks see nii on, ja see on mingi geneetiliselt kujunenud instinkt. Et kõndiv vanem saab beebit ohu eest päästa, aga istuv mitte, ja siis beebi on kõndiva vanema süles rahulikum.

Mehe õlal ja rinnal ka Iti rahuneb hästi. Mees on mind juba narrinud, et uus issikas kasvamas ning et mida küll issi teeb, mida emme ei tee... asi, mida ma oma ilmselt veel hapras hormonaalses seisus ei hinda. Ma saan ka lapse vait, kui ta õlale spattima võtan ja ringi jalutan, aga mul on ju vaja teda toita ka! Ja just toitmise ajal ta kurdab ja nutab.

Piima tuleb ka ikka nii palju välja, et terve pesunöör on alati Iti väikeseid kostüümikesi täis. Pesen pesu iga päev ja iga päev on pool pesu Iti tekitatud, ise kõige väiksem :D Aga Kauri ajast tean, et see on kõik normaalne ning õnneks laps võtab ilusti juurde ka. Kaalukõveras pidi täitsa eesrindlik olema, teistest ees, raporteerib mees, kes ta kaalusid mingile graafikule märgib.

Leidsin just Iti hällist beebipesa ääre alt hulga klotse ja puidust pusle tükke. Keegi anonüümne headsoovija on neid sinna toonud, et beebit lohutada...

See anonüümne Kaurike aga sööb nüüd, nagu ma avastasin, ka toorest kapsast. Istusin diivanil, taldrik kapsaga süles, toitsin last ja krõmpsutasin. Kaur vinnas oma särava näo üle minu taldriku ääre, võttis tüki kapsast, ütles viisakalt aitäh ja läks krõmpsutas ka. Tuli veel hiljem juurdegi võtma. Nüüd on üks toit juures, mida võib talle näiteks vahepalaks anda, sest me alati otsime talle õhtuse vahepala menüü jaoks ideid.

Ja minu eesmärk on alati olnud, et lapsed hakkaksid toorest köögivilja vahepalaks sööma. Kaur õnneks sööb tõesti peaaegu kõike, temaga on väga lihtne. Nädalavahetusel, kui käisime Keilas söömas, sõi ta ilusti näiteks toorsalatit ja peedisalatit ning viinereid vaatas pigem pika näoga :D