"Adaline'i aeg" ja Mänguasjamuuseum

Liis ja mina veetsime Tartus ühe kultuurse päeva. Kõigepealt käisime Tartu Mänguasjamuuseumis. Sobiv koht, kuhu minna, kui sinu obsessiooniks on karud, nagu Liisuga lugu just ongi. Või kellegagi meist. 

Juba nende maskotiks on karu. Ja ka sees oli mitu vitriini pühendatud ainult mõmmikutele.

Nunnukad

Päris huvitav oli tegelikult. Me tundsime ära nii palju nõukaaegseid mänguasju, sest meil olid lapsena lihtsalt pooled neist olemas. Kummist loomad, väikesed kangasteljed, kirbumäng, mingi rõngaste viskamise mäng... Me oleme pärit nii kummalisest ajastust, sest kõige selle kõrval olid meil ka barbied. Kahe ajastu piir.

Muuseum oli täis väikeseid vene lapsi, kellele eestlannast giid püüdlikult kõneles. Teda ei kuulanud mitte keegi, sest kõik tegid oma nutitelefonidega pilti. Ma pakuks silma järgi, et tegemist oli teise klassiga, ja kõigil olid nutikad, ja kõigil on praegu sada kolmkümmend pilti, mida nad enam kunagi ei vaata.

Ühes pisikeses hämaras kambris oli lae alla riputatud kõhe kummitusnukk. Kui Liis seda mulle näitas, ma võpatasin. Üks vene poisikestest vaatas samuti lae alla, hakkas karjuma: "Oi, gospodi! Gospodi!" ning tegi vapralt kaks pilti ka.

Kõrvalolevasse teatrimuuseumisse sai sama piletiga sisse, ja see oli palju väiksem, mis meile hästi sobis, sest mina isiklikult olin juba saamas muuseumiüledoosi. Seal sai teha ise tsipa nukuteatrit ja varjuteatrit ka. Ma tahtsin juba ammu ise midagi käppida - kõik muud eksponaadid olid kindlalt klaasi taga varjus.

Pärast sõime Ruunipizzas. Koha valisin mina, nostalgiast, sest kunagi käisime seal Tiinaga kogu aeg, peamiselt odavate hindade pärast. Nüüd on see laienenud ning endiselt pean ütlema, et head hinnad on ta parim omadus.  Ja asukoht on ka hea, otse Rüütli tänaval. 

Majakoogi jäätise ja moosiga sai kätte näiteks ühe euroga. Ühe euroga! Gospodi!

Cinamonis oli odavate piletite kolmapäev, mida ei võinud jätta kasutamata. Ostsime "Adaline'i ajale" piletid ära tunnike enne seanssi, ja saime peaaegu viimased kohad. Eile oli kino ikka jube popp.

"Adaline'i aeg" ise oli päris korralik. Liis tegelikult väga ei tahtnud seda vaadata, sest tema meelest on peaosatäitja Blake Lively igav. Ka mulle on ta tegelikult varem natuke igav tundunud. Ilus, aga mitte huvitav ega kuigi hea näitleja. Aga selles filmis läks ta mulle täitsa peale. Stsenaarium oli hea, näitlejatööd korralikud, vahepeal sai nutta (kui Adaline'i koer ära suri, mul pisarad voolasid) ja vahepeal naerda. Ning Blake Lively oli tõesti väga-väga ilus. Milline figuur tal ikka on.

Päeval sain teada, et vaesel emal on häälepaelte põletik, ja sõitsin õhtul tema juurde. See oli kummaline otsus, kuna teha ei saanud ma tema jaoks suurt midagi - häälepaelte põletikule ei ole ravi, tuleb vaid oodata ja vait olla. Isegi sosistada ei tohi. Nii et ma vist tahtmatult halvendasin tema seisukorda, kuna minu jutule ta midagi vastata ei saanud, võis ainult noogutada või pead raputada, aga kui jutt mingit kommentaari nõudis, pidi ikkagi suu lahti tegema ja midagi kähistama. 

"Sa ei tohi rääkida!" ütlesin ma, ja küsisin kohe kogemata uue küsimuse. Täna hommikuks oli ema viipekeeles juba päris osavaks muutunud. Hommikuprogrammis mainiti ühte nime.
"Kas ta on sportlane?" küsisin. Ema noogutas ägedalt ja hakkas kätega sõudmisliigutusi tegema.

"Sõudja?" Jälle noogutas ta särades.

Poes sobras ta hapupiimajookide seas, kortsutas kulmu ja raputas pead. Lõpuks leidis ta ühe kõige kaugema säilivuskuupäevaga, osutas sõrmega korgile, noogutas raevukalt ja tõstis pöidla üles.

Ma lihtsalt kardan, milline rääkimata juttude vada sealt valla pääseb, kui ta oma hääle tagasi saab.

Mis loom sina oleksid?

Polina, Marili ja mina külastasime Tartus üht uut või võrdlemisi uut kohta, kus me pole kunagi varem käinud, mis teeb meist varsti juba professionaalsed uute toidukohtade avastajad. Kohaks oli Supilinna Kikerkohvik ja see oli eriti hipster. Igal pool raamatud ja põnev mööbel ning sisekujunduselt Genialistide Klubi sarnane, aga natuke parem.

Sain proovida taimetoitlaste burgerit, mis oli suhteliselt okei. Krõbe sai ja seened ning hulgaliselt toorsalatit. Kahjuks ei saanud teised tellida midagi peale kahe magustoidu, sest just sellel ajal toimus seal köögis mingi krišnaiitide toiduüritus ning köök oli hõivatud. Halb ajastus meie jaoks.

Muidu oli koht privaatne ja vaikne, sest asukoht on tal pisut kõrvaline.

Pidime Polinaga hüvasti jätma, kuna tema sõidab varsti jälle kodumaalt minema. See on kurb ja tore ühtaegu, aga vähemalt kasutasime maksimaalselt ära tema siinoldud aega ja saime tihti kokku, ja ta jõudis mitu korda ka mulle külla.

"Ja kui sa järgmine kord oleksin tulnud, oleksime jõudnud kaine õhtu teha," ütlesin kahetsevalt. Esimene kord, kui ta käis, oli mul järgmisel hommikul selline pohmakas, et tegin endale alkoholivaba veebruari.

Üks küsimus, mis Polinale kuhugi kandideerides ühe essee kirjutamiseks esitati: "Kui sa oleksid loom, siis milline? Ja miks?"

Ka mulle on ühel tööintervjuul see küsimus esitatud ning mo meelest on see natuke totakas. Mida see näitab? Tookord vastasin ma millegipärast krokodill. Ja sinna tööle ma ei saanud... Ma ei tea, kas see oli just krokodilli süü, aga igal juhul mõjub krokodilli mainimine natuke salakavalalt ja... laksavalt.

"Sa oleksid pidanud kirjutama laiskloom," tegin ma ettepaneku. "Või madu. Ma olen madu, sest olen libe ja mürgine."

Geniaalne!

Sel ajal kui teised üritasid jutuga edasi minna, tulid mulle aina uued geniaalsed vastused pähe. Vihmauss! 

"I'm like an earthworm because I like dirt." Ha! Kes selle peale mind ei palkaks?

Või kirp.

"Ma olen nagu kirp, sest ma olen parasiit," ütles Polina blaseelt. Nad ütleksid kohe, et see on täpselt meie firma moto.

See pole tõesti eriti raske

Sellised imelised vaated avanevad Lossimägedes. Lausa lust ja rõõm on soojal maipäeval seal istuda ja lugeda oma raamatut tõenäosusest. Mingi hetk lähenes mulle kamp inimesi ja üks neist ütles aktsendiga tere. Mõtlesin, et nad tahavad teed küsida, aga tüübid osutusid hoopis jumalakummardajateks.

"Aitäh, aga ma pole huvitatud," vastasin ma. "Ma olen ateist."

Tüüpide eestkõnelejaks oli keegi soome naine nimega Sirkku. Mulle vastuseks hakkas ta oma lendlehte ette lugema, aga mul oli meie mõlema ajast kahju ning ma katkestasin teda: "Ei, aitäh. See pole tõesti minu teema."

Sirkku otsustas selle peale millegipärast inglise keelele üle minna, kuna võib-olla oli mu vastumeelsus tingitud sellest, et ma ei saanud tema eesti keelest aru.

"Kas sa oled ikka kindel, et sa pärast surma taevasse lähed?" küsis ta sõbralikult.

"Noh... ei. Ma ei usu taevast ega põrgut." Ma pöörasin pilgu oma raamatusse tagasi, kordasin, et ma pole huvitatud, ja soovisin neile edu. Nii lihtne see ongi. Sa ei pea kunagi rääkima kellegagi, kellega sa ei taha. Soomlased soovisid mulle jumala õnnistust ja läksid edasi, et Lossimägedest järgmisi ohvreid leida.

Seetõttu on mulle ka arusaamatu, kuidas inimesed ei saa lahti nendest kaubanduskeskustes varitsevatest LHV tüüpidest. Mind püütakse kogu aeg peatada, aga ma lihtsalt ei peatu kunagi, ütlen: "Ei, aitäh!" ja kõnnin edasi. Miks sa peaksid nendega üldse rääkima hakkama?

Inimesed räägivad nii kummalisi lugusid, näiteks kuidas nad on lasknud endale uude kohta pensionifondi vormistada, lihtsalt et tüübid nad rahule jätaksid. Tõesti? Milleks? Või kuidas nad valetavad, et nende pension juba tiksub sealsamas. See muuseas ka ei toimi, sest selle peale pidavat need noormehed sind ikkagi arvuti juurde vedama, et vaadata üle igasugused protsendid ja tootlikkus ja misiganes.

Kui mina saan lahti kuuest inimesest, kes minu pingi ümber kogunesid ja lendlehte ette hakkasid lugema, siis saab igaüks kindlasti kaubanduskeskuses edasi kõndida.

Aga need praegused ilmad on tõesti jumalikud! Istusime eile jälle töökaaslastega tunde meie töökoha terrassil ja nautisime päikest. Ülemus tuli ja küsis, kas meil kodu ei ole. 

Me ei saanud küsimusest aru. On, ja seal me just tol hetkel olimegi.

Eurovisiooni esimese poolfinaali suutsin ka ära vaadata, kuigi mind juba kell üksteist kangesti unele ajas. Elina ja Stig olid tublid. Ma pole nende laulust kunagi hoolinud, tegelikult panen ma enamasti raadio kinni, kui seda lastakse, aga noh, mis seal ikka. Omasid peab ikka toetama. Stig jättis hästi rahuliku ja tüüne mulje ning Elina oli väga ilus. See pükskostüüm sobis talle. Samuti oli kena, et nad olid pandud üksteisele otsa vaatama, sest Eesti Laulu ajal ignosid nad üksteist veel täielikult ja laulsid kumbki enda ette, mis jättis tsipa kummalise mulje.

"Whiplash" ja imetore laupäev Tartus

Vaatasin eile lõpuks "Whiplashi" ära, samal ajal vastostetud mustade markeritega endale mingit motivatsioonilist plakatit mäkerdades. Kaks kärbest ühe hoobiga.

Tõesti väga hea film oli. Miles Teller oli super ja J.K. Simmons ka. Miles Teller kehastas maineka muusikakooli õpilast, kes igatseb suurt tulevikku ja tahab alustuseks saada kooli jazzbandi liikmeks. See tal küll õnnestub, aga bändi juhendaja (J.K. Simmons) osutub kergeks maniakiks.

Tegelikult ma ootasin, et võtab natuke kauem aega, kuni õppejõu Fletcheri kreisim pool välja tuleb, aga ta alustas oma mõnituste ja solvangutega üsna filmi alguses. "Whiplash" pole üldse mitte pikk film ja oma hoogu ei kaotagi, läheb kiiresti ja huvitavalt. Kohe, kui Fletcher hakkas Telleri tegelaskuju mõnitama, tal kakssada seitseteist korda ühte kohta uuesti üle mängida laskis, talle kõigi ees kõrvakiile jagama hakkas ning teda tooliga viskas (!), suutsin mina (ja arvatavasti ka kõik teised vaatajad) mõelda vaid üht: tüüp, kõnni minema!

Aga kui tüüp oleks minema kõndinud, poleks filmi. Teda säärane kohtlemine hoopis innustas, ta jättis maha oma tüdruku ja hakkas harjutama päeval ja öösel, nii et trummipulgad olid verised. (Kusjuures filmi infos on öeldud, et Miles Teller harjutas ka päriselt nii kõvasti ja kaua järjest, et kohati oli trummikomplekt verine. Mulle alati meeldivad sellised huvitavad infokillud, mis näitavad, et näitleja on oma rollis täiesti sees. Ka näiteks see, et kui Teller ja Simmons kõrvakiilude stseeni filmisid, tegid nad seda algul loomulikult näiliselt, aga hiljem otsustasid omavahel, et teevad ühe võtte ka päriselt lüües. Ja see võte jõudiski filmi. Samast kategooriast on ka fakt, et kui Leonardi DiCaprio filmis "Django Unchained'i", siis tegi ta ühes stseenis kogemata oma käe katki ja veriseks, kuid ei teinud sellest väljagi, vaid lasi edasi, ja selle stseeni tema päris verega jättis Tarantino ka lõppversiooni.)

Soovitan "Whiplashi" igal juhul!

Tüüp tegi autoavarii, aga ronis käbedalt vrakist välja: "Ma pean minema mängima!"

Täna aga käisin Tartus (missugune üllatus!), et Polinaga üks väike Toomemäe-tiir teha. Kummaline ilm oli, vahepeal soe ja päikeseline, vahepeal tuuline ning külm. Kui ma bussiga Tartu poole sõitsin, hakkas mul lihtsalt megakülm, ja ma olin soojalt riides. Suur tuulekas ja sall ümber kaela, aga seal bussis oli nagu mingi külm hingus. Palusin juhil soojendus tööle panna, mida ta käbedalt ka tegi, ja lõdvestusin kohe.

Polina oli mulle ostnud komplekti pehmeid süsi, et ma joonistada saaks. Milline armas žest :) Keegi näeb midagi ja mõtleb sinu peale. Nii kui ma selle blogipostitusega lõpetan, proovin nad järgi.

Toomemäel, otse tenniseväljakute juures pidi olema üks uus kohvik avatud, Rabarber, mida me tahtsime järgi tšekata. Esiteks on nimi juba selline vallatu ja kepsakas ning tuletas mulle meelde, et ma tahaks hea meelega mekkida rabarberikisselli. Teha terve suure poti ja kõik ise ära juua, sest keegi teine seda ei taha, sest see on nii hapu, sest ma ei pane palju suhkrut, SEST.

Igatahes, Rabarber oli täitsa talutav. Tegelikult oli atmosfäär vägagi muhe ja teenindus ka hea. Polina kirjeldas meie ettekandjat kui "sellist mõntsakat". Ainult hinnad olid vähe krõbedad, seega tellisime ainult jooke. 

Ning Toomemäe mänguväljakul rabasime teiste laste eest kiiged ära. Paras!

Mõtisklused

Mõnikord ma mõtlen erinevate asjade üle. Mitte küll liiga tihti, ja siis on ka teemadeks igasugu diibid asjad.

Näiteks miks inimesed, kes nurisevad pidevalt katkiste teed üle, on samad, kes nurisevad teede-ehituse üle? Suveajal on nagunii tulemas teedeparandusi, ja juba praegu on mõned kergelt hullumas natukese liiklusseisaku üle. Ma ei saa aru, mida seal kurta on? See on tore, et teid korda tehakse. 

Ja siis ma mõtlen, miks siin majas nii palju ämblikke on. Meeletult palju. Seina peal ja põrandal, ruloo otsas turnimas ja üritamas dušinurgas koos minuga dušši võtta. Mul on selline teema, et ma ei suuda neid tappa ka, sest see tähendaks nendega mingitpidi tegemist teha. Ma ei suuda neid kasvõi harja otsas aknast välja visata, nagu ema võrdlemisi asjalikult soovitas. Ma tahan lihtsalt, et nad mingil mõistatuslikul kombel kaoks.

Kui ma näen ühte ämmelgast põrandal asjatamas, siis on põrand minu jaoks automaatselt no-go zone. Kindlasti mitte paljajalu, ja parem kui üldse mitte. Kuidas ma siis liikuma peaks, lugupeetud loomad?

Kui ema mul viimati külas käis ja ma raputasin enne jalga panemist hoolega oma tenniseid, ütles ta: "Ma ei usu, et nad niimoodi jalanõudesse poevad." Aga kas sa oled kindel? 

Ükspäev lõpetasin pesemise ja astusin dušinurgast välja, ja siis nägin seal vee sees ühte surnud ämblikku, suurt ja jõledat. Mida sa seal tegid ja kus sa olid?? Õõh.

Viimati mõtlesin ma veel, miks ma endale spordirinnahoidja ostsin. Need on mõeldud inimestele, kes teevad sporti ja kellel on rinnad, ja ma ei kuulu kumbagi kategooriasse.

Elu suured mõistatused. Võib-olla selgub vastus kunagi, võib-olla mitte iial...

Uut kraami

Istusin siin, jõin kohvi ja kuulasin Ring FM Hommikuklubi, kui hakkasin lambist oma uutest riietest pilte tegema. Miks ka mitte? Kui juba asjaks läks, siis pildistasin ka eile ostetud lusikaid. Mul oli mingi omavahel mitte klappiv kuhil söögiriistu, kusjuures lusikaid jäi kogu aeg puudu. Ma olin juba ammu tahtnud endale neid pikki lusikaid, millega kohvikutes lattet ja teed serveeritakse. Nüüd lõpuks sain!

Ooh, shiny!

Sobrasin ükspäev raamatupoes tarkade raamatute osakonnas ning märkasin tervet hulka, mida tahaksin lugeda. Leppisin esialgu sellega:
 

Päris hea on. Just lõpetasin peatüki, kus selgeltnägijatele ära pandi. Ning Liisul on kodus paar sarnast, üks räägib majandusest ja teine ajast, ning ta lubas need mulle tuua.

 

Igatahes, riietest. Töökaaslane rääkis mulle ühest taaskasutuskeskusest, millest olin kogu aeg paarikümne meetri kauguselt mööda käinud, aga kuna ta on natuke ühes õues peidus, mitte kunagi teadnud, mis seal on. Isegi kahju, et selle avastasin, kuna seal on suur valik ja päris normaalsed hinnad ning sinna mu raha nüüd läheb.

Tumesinine kampsun, mis on päris soe. Poleks arvanud, et maikuus sellist veel vaja on, aga täna igatahes on.

 

Mu isiklik lemmik:
 

Suvaline hall pluus, mis millegipärast kõige rohkem komplimente on saanud. 
 

Ja nüüd ma lähen tööle, aidaa!

Külastasin Tiinat Tabiveres. Sõime tema tehtud kooki ning mürasime lapsega, kellel oli, nagu poistel ikka, väga palju energiat. Lugesime talle raamatuid ette, nagu "Jussikese seitse sõpra" (millised naljakad nõukaaegsed pildid!) ja Kivirähki "Karneval ja kartulisalat". Jumal, kus see raamat on alles kiiksuga. Ma ei tea, mis sellel Kivirähkil peas toimub.

Kui Tiina luges, heitsin mina pikali ja hakkasin õige pea haigutama, sest olin kaks pikka ja tegevusrohket päeva tööl olnud. Tiinal on endal kogu aeg tegemist ja ka tema muutus uniseks. Ainus, kes ei näidanud märkigi lõunauinaku saabumisest, oli laps.

Bussi peale minemisega jäime natuke hiljaks, aga õnneks ootas tore vuntsidega bussijuht mu ära ning sain peale. Ainult hüvasti jätta ei olnud aega ning nii jäi mind bussiakna tagant saatma lapse kõver nägu.

Mõtlesin Tartus enne järgmise bussi minekut kinost läbi käia, aga paremad filmid olid õhtul ning mulle sobis vaid "Hääled" Ryan Reynoldsiga. Noh, tegelikult ei sobinud, nagu ma õige pea avastasin, kui saalis ennast sisse olin seadnud. See pidi olema must komöödia, kus Ryan Reynoldsi tegelaskujule meeldib üks tüdruk ning romansi edenedes hakkab ta kuulma oma koera ja kassi rääkimas, kusjuures koer soovitab talle igasugu häid ja kass õelaid asju. 

Komöödia ei olnud see film küll kuskilt otsast. See oli... kummaline. Mul jäi pärast sisse kuidagi ängistav tunne. Spoiler alert! Ryan Reynolds tappis lihtsalt hulga inimesi ära. Ta muudkui pussitas neid ja saagis tükkideks ning jagas korralikult plastikust karpidesse laiali, välja arvatud pead, mille asetas külmkappi. Õõh. Mitte keegi ei taha selliseid asju vaadata. (Välja arvatud võib-olla need, kes kunagi Dexterit vaatasid, aga tollele sarjale pidasin vastu ka täpselt ühe osa.)

Lõpuks oli gaasiplahvatus ning Reynolds sai ka ise surma ja tantsis taevas kõigi oma ohvrite ning Jeesusega. Nad laulsid lõputiitrite ajal ühe lõbusa laulu. Võib-olla see pidi olema see komöödiline osa?

Ma olen siiamaani natuke traumeeritud.

Õhtul ema juurde jõudes avastasin, et olin kaasa võtnud küll hambaharjakarbi, aga mitte hambaharja ennast. Nii-öelda tüng iseendale. 

"Pood on veel lahti, sa jõuad ära käia," ütles ema, aga ain't nobody got time for that. Istusin parem ja vaatasin, kuidas ema ja Liis kassiga mängisid. Nad olid talle ostnud hulga uusi mänguasju ning Päär mängis nagu kassipoeg. Kui ta ära väsis ja maha heitis, laulis ema talle "Life is life" viisil õrnalt "Laip on laip" ja torkis mänguasjaga. Klassikaline ema.

 

If you think I'm burning out, I never will

Ajasin end keskpäeval üles - miskipärast algavad nii paljud mu postitused selletaolise fraasiga, sest vabal päeval ma ei tõusegi tihti enne lõunat - ja helistasin emale.

"Tsau, mis teed?"

"Ma olen bussis, sõidan sinu poole," vastas ta külma rahuga. Ta ongi selline spontaanne tegelane.

Ma käisin ruttu pesus ja asusin andma oma kodule natuke tsiviliseeritumat ilmet, pestes ära nõud, korjates ära kuivanud pesu ja igasugused maas vedelevad esemed.

Tegelikult oli ema mõelnud, et ma olen tööl, ja tahtnud üllatuskülaskäiku teha - miski, mida ta on mitu korda ka teinud. Olen tööl, ja lambist astub ema sisse. Sööb, joob, laaberdab, ja iga kord laseb kutsuda ülemuse ja kurdab kehva teeninduse üle.

Eile jälle arvas ema millegipärast, et ma olen vaba, ja kuna ma sõnumitele ja kõnedele ei vastanud, eeldas, et olen surnud. Püüa veel olla korralik töötaja, jätta oma telefon kappi ning seda mitte saali kaasa võtta. Su ema hakkab päeva lõpuks juba matuseid korraldama.

Täna aga saime päikeselise päeva puhul minna Lossimägedesse piknikule. Võtsime kaasa kaks pleedi ja suure hulga toitu, millest ma sõin ära täpselt ühe sarvesaia ja ühe kohukese. Vastupidiselt mu sõbrannale, kes ütles, et sööb päevade ajal nagu loom, pole mul sel ajal üldse isu. Aga piknik oli väga mõnus. Ma heitsin pingi peale pikali ja võtsin pleedi peale ning nautisin päikest. Ema pakkus mulle kohe oma tühja pudelit, et ma võiksin selle ära viia ja raha saada, sest ma magasin seal nagu kodutu.

Pärast saime töökaaslastega kokku, kuskil teises pubis, kui meie töökoht. Oli nii lõputult originaalne istuda kuskil mujal. Kui ma kohale jõudsin, istusid kaks tüdrukut juba lauas, suured mustad menüüd ees, nii et ma vaatasin esiti, need on läpakad ja tegu on juhatuse koosolekuga. Mind oleks nagu vaibale kutsutud, ja kuna mul on patte palju, hakkasid jalad kohe värisema.

Nüüd koju jalutades panin alguses tähele vaid, kui külm oli. Võib-olla polnudki asi ilmas, vaid minus. Ma istusin juba pubis, jakk seljas ja suur sall ümber kaela keritud. Mul on igal pool külm.

Igatahes, pärast natukest kõndimist hakkasin juba märkama seda kaunist maiõhtut, suurt kollast täiskuud taevas ja Justin Timberlake'i seksikat laulmist kõrvas. Maikuu on lihtsalt imeline. Parim aeg aastast.

Jõudsin koju ja märkasin midagi teisel pool aeda. Jõllitasin seda tükk aega, püüdes otsustada, kas seal on suur kass või kivi. Kui lähemale uurima läksin, jooksis kivi minema. (P.S. Jõime pubis ainult teed ja mulliga vett!)