Olen haige. See pole üldse meeldiv. Viimasel ajal, kui ma end halvasti tunnen, on mul olnud meeldiv komme see välja magada ja hommikul tervena ärgata, aga seekord nii ei olnud.
Kõigepealt käisime teisipäeval emaga teatris. Nüüd on meil väga mugav Ugalas käia, sest saame alati minu poole ööseks jääda. Tükk oli "Eesriie avaneb!" ja seal mängis viis naist. Päris korralik oli. Mulle väga meeldis kolm näitlejat ja absoluutselt ei meeldinud kaks, naljakas aga, et emal olid kardinaalselt erinevad sümpaatiad. Ainult Luule Komissarov oli meie mõlema meelest hea, väga naljakas. Enamasti naersingi tema repliikide peale. Terje Pennie mängis mo meelest kurvalt üle ja Kadri Lepp oli ebaveenev.
Pärast etendust sai Luule Komissarov ka roosikimbu. Ma veel küsisin emalt, miks teatritöötaja ainult kahele näitlejale lilled viis, ja ta vastas, et keegi rahva hulgast saatis kindlatele näitlejatele. Milline armas komme. Järgmine kord teatrisse minnes, kui tükis mängib keegi hea näitleja, võiks ka lasta talle lilli viia!
Siis käisime minu töö juures teed joomas ja kobisime koju. Neil päevil olid parajasti nii ilusad kevadilmad (aga salakavalad, nagu hiljem selgus), et ema mõtles valjusti, võiks Pärnus ära käia. Ta ei teadnud aga, et ma sellest mõttest vedu võtan. Pärnu on ju Viljandile nii lähedal, miks mitte seal üks päevake veeta. Viimased korrad, kui seal käinud olen, on olnud nii külm, et ringi jalutada ja mere ääres käia pole üldse saanud, seekord aga oleks see täitsa võimalus. Ja läksimegi kolmapäeva hommikul bussi peale, enne bussi aga jalutasime veel Lossimägedes ja Viljandi vanalinnas.
Pärnu oli tõesti võrratu! Soe päike, palju poode, ja kõik noored sõitsid ringi ruladel. Kõik noored. Seal on vist ametlikuks liikumisvahendiks rulad. Me jalutasime mere äärde, mööda rannapromenaadi ja linna tagasi ning käisime Steffanis söömas, sest seda sa teed, kui oled Pärnus. Meil vedas, sattusime hetkel, kui oli vabu laudu, aga natuke hiljem juba sisenejad ootasid, et saaks istuma. Nii popp on Steffani, ka talvel.
Kuna seal on alati meeletud portsjonid ja näiteks pitsa peab alati võtma kahe peale, sest mitte keegi ei jõua seda ära süüa, kaalusime tükk aega. Kahe peale võtmisega on see häda, et keegi ei saa päriselt, mida ta tahab. Ema ei saaks kindlasti liha, kala ega kana, vaid peaks leppima millegi juustusega minu maitse järgi, mis on aga ebaaus. Ja mina ei saaks seeni, sest neid ei söö ema. Otsustasime võtta hoopis pastad. Me ei osanud aga arvestada, et ka need portsjonid on megasuured. Iga toit Steffanis tuleks võtta kahe peale. Ma sõin oma pastast poole (ja kõik seened) ära, pool jätsin järgi, aga sellest hoolimata registreeris natuke hiljem täiskõhutunne nii teravalt, et mul oli mitu tundi halb olla ja raske kõndida.
Siis läksime kinno ja nagu eelminegi kord, vaatama lastefilmi. "Tuhkatriinut". Tegelikult väga armas oli, hästi tehtud. Tuhkatriinu kehastaja, mingi uus tšikk, oli väga ilus. Cate Blanchett - võõrasema - oli aga veelgi ilusam. Ta on tõesti võrratu.
Õhtul, kui koju jõudsin, oli mul äkki paha olla. Mõtlesin, et magan välja, kuid ei maganud. Hommikul suutsin end vaevu liigutada, valutasin üle kogu keha, ka silmadest ja peast, tekkinud olid nohu ja köha. Mõtlesin hirmuga, kuidas ma kaks sellele järgnevat päeva - hirmpikad reede ja laupäev - küll tööle lähen. Kui ema helistas, kaebasin ka talle oma haigust. Ta sattus kohe ärevusse, et kes mu eest seal hoolitseb, kust ma rohtu saan ja kes mulle süüa toob. Mul pole kodus mingeid rohtusid, sest ma reeglina ei vaja ega tarvita neid. Ja süüa mul oli nagunii. Ema pakkus, et sõidab sinna, aga ma keelasin tal seda teha, sest selle väikse asja pärast edasi-tagasi sõitma hakata on ju meeletus, pealegi ei tundnud, et ma suudaks üldse kellegagi suhelda ega püstigi seista. "Okei," ütles ema, aga paar tundi hiljem helistas uuesti: "Lase palun tuppa!"
No on tegelane, ta oligi kohale sõitnud. Laadis aga kotist taruvaikusid, paratsetamoole ja imemistablette välja, koos ingveri, sidruni, jõhvikate, banaanide ja kiividega. Nagu igal teisel põhimõtetega inimesel, kadusid ka minul põhimõtted hädaolukorras kohe, ma võtsin paratsetamooli sisse ja imesin köhapastilli. Milline kergendus, kui su pea hetkeks ei valutagi ja kondid ka mitte. Ema aga taipas oma sinnasõitmise viga kohe, kui ma olin juba võimeline paar sõna ütlema ja palusin tal mulle raamatut ette lugeda, mida ta konkreetselt tund aega järjest tegi. Kui tal hääl ära väsis, jooksis ta ruttu bussi peale.
Mul oli natuke parem, aga ma ei kujutanud ette, kuidas ma lähen järgmine päev tööle, olen seal kuusteist tundi järjest, tassin raskeid kaste ja klaasireste. Ma ei üritanud kedagi enda asemele saada, sest olin just kolm päeva vaba olnud ja seega kellelgi teisel oleks tulnud liiga palju päevi järjest tööl, kui ta oleks mu asemel läinud. Nii ma siis kõmpisin tööle. Noh... ülemus näiteks ei saanud aru, et mul midagi viga oleks, aga töökaaslane küll. Olin ikka päris näost ära. Vahepeal kadus mul kaks korda lambist hääl ära. Töökaaslane küsis, mis viga, ja ma ei saanud isegi seletada, vaid pidin žestikuleerima nagu segane. Kuidas sa teenindad klienti ilma hääleta??
Päeva lõpupoole sain aru, et teist sellist ma elusalt küll vastu ei pea. Üks töökaaslane tuli läbi, ja mind näinud, pakkus kohe, et tuleb järgmine päev ise. Ma olin nii kergendunud. Kujutlesin, kuidas ma magan ja magan ja ei liigu mitte kuhugi... Kahjuks oli kergenduseks liiga vara. Selgus, et minu asemel saab ta tulla pooleks päevaks, mitte terveks. Teise poole päevast pidi võtma keegi teine. Laupäeval selgus, et see teine ei saa. Rääkisin telefoniga veel ühe töökaaslasega, kes ise pakkus, et ta tuleb õhtul, siis aga mõtles järgi ja teatas, et ah ei, ma ikka ei tule. Tänks täiega. Tegelikult see pool laupäeva, mis ma voodis sain veeta, tulid väga kasuks, aga õhtu tööl oli jälle kurjast. Kui ma tööle ilmusin, ehmatasid teised seal veits ära, sest ma ei näinud hea välja.
"Kuule, ma teen selle õhtu lihtsalt üksi," ütles Nati, aga laupäeval ei saa üksi hakkama ja ma ei saanud tal lasta seda teha.
Ühtlasi aga, arvestades, et septembrist alates on see teine kord, kui ma olen palunud kellelgi enda asemel tulla (sama töökaaslane tegelikult mõlemal korral pakkus ise ja tuli ka), meil aga vahetavad kõik igal lihtsamal põhjusel, nagu et minna trenni, et minna peole, et tulla kuskilt tagasi hilisema bussiga, ja et nüüd tegelikult ei leidunud kedagi, kes oleks saanud mulle vastu tulla, siis mõtlesin, et palun enam minu poole mitte pöörduda, mitte mingite põhjustega.
Igatahes nüüd olen kodus, läbi teinud jalavannid ja vietnami salvi kuurid ja mida kõike, ja veidi parem on küll.
