Ma olen lugenud väga palju Minu-sarja raamatuid. No ikka väga palju. Võib-olla isegi liiga palju. Ja mõned neist on olnud päris kohutavad. Eriti halvad on olnud Minu Itaalia, Soome, Jamaica, Brüssel, Dublin, ja lemmikud oleks näiteks... Moskva, Pariis, Prantsusmaa, Jaapan, Alaska, Las Vegas, ja nüüd ka Guatemala.
See oli lihtsalt nii nunnu raamat. Ilma hinnanguteta, kuidas Eesti uue elukohamaa kõrval sakib (mis mind mõnegi minu-raamatu puhul kettasse ajab), vaid lihtsalt autori kogemused ja kirjeldused uuest maast. Kaja Kahu kolis Guatemalasse oma mehega kaasa ja oli seal koduperenaine, maandudes automaatselt ülemkihti, rikaste valgete inimeste sekka, kes elavad eraldatud linnaosades ja käivad kõikjal turvameeste saatel.
Päris karm oli lugeda Guatemalas valitsevast kuritegevusest, mis paneb eriti ohtu turistid, aga muidugi ka kohalikud. Igapäevased relvastatud bussi- ja autoröövid, maffia ja muu säärane. Kõik taandub ikkagi haridusele: kui inimesed ei saa haridust, ei saa nad tööd ja üle jääb kuritegevus. Samuti jäävad tavaliseks kümnelapselised perekonnad, sest nad ei tegele pereplaneerimisega.
See on vist päris sarnane Trinidadi eluga, millest Alida ja lapsed on mulle rääkinud: suurepärane kliima, aga tohutult kuritegevust - pärast kella 6 ei soovitata isegi tänavale minna -, korrumpeerunud politsei ja valitsus ning kohati puuduv veevärk.
Hästi huvitav oli lugeda Kaja mõtteid igal pool turvamehe saatel käimisest. Turvamehed muutusid talle lõpuks peaaegu pereliikmeks, mis oli seal klassiühiskonnas väga ebatavaline. Tema hispaania keele õpingud, sõbralikud naabrid, kes hämmastusid, kui ta keeldus endale teenijat võtmast ja ise koristas... Ma sain sellest raamatust kuidagi hästi palju positiivseid emotsioone.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar