Karu

Ma armastan oma uut tillukest korterit. Eile tegin lõpuks koristuspäeva ja küürisin kõik kohad üle. Klaasipuhastuvedelik, mida ma kasutasin - kangemaid asju väga ei taha - sai kohe pooltühjaks.

Ma vandusin juba ammu Maximat blokkida, kuna see on nii nõme pood. Nüüd elan Maxima kõrval ja arvake ära, kas ma viitsin kuhugi kaugemale poodi minna, nagu ever? Mitte kordagi. See on lihtsalt elumugav, kui su kõrval on

pood, olgu see või Maxima, ja tahad või ei, sa hakkad seal käima.

Kui me esmaspäeval kolisime, panin ma suure osa asju, nagu oma riided ja voodiriided suurtesse prügikottidesse. Kandsime siis asjad alla ja läksime üles ust kinni panema, kui mõtlesime üle tšekata, kus Päär on. Ja me ei leidnud teda mitte kuskilt! No jumala eest mitte kuskilt. Me vaatasime kõik voodialused, kapid ja nurgad läbi, aga tüüp oli kadunud. Korteriuks oli asju välja kandes lahti seisnud, nii et korraks mõtlesime, kas Päär tõesti hiilis välja ja jõudis õue? Aga meie argpüksike, kindlasti mitte. Isegi kui keegi külla tuleb, paneb ta padavai kuhugi peitu. Ta ei julge isegi rõdule minna.

Ma käisin isegi all autos vaatamas, kas totu on mõnesse prügikotti pugenud ja püüdnud end minuga kaasa smugeldada (hea meelega oleksin võtnud ka, aga ema ütles vihaselt, et võtku ma endale ise kass, see siin on tema oma), aga seal teda polnud.

Lõpuks leidsime ta ühest nurgast, kuhu ma olin mitu korda tšekanud ja kuhu asjade vahele ta poleks pidanud mitte ühegi füüsikaseaduse kohaselt mahtuma, aga ju olid kolimishääled ta nii ära hirmutanud, et ta mahtus.

Kass käes, võisime ära sõita.