Ma mõtlesin teha tavaliste keedukartulite ja seenekastme asemel midagi huvitavamat ning leidsin ühest blogist sellise retsepti. See osutus ülimaitsvaks. Natuke naljakas on vaid see, et kartulid tuleb enne ära keeta ja seened praadida, kui nad koos ahjuvormi visata saab. Enne teen valmis ja siis hakkan küpsetama. Kuid väga meeldiv oli tulemus küll. Kui ma hakkasin piima-kooresegusse purustatud pipart lisama, siis ma laiskusest raputasin pakki, mitte ei võtnud sealt pipart sõrmeotsaga nagu normaalne inimene. Kas mu munasegusse maandus pool pakki pipart või jaa? Õngitsesin enamuse sellest küll kähku välja, aga mõnusalt piprane maitse oli toidul pärast küll.
Lasin eile ühe jalgratturi endast mööda ning see neiu ütles mulle selgelt ja kõlavalt aitäh, mis jättis sellise meeldiva tunde sisse. Mõnikord vaadatakse sind näiteks ukse lahti hoidmise eest nagu kuutõbist. Pärast seda lasi poejärjekorras mind keegi enda ette, sest mul olevat nii vähe asju, kuigi mul oli greip, purk ube ja kaks banaani ning tal endal polnud kuigipalju rohkem. Väga armas.
Hommikul tuli ema kööki ja ma ütlesin talle rõõmsalt, sooja ja südamliku häälega: "Istu maha ja võta kohvi!"
"Misasja sa siin teinud oled?" küsis ta kahtlustavalt ja piilus oma tooli. "Kas sa oled mulle knopka toolile pannud või midagi?"
Tee inimesele mõnikord meelelahutuseks paar tünga ja kohe on paranoia kallal ning igas asjas nähakse tonti...
"Küll võib paranoiline olla. Ma tegin sulle ju ainult kohvi."
"Aitäh," rahunes ta ja tegi mulle pai ning valas kohvi.
"Knopka on kohvi sees," lisasin ma muhedalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar