Pean mainima, et kui ma Tallinnas elaks, läheks hea meelega Obamat tšekkama. Ma kujutan ette, kuidas lapsed teda nüüd armastavad, eriti need, kes tema tõttu koolist vaba päeva said...
Tahtsin üleeile teha köögiviljapüreed ning ostsime selle jaoks ühe kaalika. Valisin selle liiga suure ning see osutus maailma kõige puitunumaks kaalikaks! Kuidas ma teda küll saagisin ja puhastada püüdsin. Kasutasin umbes kuut nuga ja lõpuks, kui ta puhtaks sain ja maitsta taipasin, oli see niii vastik. Jätsin supi sisse umbes kolmandiku ja viskasin ülejäänu minema. Supp tuli küll normaalne, aga kaalika tekstuur jäi väga hästi tunda, nii et lausa kurb hakkas.
Kõige naljakam on, et ma sain käele villi, mis veel mitu päeva hiljemgi eriti nõusid pestes põrguvalu teeb. Köögivilja koorimisest!
Ema küsis keset jalutuskäiku lambist seisma jäädes: "Kas ma triikraua ikka võtsin välja?"
Selliseid asju küsib ta kogu aeg, ja ma olen selle käitumise kahjuks üle võtnud. Näiteks võin ma keset tänavat peatuda ja oma käekotis sobrama hakata, et teada saada, kas mu rahakott on veel alles.
Jõudsime koju ja ma karjusin talle: "Jätsidki triikraua sisse!"
"Ära jama."
"Jätsid jah, ma võtsin praegu välja!"
Ta tuli isiklikult triikrauda katsuma ja seda külmana leides vihastas nii hirmsasti, et ajas mind natuke aega mööda korterit taga nagu majasokk karlssonit. Kass vaatas hirmunult nurga tagant ja püüdis end üldisest madinast kõrvale hoida.
Ma ei kahetse midagi, sest üks õnnestunud tüng on paljugi väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar