Karu

Ma armastan oma uut tillukest korterit. Eile tegin lõpuks koristuspäeva ja küürisin kõik kohad üle. Klaasipuhastuvedelik, mida ma kasutasin - kangemaid asju väga ei taha - sai kohe pooltühjaks.

Ma vandusin juba ammu Maximat blokkida, kuna see on nii nõme pood. Nüüd elan Maxima kõrval ja arvake ära, kas ma viitsin kuhugi kaugemale poodi minna, nagu ever? Mitte kordagi. See on lihtsalt elumugav, kui su kõrval on

pood, olgu see või Maxima, ja tahad või ei, sa hakkad seal käima.

Kui me esmaspäeval kolisime, panin ma suure osa asju, nagu oma riided ja voodiriided suurtesse prügikottidesse. Kandsime siis asjad alla ja läksime üles ust kinni panema, kui mõtlesime üle tšekata, kus Päär on. Ja me ei leidnud teda mitte kuskilt! No jumala eest mitte kuskilt. Me vaatasime kõik voodialused, kapid ja nurgad läbi, aga tüüp oli kadunud. Korteriuks oli asju välja kandes lahti seisnud, nii et korraks mõtlesime, kas Päär tõesti hiilis välja ja jõudis õue? Aga meie argpüksike, kindlasti mitte. Isegi kui keegi külla tuleb, paneb ta padavai kuhugi peitu. Ta ei julge isegi rõdule minna.

Ma käisin isegi all autos vaatamas, kas totu on mõnesse prügikotti pugenud ja püüdnud end minuga kaasa smugeldada (hea meelega oleksin võtnud ka, aga ema ütles vihaselt, et võtku ma endale ise kass, see siin on tema oma), aga seal teda polnud.

Lõpuks leidsime ta ühest nurgast, kuhu ma olin mitu korda tšekanud ja kuhu asjade vahele ta poleks pidanud mitte ühegi füüsikaseaduse kohaselt mahtuma, aga ju olid kolimishääled ta nii ära hirmutanud, et ta mahtus.

Kass käes, võisime ära sõita.

Käisime laupäeval Maarja ja Polinaga Rimist läbi. Ma kaotasin nad kohvikoort otsides hetkeks ära, aga kui kuulsin eemalt kaht häält ühte sõna mainimas, sain kohe aru, et need on nemad. Kes veel räägiks üle poe rummikokast?

Paar naljakat kokkusattumust on juhtunud.

Nimelt haarasin Rimist maapähklivõid kaasa, mida ma absoluutselt armastan, aga olen Eestis vaid korra paar kuud tagasi ostnud. Järgmine päev tuli ema koju ja võttis kotist uhkelt maapähklivõi purgi.

"Mis sa sellest arvad? Ma tahtsin sulle midagi tuua, mida sa väga armastad!"

Siis langes ta pilk identsele purgile laual ja ta hakkas vanduma nagu voorimees. Vaimne sünkroon!

Teine päev jalutasime Tiinaga laadal ja ma mõtlesin, et võin siin tõenäoliselt ühte inimest kohata, sest ta peatus seal lähedal hotellis. Konkreetselt kaks sekundit hiljem tuli see inimene mulle vastu. Õõvastav hakkas.

Ja bussiga koju sõites tundus mulle, et nägin tänaval Tiinat. Kindel ma polnud. Kohe pärast seda saatis Maarja sõnumi, et ta nägi vist Tiinat, aga kindel pole. Ma kirjutasin Tiinale, et Maarja nägi teda. Tiina saatis vastu, et tema nägi samuti Maarjat, aga polnud kindel, kas see oli ikka Maarja või keegi teine. Nii et nad saavad mõlemad rikkaks, sest ei tundnud teineteist ära. Et asi veelgi naljakam oleks, siis see Tiina, keda mina samal ajal nägin, siiski ei olnud Tiina, sest ta polnud seal tänaval olnudki.

Mina kahtlustan vabamüürlasi.

Esimesed suured soperdused ja sassiajamised on seljataga, aga üldiselt on päris okei. Tippi jäetakse täitsa kenasti, tänks, inimesed. Kes ostab pärast poes ja bussijaamas kõike sentide eest? Ettekandja!

Kui ma kahe neiu käest küsisin, kuidas toit maitses, vastasid nad, et hästi, ja et teenindus oli samuti väga hea. Skoor :)

Pääril on ka sõna sekka öelda:

Päär on moslem

Päär võtab su koha ära, kui sa korraks vetsus käid, nii et pole asigi

Päär võtab päikest

 

Ja ma taipasin eile õhtul, et olin päeva jooksul täiesti muuseas kümme banaani ära söönud, mõned hommikusöögiks ja mõned piimaga smuutis. Freelee the Banana Girl oleks minu üle uhke.

Üks reede, kui me Polina ja Maarjaga mööda Rüütli tänavat kõndisime, märkas Maarja, et kõik teevad Jüri Homenjaga pilti. Homenja ise säras nagu viis kopikat. Kuldreegel, et kui kuskil järjekorda näed, võta sappa... ja siin ongi meie "mina ja kuulsus" pilt.

Millegipärast tuli mulle praegu meelde see kord, kui Liis mind põlema panna üritas. Olime Saaremaa heinamaal, pikutasime tekkide peal ja olime välja toonud Euroopa mälumängu, mida ema mängib alati luubiga, et nende kaartide pealt pisikest kirja lugeda. Mängida me ei viitsinud, vaid lesisime niisama, kui ma korraga pea tõstsin ja märkasin, et Liis püüab läbi luubi minu peale päikest.

"Mida sa teed?" küsisin ma.

"Niisama," vastas ta hajameelselt. "Tahtsin näha, mis juhtub."

Puhas õnn, et ma veel siin teie keskel kõnnin.

Käisin oma proovipäeval. Ma ei hakka mitte mainimagi, et tahtsin enne sisse minekut tegelikult tagasi pöörata ja ära joosta, täpselt samamoodi, nagu ma tahtsin ära joosta enne tööintervjuud. Polnud midagi teha, mul on tööd vaja, seega võtsin endal natist kinni ja läksin kohale.

Ma pole kunagi ettekandja ka olnud, nii et see on uus kogemus. Kõige toredam oli tippi saada. Muidu olid ka inimesed suht viisakad ja toredad, ma ei saanud igatahes kelleltki röökida, kui ma seal soperdasin ja arvutist toidunimesid leida üritasin. Tüüp, kellega meid kahekesi jäeti, oli samuti suht uus, seal me siis kahekesi improviseerisime ja saime hakkama ka. Ma sain teada, mis süsteemi alusel seal laudu nummerdatakse, ja kuidas ühe laudkonna inimestele eraldi arveid teha.

Ning ülemus korduvalt keelas mul pead toidulifti panna. Ma tegin selle peale näo, nagu poleks tahtnudki.

"Minu Guatemala" - võiks ka minu oma olla

Ma olen lugenud väga palju Minu-sarja raamatuid. No ikka väga palju. Võib-olla isegi liiga palju. Ja mõned neist on olnud päris kohutavad. Eriti halvad on olnud Minu Itaalia, Soome, Jamaica, Brüssel, Dublin, ja lemmikud oleks näiteks... Moskva, Pariis, Prantsusmaa, Jaapan, Alaska, Las Vegas, ja nüüd ka Guatemala. 

See oli lihtsalt nii nunnu raamat. Ilma hinnanguteta, kuidas Eesti uue elukohamaa kõrval sakib (mis mind mõnegi minu-raamatu puhul kettasse ajab), vaid lihtsalt autori kogemused ja kirjeldused uuest maast. Kaja Kahu kolis Guatemalasse oma mehega kaasa ja oli seal koduperenaine, maandudes automaatselt ülemkihti, rikaste valgete inimeste sekka, kes elavad eraldatud linnaosades ja käivad kõikjal turvameeste saatel.

Päris karm oli lugeda Guatemalas valitsevast kuritegevusest, mis paneb eriti ohtu turistid, aga muidugi ka kohalikud. Igapäevased relvastatud bussi- ja autoröövid, maffia ja muu säärane. Kõik taandub ikkagi haridusele: kui inimesed ei saa haridust, ei saa nad tööd ja üle jääb kuritegevus. Samuti jäävad tavaliseks kümnelapselised perekonnad, sest nad ei tegele pereplaneerimisega.

See on vist päris sarnane Trinidadi eluga, millest Alida ja lapsed on mulle rääkinud: suurepärane kliima, aga tohutult kuritegevust - pärast kella 6 ei soovitata isegi tänavale minna -, korrumpeerunud politsei ja valitsus ning kohati puuduv veevärk.

Hästi huvitav oli lugeda Kaja mõtteid igal pool turvamehe saatel käimisest. Turvamehed muutusid talle lõpuks peaaegu pereliikmeks, mis oli seal klassiühiskonnas väga ebatavaline. Tema hispaania keele õpingud, sõbralikud naabrid, kes hämmastusid, kui ta keeldus endale teenijat võtmast ja ise koristas... Ma sain sellest raamatust kuidagi hästi palju positiivseid emotsioone.

Linn on minu!

Tšillisime reede õhtul Maarja juures ja jõime mojitosid, mm-mm. Taustal mängisid muusikavideod ja Polina küsis, kas tema maitse on halvemaks või tantsumuusika paremaks läinud. Ta tunnistas kurvalt, et kuulab nüüd Powerit. Ma mäletan, kui mina Powerit kuulama hakkasin ja alguses veits šokis olin, aga tegelikult ka on tantsumuusika väga kvaliteetseks läinud. Calvin Harris, DJ Tiesto, David Guetta, Example...

Enne 11 jooksime bussi peale, et linna minna, ja laulsime öösse: "Linn on minu!"

Siis tšillisime Möku ees ja rääkisime võõrastega poliitikast. (Naljaka kokkusattumusena kuulan siin kõrval Ring FMi uut hommikuproksi ja Agnes mainis just, et rummikoka keerab organismi kõvasti segi.) Pärast seda, kui ma ühe rummikoka olin ära joonud, hakkasin igatahes mingile välismaalasele seletama, et Maarja on Eesti presidendi tütar. Ja kui too vetsus käis ning oma joogi meile hoida jättis, ütlesin talle pärast, et Maarja pani sinna roofie sisse ja ta parem ärgu lõpetagu seda. Kõige naljakam on, et ta ei puutunud enam seda jooki!

Hommikul oli mul suht okei olla, läksin linna, et Liisu ja emaga kaltsukates sobrada, aga mingi hetk läks päris raskeks püsti seista. Mul polnudki niivõrd pohmakat kui lihtsalt väsimus. Siis tuli linna Tiina ja ma läksin temaga omakorda ringi käima. Õhtuks olin ma niiiiiiii läbi, et läksin magama kell kümme ja tudusin üksteist tundi jutti. Tehke järgi või makske välja...

Saime kellegi käest ploome ja ma püüan praegu nuputada, kas ploomidest ja piimast smuuti tuleks hea või rõve. Kes ütleks? Kes annaks märgi?

Kartuli-seenevorm - kartulartur soovitab!

Ma mõtlesin teha tavaliste keedukartulite ja seenekastme asemel midagi huvitavamat ning leidsin ühest blogist sellise retsepti. See osutus ülimaitsvaks. Natuke naljakas on vaid see, et kartulid tuleb enne ära keeta ja seened praadida, kui nad koos ahjuvormi visata saab. Enne teen valmis ja siis hakkan küpsetama. Kuid väga meeldiv oli tulemus küll. Kui ma hakkasin piima-kooresegusse purustatud pipart lisama, siis ma laiskusest raputasin pakki, mitte ei võtnud sealt pipart sõrmeotsaga nagu normaalne inimene. Kas mu munasegusse maandus pool pakki pipart või jaa? Õngitsesin enamuse sellest küll kähku välja, aga mõnusalt piprane maitse oli toidul pärast küll.

Lasin eile ühe jalgratturi endast mööda ning see neiu ütles mulle selgelt ja kõlavalt aitäh, mis jättis sellise meeldiva tunde sisse. Mõnikord vaadatakse sind näiteks ukse lahti hoidmise eest nagu kuutõbist. Pärast seda lasi poejärjekorras mind keegi enda ette, sest mul olevat nii vähe asju, kuigi mul oli greip, purk ube ja kaks banaani ning tal endal polnud kuigipalju rohkem. Väga armas.

Hommikul tuli ema kööki ja ma ütlesin talle rõõmsalt, sooja ja südamliku häälega: "Istu maha ja võta kohvi!"

"Misasja sa siin teinud oled?" küsis ta kahtlustavalt ja piilus oma tooli. "Kas sa oled mulle knopka toolile pannud või midagi?"

Tee inimesele mõnikord meelelahutuseks paar tünga ja kohe on paranoia kallal ning igas asjas nähakse tonti...

"Küll võib paranoiline olla. Ma tegin sulle ju ainult kohvi."

"Aitäh," rahunes ta ja tegi mulle pai ning valas kohvi.

"Knopka on kohvi sees," lisasin ma muhedalt.

Köögiviljad ründavad vastu

Pean mainima, et kui ma Tallinnas elaks, läheks hea meelega Obamat tšekkama. Ma kujutan ette, kuidas lapsed teda nüüd armastavad, eriti need, kes tema tõttu koolist vaba päeva said...

Tahtsin üleeile teha köögiviljapüreed ning ostsime selle jaoks ühe kaalika. Valisin selle liiga suure ning see osutus maailma kõige puitunumaks kaalikaks! Kuidas ma teda küll saagisin ja puhastada püüdsin. Kasutasin umbes kuut nuga ja lõpuks, kui ta puhtaks sain ja maitsta taipasin, oli see niii vastik. Jätsin supi sisse umbes kolmandiku ja viskasin ülejäänu minema. Supp tuli küll normaalne, aga kaalika tekstuur jäi väga hästi tunda, nii et lausa kurb hakkas.

Kõige naljakam on, et ma sain käele villi, mis veel mitu päeva hiljemgi eriti nõusid pestes põrguvalu teeb. Köögivilja koorimisest!

Ema küsis keset jalutuskäiku lambist seisma jäädes: "Kas ma triikraua ikka võtsin välja?"

Selliseid asju küsib ta kogu aeg, ja ma olen selle käitumise kahjuks üle võtnud. Näiteks võin ma keset tänavat peatuda ja oma käekotis sobrama hakata, et teada saada, kas mu rahakott on veel alles.

Jõudsime koju ja ma karjusin talle: "Jätsidki triikraua sisse!"

"Ära jama."

"Jätsid jah, ma võtsin praegu välja!"

Ta tuli isiklikult triikrauda katsuma ja seda külmana leides vihastas nii hirmsasti, et ajas mind natuke aega mööda korterit taga nagu majasokk karlssonit. Kass vaatas hirmunult nurga tagant ja püüdis end üldisest madinast kõrvale hoida.

Ma ei kahetse midagi, sest üks õnnestunud tüng on paljugi väärt.