Jõuluhommik

Ilusaid jõule sulle ka! Maas on isegi natuke lund, vähemalt valge kirme on peal. Super!! Mul põleb mõnusa vürtsika lõhnaga lemmikküünal.

Eile nägin Tiinat ja Marilit. Nad jõudsid Lõunakasse just siis, kui mul töö lõppes, nii et see klappis suurepäraselt. Vähemalt sai veel vilksti enne jõule ära näha, väikese pannkoogi süüa ja nii edasi. Jõin just teed, mis nad mulle kinkisid - väga maitsev.

Õhtul käisime Poli ja Heliga Ristiisas. Vana hea Ristiisa, selle vastu ei saa ikka miski. Seekord oli kohti ka, mitte nagu nädal tagasi, kui absoluutselt kõikide kohtade ustele oli kirjutatud reserveeritud, nii et mul selle sõna peale tõsine allergia hakkas tekkima. Kõik pidasid vist asutuse jõulupidusid või midagi.

Kui ma küüslauguleibu tellisin, hakkas Helen mulle nätsu pakkuma. Korduvalt. Sest ma haisesin nagu tõhk. Olin peopidur ka, sest ei viitsinud kuhugi edasi minna. Selline väss oli peal lihtsalt.

Nüüd ainult paar tunnikest ametialaseid kohustusi (hehe) ja õhtul saan koju sõita. Pakin siin ja pidevalt on tunne, et unustan midagi maha.

Oi, väljas hakkas midagi sadama. Ei saa aru, mis see on. Päris lumi vist mitte. Ükspuha, mis see ka on, kõik nado blagodarno prinimat, kas pole?

Vaatasin netist varaseimat bussi, mis mind õhtul Puhja võiks viia, see laupäeviti ei käi. Kahte tundi järgmise bussini ei taha oodata ka. Varasema bussi info all on veel special kiri, et see täna ei käi. Tõenäoliselt see buss sõidab täna, mõtlesin ma ja helistasin infosse. Sõidabki! Jõuluime või mis?

Läheb ainult natuke kiireks. Peab kassa ruttu ära tegema ja plagama pistma! Suva, kui mingi kakskümmend euri puudu on või mis? Jõulud ootavad!

Tahaks juba hirmsasti koju astuda ja näha oma pere, isegi igasuguseid emigrante võõrriikidest, laua ümber istumas, ja küünlaid põlemas, ja kuuske säramas, ja kassi ehete tilinal kuuske närimas...

Bring-your-own-ginger-to-work-Day

Pakkisin endale eile lõunasöögikarbi tööle kaasa. Kas pole armas? Meil tasuta kohvi/teed ei pakuta, nagu mu eelmises kohas, ja nüüd mõtlesin, et lahustuva kohvi asemel võiks ingveri kaasa pakkida. Ma joon kogu aeg ingveriteed. Sellel on nii huvitav maitse. Objektiivselt võttes üldse mitte hea, aga tihti hakkab miski meeldima, kui palju tarvitada. Granaatõunamahlaga on sama asi. See on täiesti äka, aga ma hakkasin seda jooma, et rauasisaldust veres suurendada (naelu ei viitsinud päris süüa), ja hakkas ka täiega meeldima. Suur liitrine purk läheb kahe päevaga.

Hullult naljakas oli seda ingverit seal lõikuma hakata. Kolleeg naeratas heldinult ja ütles, et ingveritee on hea.

Paar päeva tagasi käisid Helen ja Polina minu juures... nii armas oli. Lihtsalt hullult hea tunne niimoodi rääkida ja glögi juua.

Glögi, kurat, hakkas pähe ka.

Naljakas pilt ühest teisest õhtust, kui Helen lamab nagu staar teiste keskel:

Ta tahab võimalikult keskne kuju olla, nii et lihtsalt keskel istumisest ei piisa, haha. Hea, et naaber sellise punkri peale veel politseid ei kutsunud... oh wait...


Minn olevat eile koju laekunud. Kas pole tore?? Nüüd hakkab seal aset leidma üks jube piparkoogiküpsetamine ja kuusekaunistamine, kõik kahjuks ilma minuta. Piparkooki saab pärast jõule ka küpsetada, jeee, aga kuuske uuesti ehtida ei saa. Eks ma pean lihtsalt kahekümne viiendal kuuse uuesti paljaks koorima ja ära ehtima. Katsuge mind takistada.


Mulle on klienditeenindaja aura või mis iganes külge jäänud, sest isegi lõunapausi ajal poes käies hakkavad suvalised inimesed toodete kohta küsima. Ma mõtlesin, et mida kuradit, kas mul on Maksimarketi pluus seljas või mis? Andsin mingile mehele lahustuva kohvi kohta nõu. Tegelikult ütlesin, et üks neist on vastik ja et ta seda ei võtaks.

Lift on katki

Tüng, värdjas, kui juhtud üheksandal korrusel elama. Öine admin vaatas mind tüdinult, sest oli liftiküsimust arvatavasti juba kümme korda arutama pidanud. "Juba on helistatud, küll need mehaanikud kunagi saabuvad!"

"Ma elan üheksandal," ütlesin ma õnnetult. 

Õnneks alates kuuendast korrusest pidavat lift töötama, sest see osa ei ole remondis. Aga kuuendal sinna sisse ronides tekkis väike hirm küll, et kui äkki sulgeb mind enda sisse ja ei lase enam välja. Kas ma poleks kolm korrust veel jala võinud minna??

Pääsesin siiski eluga.

Eile oli superlõbus. Meid oli kuus, aga lagunesime kaheks väiksemaks grupiks. "Me ei mahuks nagunii kõrvuti mööda tänavat käima," tähendas Polina. "Me oleks nagu mingi miiting."

"Mis meie loosung oleks?" huvitusin ma.

"Rohkem ilusaid mehi!" ütles Helen ja ta silmad lõid särama. "Rohkem ilusaid mehi tänavatele!"

Sain voodisse kell neli ja äratuskell helises juba paari tunni pärast. "Sa oled vastik," ütlesin talle.

"Life's a bitch," vastas äratuskell ükskõikselt.

                                Keskel on emigrant Hispaaniast.

Pluss homme pidi neljas advent olema. Ja ema oli kuskilt kuuse tuuri pannud. Võib-olla naabritelt. Hmm...

16

Kõndisin siis mööda tänavat ja kuulasin raadiot ning kuskil nimetamatus jaamas, võib-olla Raadio 2-s, laulis Iiris Vesik. Wow, mõtlesin ma. Jumala super hääl. Ta võiks maailmakuulus olla, kui tal ainult natuke paremad laulud oleksid. Need ei ole päris minu maitsele. Ja laiematele massidele need ka peale ei paista minevat.

Siis laul lõppes ja kuskilt kostis plaksutamist ning ma sain aru, et ta oli tegelikult stuudios ja laulis seda otse. Jumala võimatu. Ta kõlab otse paremini kui enamik teisi artiste lindi peal.

Juhtus midagi toredat, nimelt talvesaapad andsid otsad. Tore on see sellepärast, et sain uued osta. Pealegi olid vanad mind oma neli või isegi viis aastat teeninud, mis on saabaste puhul nagunii ulme. 

Iga kord, kui ma uute jalanõudega esimest korda välja lähen, laulan endamisi seda kingade laulu: Hey, I put some new shoes on, and suddenly everything is right...

Nüüd on see mind terve päeva saatnud... sest uued jalanõud meeldivad mulle alati.

Ülle helistas enne, et teada saada, kuidas mul läheb. Mul läks hästi. "Tore, siis on emasüda rahul," ütles ta. Hahaa. Aga tore on ikka inimestest kuulda... mitte kontakti kaotada. 

Ootan juba jõule. Mulle on imetore pühadegraafik sattunud. Olen 24. tööl, aga  ainult kella seitsmeni, ja pärast seda jõuan veel koju Puhja sõita. Jeeeeeee! 25., 26. ja 31. on kõik vabad. Super. Ma ei kaota peaaegu midagi.

Samuti ootan tohutult terve perega kohtumist. Mirjam ja isa tulevad mõlemad koju, ja neid saab ju nii harva näha. Liisuga just käisime ükspäev kohvikus, aga neid juba nii lihtsalt kohvikusse ei vea...

Mulle torkas pähe, et ma ei ole isegi jõulutoidust unistanud. Kuigi hapukapsast ja muud säärast sööks küll. See tuli mulle keset ülekäigurada pähe, nii et oleksin peaaegu auto alla jäänud: võib-olla olen ma jõulude tõelise mõtte leidnud. Naljakas. Aga ma ootan tõesti ainult terve perega koos olemist ja mitte midagi muud. 

Peab minema hakkama, et Heleni ja Polinaga natuke maha istuda. Ja võib-olla ka uuesti üles tõusta. Kes teab, mis tulevik ette toob.

Hollallaa

Nonii, ja kuidas sul läheb? Minul on kõik suuper-duuper. Just lõppes viies  järjestikune tööpäev. Päris väsitav on olnud. Tahaks nüüd midagi lõbusat teha. Kui mõtled, siis päris maailmas ongi ju nii tavaks, esmaspäevast reedeni jutti ja ükski hing ei kobise. Aga minu tööpäev on pikem kui tavatööl. Samas lühem kui eelmises kohas, 13 tundi enam välja ei venita... õnneks.

Aga las olla neid tööpäevi, kui ma nagunii ainult kaheks kolmandikuks detsembrist palgatud olen. Mis seal's ikka. Ja homme saan terve päeva vabaks. Terve päeva!

Üldiselt mulle täitsa meeldib seal. Kliendid on lahkemad kui eelmises kohas. Ema mul arvas, et lihtsalt kontingent on teine. Et süüa tahab igaüks, aga raamatut igaüks ei osta. See-eest olen ise ka kenam. Kui päevas käib ikka mitu korda vähem inimesi näo eest läbi, ei teki sellist liinitöö tunnet ja pöörad igaühele rohkem tähelepanu.

Ja raamatud ruulivad nagunii. Eks ma kasutan võimalust ja loen ka üht-teist... Siis vaatan ruttu üles ja teen oma professionaalse näo.
Tahaks Merit Raju uut raamatut endale. Selle nimi on "Leia oma tee".
Ning kõik päkapiku- ja jõuluraamatud tekitavad vastupandamatut isu. Neid osta. Need on lihtsalt nii nunnud! Mõned on uustrükid juba lapsepõlvest tuntud raamatutest. Minu meelest on see päkapikuteema õudselt armas.

Sisimas ma vist tegelikult usun, et nad on olemas.

Täna tuli üks naine kahe lapsega mu leti juurde ja ütles, et ta poeg tahab minult midagi küsida. Nimelt et kas neid pille mängivaid karusid paneb tööle kummitus.
Lõunakas nimelt on ühed jääkarud, kes pille mängivad. Nad toodi sinna vist eelmisteks jõuludeks ning meeldisid rahvale niimoodi, et jäetigi terveks aastaks. Nad on peaaegu elusuuruses ja liigutavad ka päriselt.
Asi on selles, et ma vihkan neid karusid. Kõik meil vihkavad. Nad mängivad ainult üht ja sedasama laulu, ja kui teie seda üheksa tundi järjest kuuleksite,  ILMA PAUSITA, siis vihkaksite seda ka. Just praegu neid ridu kirjutades kummitab see laul mu peas.

Vahel jäävad nad vait, aga siis vajutab mingi laps uuesti seal kõrval olevat nuppu ja trall hakkab jälle pihta.


Igal juhul. Ma vastasin sellele väiksele poisile ettevaatlikult, et minu arvates küll on kummitus... et üldteada igaljuhul arvatakse nii. Ema oli jube võidukas: "Noh, mis ma sulle ütlesin!"
Buuuu.

 

 

 

Ma loen novembrikuu "Esquire'i" ajakirja ja seal on lugu endisest Nõukogude Liidust võrsunud kuulsatest naistest, kes on sel aastal tähelepanuväärsed olnud. Alguses vaatasin kõrvalolevat kaarti ning vihastasin, et miks jälle Eesti on ära toodud (enamikke endisi NLiidu riike polnud). Jälle oleme meie see kuradi Nõukogude Liit. Siis nägin, et nupus oli mainitud ka Karmen Pedarut Eestist.  Kõrvuti Mila Kunise ja Kim Kardashianiga. Kas pole tore?

Ja pilt oli kaaa.

Gay Santa Claus

Väljas on tõeliselt ilus. Lumememme ehitamise ilm. Ja palju valgem on ka peale lume tulekut.

Teiseks hankisin endale räigelt roosad lipsudega sussid. Need on nii räiged, et armsad kohe. Tahaks pilti näidata.

Homer Simpson tuleb sisse: "HO-HO-HO-HO!"

Marge: "Oh my goodness, it's Father Christmas!"

"Yes, but... who the hell is Father Christmas? I was supposed to be Santa Claus!"

Lisa sosistab: "They're the same guy!"

"Which one is Jesus's grandfather?"

Marge: "They both are!"

"He has two grandfathers? They're GAY?"

HAHAHAHA. Kui on vaja tuju heaks või veel paremaks teha, siis pole mul muud vaja kui youtube'i "homer simpson" trükkida.

Miks ja kuidas ma uuesti tööle läksin

Miks? Sest ülalpidamist on ikka vaja teenida. Kui sa just nii uudishimulik oled.

Kõndisin puhtaks pestud tööriietega (milline kaunis vorm!) kilekotti näpu otsas kõlgutades läbi tugeva tuule oma vana töökoha poole, kui sain telefonikõne sellelt samalt juhatajalt, kellega eile vestelnud olin. Neil oli üks koht ikkagi vabanenud. "Kas sa saad kohe täna tööle tulla?" küsis ta.

Ha! Kuna ma olen kiirreageerimisrühm ja A-rühm ja üldse kõik rühmad ühes isikus, siis sain küll.  "Olen kahe tunni pärast kohal," vastasin vapralt ja kiirendasin sammu. Mis muud kui padavai vanasse töökohta. 

Lootsin, et seal valitseb ehk õnnis rahu ja kõik on pärast minu äraminekut rööpasse jooksnud. Aga võta näpust, seal oli täielik hullumaja. Minu asemele palgatud tüdruk ei olnud kohale ilmunud ja tema asemel tegid teised jälle topelttööd. Tohutult nõme, kui niimoodi tehakse. Uue tulijaga on ju arvestatud ning kohe ei leia asendajat... Sestap oligi jälle sama vana olukord, mida selles kohas millegipärast ikka ja jälle erinevatel põhjustel ette tuli.

Mul kästi ruttu tagasi tulla.

Mul ei olnud isegi sellist tunnet, et jeee, olen sellest hullumajast pääsenud, paras teile. Mul oli veits kahju, et ikka ja jälle töötajaid niimoodi ekspluateeritakse. Diagnoosiks on liiga vähe töötajaid. Oleks kohe vaja kahte või kolme põhikohaga inimest juurde. Aga kõrgemalt poolt tahetakse hoopis koosseisu veelgi vähendada. Nimelt see mul lõpuks kopsu üle maksa ajaski.

Ülle oli küll tööl, aga kohutavalt busy. "Nojah, kõike head siis..." alustasin ma, aga ta katkestas mind: "Mis asja? Pane aga käed külge!", osutades veel välja panemata lihakärudele.

Jooksin ruttu minema.

Esimene päev uues kohas tundus normaalne, eriti kuna see koht oli mu esimene valik nagunii ja ma tahtsin sinna kõige rohkem pääseda. Ja saingi! See koht on minu jaoks nagu taevas (vihje: ma armastan raamatuid!) Kahjuks vajavad nad lisatööjõudu ainult detsembriks, nii et ma tean kedagi, kes jaanuaris kinga saab, aga mis seal ikka. Isa ütles ka telefonis, et parem igast võimalusest kinni haarata, ja kaks kolmandikku detsembrist võin ma ikkagi tööd teha, selle asemel et midagi kindlamat oodata, kodus lösutada, päevas kaks lõunauinakut teha ja "Komissar Rexi" vanu osasid vaadata, mis mind absull ei huvita, ainult et Gedeon Burkhard, kes seal kunagi politseinikku mängis, on nii kuradi ilus.

See selleks. Neil on täiesti teistsugune kassasüsteem ja igasuguseid nuppe peab vajutama ja mul läks kõik segi ning muidugi ei osanud ma vastata kellegi küsimustele, kus miski asub.

Ma ka ei tea ju. Otsi ise, noh.

Parim kuu minu elus

Kirjutame blogi, kirjutame blogi, kirjutame bloooogi.... Jeeee....

Rõõm lihtsatest asjadest.

Lugesin nädalakese tagasi võimsast Internetist oma horoskoope (valisin neid seni, kuni leidsin meeldiva, nagu tulebki teha) ning parim neist ütles, et detsember 2011 on üks parimaid kuid minu elus. Mõtlesin kohe, et see ennustus läheb tõenäoliselt täppi. Kui midagi nii healoomulist juba sealt väljamõeldiste virvarrist välja koukida, siis oleks patt ja puhas raiskamine seda mitte uskuda.

Teisest küljest, kui sellest tuleb keskpärane kuu, siis tekivad mul oma tuleviku suhtes kõvad kahtlused.

Koban pimeduses. Ei, ma ei otsi oma elu mõtet. Sõna otseses mõttes koban pimeduses. Koju tulles oli esimene asi lambipirni läbipõletamine. Miks see alati minul juhtub?? Tiina võib kinnitada, et siis, kui me veel koos elasime, olin alati mina see, kes neid pirne lühisesse ajas. Siis kirjutasin kogu aeg Üliõpilaskülasse probleemi: "Lambipirn põles läbi". Huvitav, kas ma vajutan seda lülitit kuidagi valesti? Kuidas saab seda valesti vajutada?

Aga näed, saab.

Huvitav, et kunagi ei põle pirn läbi hetkel, kui sul eriti valgust vaja pole. Et nagu suva. See oleks võinud hommikul juhtuda. Aga ei. Peaks tõsiselt tagavarapirne hakkama kapis hoidma.

Nii täiskasvanud asi, mida teha, hehe.

Hoida tagavaraks lambipirne ja maksta kumminaalkommunaalmakse.

Täna läksin oma CV-sid laiali jaotama. Firmad ei pane kuulutusi netti üles, sest nad lihtsalt ei tea, et nad mind veel vajavad. Aga kui nad väikest armsat mind ainult näeksid - kohe oleks vabu kohti lademes!

Või peaaegu.

Tore oli see, et ühes kohas oli juhataja kohe valmis väikeseks vestluseks. Ta oli väga sõbralik ja ütles, et oleksin pidanud kaks päeva varem tulema (GOD DAMN IT!), aga lubas ikkagi tagasi helistada, kui mingi võimalus tekib. Ma tegin klassikalist vana töökoha kiitmise trikki ka - kunagi ei tohi endist kohta mustata! - ja ütlesin, et tulin ära, sest ma lihtsalt tundsin, et suudan nii palju rohkem...!

Pärast seda olin palju enesekindlam ja toppisin seda CV-d igale poole, kus seda taheti ja sinna ka, kus ei tahetud. Enamasti ei tahetud. Aga nutad ja võtad, raisk.

Homme lähen vanasse töökohta tööriideid tagasi viima. Enne, kui nad minu suhtes kohtuasja algatavad. Loodan, et Ülle on tööl.

Loodetavasti ei ütle nad seal, et minu asemele võetud uus tüdruk on kaks korda parem kui mina. See oleks lihtsalt ebaviisakas.

"Lohetätoveeringuga tüdruku" kolmas osa saab varsti läbi. Muidugi lugesin lõpu ka sel korral ette ära. Ma pean teadma, kas see üldse rahuldab mind. Polnud viga.

Selle telliskiviraamatu pärast ma muude asjadega tegeleda ei jõuagi.

Ma peaks hakkama väikest viisi trenni tegema, et mitte oma kastide tõstmise ja ringijooksmisega tekkinud muskleid kaotada. Ei tahaks küll lodevaks muutuda. Netist vast midagi leiab... aga kas ma ka viitsin?

Ma imetlen sügavalt neid inimesi, kes minust iga päev Lõunaka juures oleval terviserajal mööda jooksevad. Isegi detsembrikuus teevad nad tervisejooksu! See on alles enesedistsipliin.

Kuuenda detsembri seisuga

Keegi on sattunud minu blogi läikivatele lehekülgedele, otsides teavet silmapõletiku ja haiguslehe kohta. Kes sa ka ei ole, tõsiselt, võta haigusleht. Sa sured tõenäoliselt muidu ära.

Huvitav, kas silmapõletik on jälle liikvel?

Rubriigist "Mis mulle ei meeldi" (siin koha peal peaks trummipõrin kõlama): Delfis tehakse sellist toredat üleskutset, et palutakse inimestel kirjutada oma kõige kohutavamatest jõulukinkidest. Ja siis ilmub vist artikkel päevas selle kohta, kuidas keegi sai liiga palju küünlaid ja keegi ma ei tea mida... Sokke vist. Tõsiselt? Enne jõule on see siis asi, millele tasub mõelda? Ma ei tea, aga minul kargab küll pähe sõna "mitte-eetiline". Jõulud ei ole ju mingi püha lehm, et mitte midagi ei võiks nende kohta öelda... minu jaoks mitte, sest ma pole usklik, ja kingitusi ma ka ei tee, aga minna kuidagi ringiga jõulude kaubandusliku mõtte juurde ja hakata põhjama kinke, mida oled saanud... Minu jaoks ei ole see eetiline. Ärge tehke ega saage ega vahetage siis kinke, kui sellest nii palju probleeme tuleb. Who the fuck is going to fucking die?

Me teeme perega sel aastal ühise jõulukingi, milleks on mingi lauamäng, ja  pange tähele, sealt tuleb veel verd ja pisaraid, sest keegi ei saa reeglitest aru, keegi üldse ei tahtnudki Monopoli osta, ja mina võidan nagunii kõiki pika puuga ja hakkan seda nina alla hõõruma.

Tõenäoliselt ma võidan nagu sajaga. Iga kord. On selline tunne. Kui ei võida, siis tulevad pisarad minu poolt.

Tegime kodus ema ja Liisuga väikese glögi... ja väikese hõõgveini. Väikeste rosinatega. Selle aasta esimesed piparkoogid. Need ei saa muidugi mõista nende vastugi, mis me ise teeme. Aga sinna on veel aega.

Piparkoogitegemise isu.

Läätsedega on tõeline Soodom ja Komorra käes (mida iganes see tähendab). Kõps-kõps, astun salongi uksest sisse, palun võtke mu raha, jee. Mulle öeldakse, et nende asendusläätsede, mis mulle eelmine kord anti, nende tootmine on üldse lõpetatud. See bränd, mis mul kogu aeg on kasutusel olnud, siiski eksisteerib veel maailmas, aga neid peab endiselt kuskilt põrgust tellima ja sellega läheb kuu aega. 

Olgu, ma saan aru, et sulle sobiva toote tellimine lõpetatakse ära. Nii on alati. Aga siis pakuvad nad sulle asenduseks midagi muud ja kui sa jõuad sellega ära harjuda, lõpetatakse selle tootmine üldse ära?? Ma ütlesin neiule leti taga, et olen vist neetud.

Filmis "Tiri mind põrgusse" ei andnud tšikk mingile vanamutile pangalaenu ja see hakkas lõugama ja pani talle needuse peale. Hiljem vist tiriti ta põrgusse. Ma oletan. Kas näiteks keegi, kellele ma  poes tagaruumist tomateid ei viitsinud tuua, pani mulle tagaselja needuse peale? "Sa ei kanna enam kunagi lääääätseid...."

Kriipi.

Kui päeval linna sõitsin, vaatasin bussiaknast, et on väga-väga ilus. Täpselt natuke enne seda, kui päike hakkab loojuma. Viimased minutid, kui on veel täiesti valge. Taevas on nii hele ja kohe tuntavalt talvine, isegi kui maa veel ei ole.

Detsember ruulib. Arvatavasti sellepärast ongi nii ilus.

Miks ja kuidas ma töölt ära tulin

Täna oli kodutee eriti pikk ja vihmane. Tundus, et see ei lõppegi. Ma olin nagu koormaeesel. Tulin nimelt oma viimaselt tööpäevalt. Sain kena lahkumiskingituse, mille üleandmisel irvitati, et vaata ise, kuidas sellega koju saad.

Kuu aega tagasi kirjutasin lahkumisavalduse. Olin juba nädalaid tundnud, et ei suuda enam. Kolleegid jäid järjest haiguslehele, aga kedagi asemele võtta polnud ja nii töötasime tihti kahe eest. Ja ikka oli vähe, ikka oli halvasti. Mõtlen eriti just sealt kõrgemalt, mitte otseselt oma ülemust.

Muidugi pole asjad ainult mustad või valged. Minu maailmas mitte. Pole nii, et see töö sakkis hullupööra ja mina olin vaene kannataja. Lihtsalt igal hetkel ja alati on mul valik. Mingil hetkel, kui olin seal paar kuud töötanud, mulle täitsa meeldis. Palk oli normaalne - selle kohta, et mingit ettevalmistust vaja ei olnud. (See, et mul alailma raha otsas, on juba minu mure.) Töö polnud ei istuva iseloomuga ega pidevalt jalgade peal seismine, hoopis jooksime pidevalt ringi. Muskel kasvas, hehe. Füüsisele ikkagi täitsa hea. Ja kogu see suhtlemine! Ma olen halb suhtleja, nii et olukord, kus päevas tuli viiesaja inimesega vähemalt paar sõna vahetada, kulus mulle kahtlemata ära. Võin ausalt öelda, et see on mulle kasuks tulnud. Alguses ma kartsin inimesi, kartsin, et nad mult midagi küsivad, sest ma ei osanud kunagi vastata.

Nüüdseks peavad pigem nemad mind kartma. Alati küsitakse asja, mis on otse nina ees, või millegi hinda, kus on kaks suurt noolega hinnasilti juures, ja lõpuks paluvad kõik alati vabandust. Võib-olla tundun ma pahane. Tõenäoliselt sellepärast, et ma olen pahane.

Igal juhul, sellega töö head küljed lõppesid. Mingil ajal taipasin, et ma ei taha seda enam teha. Veel täna hommikulgi küsis vahetuse vanem sajandat korda, et miks ma ikkagi lähen. "Kuidas nüüd kõige lihtsamalt seletada," ütlesin ma mõtlikult. "Ma ei taha siin enam töötada."

Ta tundus solvuvat.

Ülemus ei rõõmustanud avalduse üle ka sugugi. Mul on hea meel, et mind taheti tagasi hoida, aga ma olen kangekaelne. Kui ma juba otsustasin, siis nii olgugi. Mis siis, et see ei tundu eriti mõistlik. Äkki lõpetangi kraavis või kuuse all, ilma rahata ja katkine müts peas. "Mis siis, kui sa ei leiagi midagi uut?" küsis vanemmüüja. "Ükskõik, aga siit lähen ikkagi minema," vastasin jonnakalt.

Igaks juhuks pandi mind detsembrikuu graafikusse ilusti kuu lõpuni sisse. Libisesin Kõrgemate Jõudude kabineti uksest sisse ja ütlesin, et kuule, ma lähen ikkagi ära. Täpselt kuu pärast avalduse kirjutamist. Järgnes kergelt närviline olukord, kus mul kästi ise endale asendaja otsida, sest kust peaks nädalaga kedagi leidma. 

Mina ei tea, minu poolest oli sul kuu aega.

Ja mind nimetati reeturiks ja puha. Naljaga. (Vist.)

Täna mõned inimesed kurvastasid minu ja mina nende pärast. Lemmik vahetuse vanem mõtiskles: "Ja ma ei näegi sind enam esmaspäeval? Siis, kui inimene on veel kohal, siis ei saagi hästi aru, aga kui ta on läinud, alles siis hakkad päriselt mõtlema..."

Mul tekkis tunne, et olen surnud või midagi, ja tuletasin meelde, et lahkunutest räägitakse ainult head.

Tegin tsipa välja, nagu kombeks on. Nüüd õhtul alles vaatasin oma kontoseisu. Kui oleksin teadnud, et lõpparve on üle tulnud, oleksin teile liha ka serveerinud, hehe. Mina mõtlesin, et mul on viimased eurid käes. Oh well. Aga mulle tehti lahkumiskingiks selline ümmargune kelk, teate küll, UFO-laeva kujuga (super, sest mul ei olnud varem kelku), kelk/puuviljakorv, täis isuäratavaid asju. Apelsinid, mandariinid, banaanid, ananass, õunad, šokolaadid, piparkoogid, kommid... Mm. Awesomeness extreme. 

Kuidagi väga kurb hakkas. Mitte puuviljakorvi pärast. Või et ma oleks kahetsema hakanud. Lihtsalt inimesed olid ikkagi toredad ja mõned kasvasid südame külge. Ja kui paljud mulle ütlesid, et neil on kahju ja ma ruulin ja olen seal üks tublimaid ja ära ikkagi mine ja mõtle veel järgi... Mõndadel oli küll suva ka, aga ikkagi...

Lemmik vahetuse vanema tööpäev lõppes siis, kui parasjagu kassas olin. Ütles tšau ja vaatas nii nunnu pilguga, et siis tekkis küll selline hetk, et hakka või kassas nutma. Pisarad olid silmas. Mark oli, sest inimesed kõik nägid. Üritasin ruttu millelegi naljakale mõelda.

Viimast korda veel panin kärutäie kaupa välja ja viimast korda koristasin ja siis hakkasime tulema. Taipasin, et ma ei jõua elu sees poole tunni kaugusel asuvasse koju. Jagasin nurga peal osa träni Uuele Tüdrukule. Ei, tal on tegelikult nimi ka, ja see on Ülle. Rrraske ananass leidis uue omaniku, ma ei oleks muidu koju jõudnud.

Tahaks ananassi tegelt praegu. Dämit noh.

Üllel olid ka pisarad silmis, kui ta ütles, et tal ei ole seal enam kedagi. Ma tean, mida ta mõtleb. Me olime kogu aeg ühes vahetuses ja mõni päev, kui ei olnud, oli nii imelik olla. Sõbraga on ikka hea.

Koju tulingi nii, et pisarad ja vihm olid segiläbi silmis.

Kui veel üks inimene küsib mult, mis plaanid mul edaspidiseks on, hakkan kõva häälega karjuma. Väga kõva häälega.

Aga et kõik oleks õige, oli mu kõige viimane klient mõnus douchebag. Pani oma asjad viis minti enne poe sulgemist letile ja kadus veel midagi otsima. Minutid läksid, inimesed ootasid (alksiga muuseas, mida pärast kümmet enam kassast läbi lüüa ei saa), teine kassa pidi lahti tehtama. Lõpuks tegime vihaselt tšekitühistuse, sest tšikk lihtsalt ei tulnudki tagasi. Kell 21:59 ta tuli lõpuks sületäie asjadega ja pani need otse tema ees olevate inimeste asjade peale. What the fuck noh.

Kui ta lõpuks läks, ütlesin vanemmüüjale alistunult: "Sellepärast ma ei saagi enam müüjana töötada. Sest inimesed on kuradi idioodid."

Ma ei tea, kas asi on ainult närvihaiges minus, või jõuab iga klienditeenindaja lõpuks veendumusele, et keskmine inimene on kenake idioot.

Kuidagi tühi tunne on.

Nupsu!!

Ma olen nüüd neli päeva täielik nupsu olnud. Sest Uus Tüdruk käskis viimase tööpäeva lõpus.  "Ole siis nupsu," ütles ta. Ja ma olin.

Mingil seletamatul põhjusel olen ma lahti võtnud EkspressJob'i portaali ja sirvin seda nüüd. Seletamatul sellepärast, et see sisaldab tööpakkumisi ainult "juhtidele ja spetsialistidele". Vaadata ikka võib, mõtlesin ma.

Delfi majanduse juhiks? Jah, miks mitte.

Ma olen kummaliselt rahul. Ma ei teagi, millal see juhtus, et ma endale meeldima hakkasin. Nagu... ma ei teagi. Mul on tunne, et mu enesehinnang on tõusnud. Kui ma oleksin arvuti, siis vaikimisi režiimiks oleks rahulolu.
Tegelikult ma olengi nagu masin. Igasugused osad töötavad, millest ma kunagi ei mõtlegi. Täna sattus käsi randmele ja ma tundsin oma pulssi. Istusin viis minutit ja tundsin, kuidas mu süda lööb. Südame koha pealt ja randmelt käis tuksatus erineval ajal läbi. Nii imelik, et ma käin ringi ja teen seda ja teist ja ei mõtle kunagi, et süda aina pumpab ja pumpab. Isegi kui ma magan. Kas siis pumpab ta aeglasemalt? Igatahes mitte siis, kui ma õudukat näen.

Täna öösel nägin jälle põhikooli unes. See ei olnud õudukas, aga jäi ikkagi meelde. Point oli vist selles, kes teab tunnis õiget vastust või midagi. Imelik, et isegi kahekümne ühe aastasena peaksin ma mingit kuuendat klassi unes nägema.

Ja õigeid vastuseid teadsin ma nagunii alati.

Võib-olla mu alateadvus mõtiskleb, mida endised klassikaaslased praegu teevad.

Vahepeal käin ringi ja ümisen: "Anne-Mai, Anne-Mai..." See on lummav viis, kus alguses läheb meloodia alla ja pärast tagasi üles. Paar nädalat tagasi istusin puhkeruumis ja püüdsin raamatut lugeda, aga vahetuse vanem otsis seal lähedal riiulilt mingit träni ja muudkui laulis endamisi: "Anne-Mai, Anne-Mai..."

Päris catchy lauluke, eriti kuna sõnad on nii suurepärased.

November

Mulle vist meeldib november. On natuke midagi romantilist nendes udustes hommikutes, ja eilse põhjal ka õhtutes. Ma ei oota midagi, ei mingeid jõule, on natuke vara sellega kuu aega varem alustada. 

Kuigi nägin Lõunakeskuses üles pandud kuusepuud ja see oli päris kena. Mingeid halbu emotsioone ei tekitanud.

Lõpetasin "Lohetätoveeringuga tüdruku" ja võtsin teise osa. Liis käskis mul piibli peal vanduda, et ma seekord lõppu ette ära ei loe. Ausalt, on see siis minu süü, kui raamat nii venib, et on vaja vahepeal ette tšekata, mis juhtuma hakkab?

Ausalt noh. Aga ma proovin seekord kõike õiges järjestuses lugeda. Kuigi ma ei usu, et suudan.

Kui töökuulutustes öeldakse: "Palk kokkuleppel", kas see siis tähendab, et töötajaga lepitakse kokku, kas on üldse oodata palka või mitte? Vist  küll. Võib ainult loota, et midagi ikka tiksub. Kui on hea kuu olnud.

Ja ühes kuulutuses oli kuupalgaks märgitud üks kuni kolm eurot. Tuleb jälle loota, et see oli viga ja tegelikult tahtsid nad märkida tunnipalka...Aga võib-olla ka ei olnud. Majandus on nii nagu ta on, eks ju? Võta see kolm eurot ja ära kobise.

Nüüd on käes viimased pool tundi valget aega tänases päevas, nii et ma lähen välja. Kui see sobib.

Bongi!

Ma panen piimakapis jogurteid välja ja laulan endamisi: 

"Girl, look at that body

girl, look at that body

girl, look at that body

I work out!"

Hehe, on see ikka laul. Video on veel hullem. Alguses arvasin, et see laul on tõega mõeldud ja mõtlesin, et on ikka egolaks küll, aga kui videot nägin, sain aru, et on ikkagi nali.

Hakkan varsti Liisu poole minema, et üheskoos filme vaadata. Eelmine reede käisin ka ja meil oli väga tore. Ma jõudsin küll neli tundi hiljem kui plaanitud, kuna mind oli armsasti kauemaks tööle pandud ning mulle polnud sellest keegi midagi rääkinud. See tipnes väikese konfliktiga minu ja vahetuse vanema vahel, sest ilmselgelt pole mul õigust küsida, et mis värk on ja kas te poleks võinud teatada ette. Lõuad pidada ja edasi teenida!

Liis oli teinud tervislikke suupisteid nagu õunad ja porgandid ja kaalikad, aga mina saabusin kohale kolme eri sorti krõpsudega ja rikkusin kõik ära. Täna hoiatas ta mind ette. Nüüd peaks ma midagi tervislikku kaasa viima. Hm... mida tervislikku ma üldse tean? Krõpsud...sisaldavad ju kartulit...mis on köögivili... bingo!

Paralleeluniversumis öeldakse selle asemel bongi!

Ei, aga tõsiselt. Kas ma pean rosinaid viima? Rosinaid ja rukkileiba?

Ma olen rahul. Koristasin toa läikivaks, oli ka aeg. Siis pesin juuksed läikivaks... oli ka aeg. Ja lakkisin küüned siniseks. Sest oli kuradima aeg. Mul on neli päeva järjest vaba aega ja siis tuleb küüsi lakkida (tööl tuleb iga lakk poole päevaga maha). Kas sinul on kunagi neli päeva järjest vaba? Ei? Ma tean, et sa oled totaalselt kade. Või ka mitte. Igal juhul mina olen rahul.

Külmaks on läinud. Otsisin oma talvesaapad välja. Juhhuu, lõpuks saan ka mina natuke kõpsuda. Ma armastan kõpsumist. 

Isegi akna pidin ööseks kinni panema. Ma ei mäleta, et varasematel aastatel oleksin poole novembrini lahtise aknaga maganud. Meil on sel aastal väga ilus ja soe sügis olnud. Või ma olen friik. Aga nüüd hakkas isegi minul külm.

Tormijooks

Tormasin töölt koju ja panin "Ärapanija" mängima. Seejärel ma vaevalt vaatasin seda. Ma ei tea, miks on nii hirmsasti vaja kiirustada, kui  ei kavatse saadet isegi vaadata. Lollakas olen vist.

Seal näidati ka neid kaadreid selle tormijooksu kohta, mis Tartu inimesed tegid, kui Prismas odava hinnaga kohvi ja kana müüdi. Suhkru puhul olevat sama hull olnud. Ma ei olnud enne sellest videolõike näinud (suhteliselt šokeeriv), olin näinud pilte, ja meil tööl räägiti ka, et inimesed olevat tund aega enne avamist poeesise täis parkinud ja mõni olevat koguni seal ees ööbinud, et head kohta saada. Seda on mul küll raske uskuda. Kui madalale saab langeda? Väga jube ikka. No kui odav see hind siis pidi olema, et see on väärt kiirabiga ära viimist? "Kõige tähtsam," nõudis Peeter Oja, "et kui need kaks inimest kiirabiga ära viidi, kas neile kana ikka pandi kaasa?"

Sest saada vigastada ja lisaks ilma kanata jääda - see on küll liig.

Ma loodan, et meie pood midagi sellist ei korralda.

Meid treenitakse kliendiga viisakas olema. Anti täiendavaid juhendeid: naerata ja soovi seda ja teist, samas pead olema kiire kui välk. "Sa pead klienti nii armastama, et oled valmis temaga magama minema," irvitas Uus Tüdruk (kes pole ammu enam kõige uuem ja tüdruk samuti mitte, aga mu lemmikkolleeg ikkagi). 

"Kas sina oled kliendiga viisakas?" küsis päriselt kõige uuem tüdruk minult natuke hämmeldunult.

"Paar esimest kuud olin," vastasin ma mõtlikult. "Siis kadus see ära. Küll sa näed."

Inimesi on ju igasuguseid. Ülekaalus on ikkagi sõbralikud ja toredad. Näiteks täna olid kõik väga kenad. Kuna ma hakkasin kõrgemalt poolt tulnud juhiste mõjul hullumeelselt särama nagu sajavatine elektripirn (tegelikult oli mul lihtsalt hea tuju), unustas üks vanem naine oma PIN-koodi sisse toksimast. "Oih, ma unustasin," sabistas ta. "Oh seda hajameelsust. Jäin seda naeratavat tütarlast vaatama!" naeratas ta mulle ise.

Nii et - igasugused utoopilised plaanid võivad hoopis töös tõrkeid tekitada.

Samas kui minuga plõksima hakatakse, siis kaob igasugune viisakus automaatselt. Ma ei lase endal trampida. Kui keegi tuleb poodi, et ennast kuradi kassapidaja peal välja elada, siis saagigu pekki. Ükspäev paar nädalat tagasi mind põhimõtteliselt sõimati vargaks mingi arvutivea pärast, mille tõttu hind oli midagi muud, kui ta pidanuks olema. See naine oli ikka väga ebaviisakas ja paari lihtsa olukorda seletava lause asemel ta lihtsalt hüppas mulle näkku ja hakkas personaalselt ründama. Ma küsisin, kas tal on üldse aimu kassapidaja tööst. Me ei mõtle mingeid koode välja ega saa mingit kasu sellest, kui üks hind kuskil ei klapi. Me lihtsalt laseme tooteid aparaadist läbi. Kui miski ei klapi, ei ole see meie süü. Ja tal ei ole mingit õigust mind vargaks sõimata. Põhimõtteliselt läks väga elavaks vaidluseks ja järjekord kuulas huviga pealt. Järgmine klient astus minu kaitseks välja, sest ta oli teenindajana töötanud, aga too naine ei lasknud mõistuse häält ligi. Lõpuks, kui vanemmüüja oli juba kohal, taipasin, et jätan endast halva mulje, tõmbasin tagasi ja andsin kliendile selle raha, mis ta üle oli maksnud. Pisarad olid ka silmis, aga ma mõtlesin, et jäta, ära ole kurb, vaid ole vihane, ja olingi vihane. Pealegi ma ei tahtnud, et järgmised järjekorras seisjad näeksid, et see mind nii kõigutab.

Vanemmüüja oli muidu totaalselt minu poolt.

Aga positiivseid külgi selle töö juures on ikkagi olnud rohkem ja toredaid kliente ka. Panin kassa kinni, et pausile minna (seejuures ei viivita ma kunagi minutitki). "Head isu!" soovis viimane klient. Vaatasin talle imestunult otsa.

"Te lähete kindlasti sööma."

"Kuidas te teadsite?"

"Te näete lihtsalt nii näljane välja." Selle peale lisas ta ruttu juurde: "Nali, nali."

Hm.

"Näljamängud"

Paar päeva tagasi sain ühele poole "Näljamängude" raamatutega. Nii huvitavad! Need on praegu suur hitt. Kogu lugu on ühest tulevikumaailmast, totalitaarsest riigist, kus korraldatakse igal aastal tõsielusarja "Näljamängud", kus kaksteist noort elu ja surma peale võitlevad ja ainult üks saab ellu jääda. Päris võigas mõte. Samas nii kui Liis esimest raamatut mulle mainis, tahtsin kohe lugeda.

Need on sellised raamatud, mida on raske käest panna. Aga pean mainima, et lõpp oli täielik pettumus. Jäi tunne, nagu oleks autoril tähtaeg silme ees ja tal oleks muidu ka natuke kõrini olnud ja mõtles, et saaks selle asjaga juba ühele poole, kurat. Kõik juhtus peategelase seisukohalt kuidagi distantsilt. Riigivõim lükati ümber ilma temata; kui ta pärast rahu saabumist jälle kellegi maha lõi, siis tema üle kohust peeti ilma temata, kusjuures ei seletatud kunagi, miks teda süüdi ei mõistetud. Kui ta oli süüdi, siis oleks ta pidanud vangi minema. Kui apelleeriti hullumeelsusele, siis ei saanuks teda ju lõpus lahti lasta, et ou, mine koju tagasi. Ta oleks ju ühiskonnale ohtlik!

Oma elu armastusega jäi ta ka kokku umbes nii, et ma läksin tagasi koju elama ja tema jäi ka sinna ja nii me hakkasimegi koos elama. Tundus, et igavusest ja sest kedagi muud polnud silmapiiril. Kõik olid ära surnud.

Ja kuna selle riigi võim kolmanda raamatu lõpus purustati ja "Näljamängud" keelustati, siis oleks olnud huvitav lugeda epiloogist, kuidas uus riik välja nägi ja mis seal toimuma hakkas. Kas aegamööda kiskus jälle kahtlaseks, kes haaras võimu jne?

Selle asemel lällutati midagi lastest, kelle peategelane ja tema mees said: poiss ja tüdruk, tüdruk oli täpselt emasse ja poiss isasse. No kas pole nunnu? Ei, täiesti suurepärased raamatud rikuti sellise laialivalguva, häguse lõpuga ära!

Liisule väga meeldis lõpp. Ma guugeldasin seda asja, sest mulle meeldib, kui minuga nõustutakse, ja kuigi oli palju neid, kes lõpplahenduse peale vihastasid nagu mina, siis osade meelest läks just täkkesse.

(Ei läinud täkkesse!)

Nüüd loen "Lohetätoveeringuga tüdrukut", küll paar aastat hiljem kui pidanuks, aga ma olengi selline retro ja camp. Eestikeelset raamatut on kogust võimatu saada, seega pidin leppima ingliskeelsega. Blää. On ju lollakas lugeda rootsi autori raamatut ingliskeelsena. Jääb ära isegi originaalkeele eelis.

Igatahes, ma pidin teada saama, millest kõik umbes kaks aastat tagasi rääkisid. Suhteliselt raske on seda raamatut käest panna küll, ma veetsin terve päeva selle taga. Inimesed võiksid mõelda, enne kui põnevaid raamatuid kirjutavad, sest mul on asju ka teha.

Tegelt ei ole. Väga. Magasin täna jälle kaheteistkümneni. Jäle.

Ma sain aru ka, miks see selline telliskivi on, see raamat. Sest ainsatki detaili ei ole jäetud kirjeldamata. Tore on, et ta jõi kohvi ja läks kaksteist sammu trepist üles, ja kui ta ostlemas käis, siis ta ostis seda ja seda ja seda ja pärast läks Konsumisse ja ostis ühe asja veel.

Mulle väga ei sobi selline stiil. Võiks natuke keskenduda ja kogu jant oleks poole lühem. Tegelikult, võib-olla ma ei saanud seda sellepärast käest panna, et ootasin, millal tegevus pihta hakkab. Veel pole hakanud.

Samas põnev ikkagi. Mis selle kuradi 16-aastase tüdrukuga juhtus?

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" lugesin ka läbi. Mida siis selle kohta öelda? Eesti kirjandus, järelikult masendav. Oli jah masendav. Aga ikkagi hea.

Mulle käib pisut liiga närvidele tema lauseehitus. See pole üldse eesti keelele omane. Ma ei tea, mis keelele on, aga ta võiks selles suhtes midagi ette võtta. Juba blogi lugedes käis närvidele.

11.11.11

Maaaaaagiline kuupäev. Ja terve see mõnus üheteistkümnene reede on ainult minu päralt. 

Eile oli mul superpäev. Lõõgastumise ja puhkamise jaoks. Kõigepealt käisin Auras. Põhimõtteliselt tõusin, seadsin end valmis ja läksin Aurasse, ning kui välja tulin, oli juba hämar. Novembripäevad on nii lühikesed! Suur kollane täiskuu rippus kahtlaselt madalal, nagu hakkaks kohe mulle kaela kukkuma. Maximas olid hea hinnaga saiakesed ja mitte ühtegi pikka järjekorda. Ma ütlesin, et maagiline.

Mu lemmikkoht Auras on aurusaun. Terviseklubis on argipäeval reeglina vähe inimesi, nii et ma saan tavaliselt igal pool, kas mullivannis või saunades, üksi olla. Kui keegi veel tuleb, kobin välja. Kõik need saunad ainult minu päralt, see on õndsus. Võib-olla ajas keegi kunagi taeva ja põrgu asukoha sassi, sest kui põrgus on niisama kuum ja aurune, tahan ma küll sinna minna.

Ja aroomisaun - taevalik. Või põrgulik? Ma jään iga jumala kord seal kohe-kohe magama ja pean end jõuga välja vedama, sest seal ei soovitata üle viie minuti olla. Siis lähen alla ujulasse ja kastan end vette, mis hetkeks metsikult külm ja pärast väga hea tundub.

Pärast olin väga väsinud ja väga näljane, nagu peale ujumist ikka.

Läksime Liisuga vaatama filmi "Laenatud aeg", millest ma absoluutselt midagi kuulnud polnud. Seal mängivad Justin Timberlake ja Amanda Seyfried. Hämmastav, kui palju Timberlake'i eelmine film "Seksisemud" kõmu sai ja kui mõttetu see oli. "Laenatud aeg" on kolm korda parem ja ta näitlemine on ka parem, aga sellest mitte kuskil mitte sõnagi. Ma unustasin täiesti ära, et ta Justin Timberlake on, ja vaatasin lihtsalt filmi. Temast võib veel asja saada... kui külm ära ei võta.

Superhea film. Mina jäin väga rahule. Pluss seal mängis üks hästi ilus mees, keda ma viimati nägin "Inceptionis". "Cillian Murphy," ütles Liis kohe. "Ta on ilus, eks?"

Põhimõtteliselt vahtisin ma terve filmi õndsalt oma Cillian Murphyt. Tal on nii kummaline nägu. Õnneks suri ta alles lõpuminutitel ära.

Awesome.

Alati, kui ma meiki mainin, mainin ka Lumenet. Mul oli vaja uut jumestuskreemi. Kaupsis oli aga silt, et kui ostad kaks Lumene toodet, saad silmameigieemaldaja kingituseks (sest Kaups on lahe). See oli mul nagunii otsakorral, nii et targem oli midagi veel valida, kui meigieemaldaja hiljem eraldi osta. Võtsin ilusa huulepliiatsi nimega Cranberry Kiss. Olin ammu endale head huulepliiatsit tahtnud. Awesomeness. Ainus, mis pettumuse valmistas, oli kingitus. See pidi olema eriti tundlikele silmadele ja läätsekandjatele, aga esiteks oli tal õline konsistents, mida ma oma silmadel vihkan. Ma vihkan, kui nad on õlised. Miks ma pean neid peale meigi eemaldamist veel puhtaks pesema? Teiseks tundus eemaldaja just, vastupidi, tugev, sest silmaümbrus oli pärast hästi kuiv ja õrn, mida mu eelmine odav eemaldaja absoluutselt ei teinud.

Alati on nii, et kui toote peal midagi ekstra lubatakse, siis see ei tee seda. Näiteks pole kunagi juukse elektrilisusega probleeme olnud. Ostad puust harja, mis ütleb, et hoiab elektri tekkimist ära. Ja põmm! kus nüüd alles hakkab juustesse elektrit viskama. Alati.

Ma ei saa aru, miks peaks tundlikele silmadele mingit rämedalt tugevat eemaldajat vaja olema. 

Vähemalt jumestuskreem on hea.

Apppppiiii! Täna on sajandi jalkamäng. Eesti-Iirimaa, kes veel ei teadnud. (Kuidas sa ei teadnud???) Ja mina pean seda üksi vaatama. Ei ole aus! Siis ma hakkan jälle iseendaga rääkima ja eesti meestele karjuma: "Mida sa teed? Mida, kuradi päralt, sa teed??"

Niiii ootan!!

Rootsist

Long time no blog.

Nädal aega tagasi käisime Rootsis oma Minni juures. Rootsis on midagi, mis mulle meeldib. See on Eestiga kuidagi sarnane, või ma ei tea... kõik need Lindgreni lood on ka kaasa aidanud. Lisaks on Rootsis Minn. See on täiesti hullumeelne, kui metsas ta tegelikult elab. Väidab, et Stockholmis, aga kui me tema kodu juurde jõudsime, siis algas otse selle tagant suur-suur park, puud ja kõik jutud, ja kümne minuti kaugusel oli isegi järv. Väga vaikne oli. Super. Minu meelest väga head võimalused sportimiseks, kuigi Mirjam väidab, et sügisel ja talvel on selleks liiga külm. Ta lihtsalt ei viitsi nagu minagi.

Mulle meeldisid inimesed ja kära ja Rootsi meeste kummaliselt eripärased näojooned. Naiste puhul ma sellist asja ei märganud. Üks tüdruk rääkis metroos pool tundi järjest kõvasti hispaania keeles telefoniga. Minn ütleb, et Rootsis on palju hispaanlasi, nii et võib-olla oli sel tüdrukul nagunii ükskõik, aga ikkagi ma arvan, et ta ei oletanud, et Mirjam kõrvalistmel kõigest aru saab. Päris isiklikest asjadest rääkis ka. Mina sain niipalju aru, et meesteprobleemid. Samas kui on probleem, siis tuleb see hingelt ära rääkida, muud lahendust pole.

Sügis oli seal natuke vähem arenenud kui meil. Puud ei olnud veel sotti saanud, et tuleb lehed langetada.  Ja ma arvan, et rootsi keel on iga normaalse inimese kõrvale natuke naljakas. Ma itsitasin kümme minutit, kui olin lugenud suuri silte kirjaga Elgiganten prispresser. See tähendab vist suurt allahindlust? HAA. Samas ma olen kergesti lõbustatav.

Tagasi tulles oli Tallinn natuke ehmatavalt vaikne ja kodune ja päikeseline.

Reedel käis ema linnas ja tuulasime tema ning Liisuga natuke kohvikutes-poodides. Küll ma olen perekeskne. Isegi isa helistab iga paari päeva tagant, enamasti küll siis, kui ma olen tööl, mistõttu ta kahtlemata arvab, et blokin, kui vastu ei võta. 

Aga igatahes Walkingis oli mingisugune tühjendusmüük.  Kui me sisse astusime, soovisin kohe palavalt, et poleks astunud. Seal oli nii palju inimesi! (Said aru, kui palju?) Natuke jube hakkas. Polnud ruumi istuda, astuda ega midagi jalga proovida.  Tühjendasid nad seal küll usinalt. Oma allesjäänud väikeseid suurusnumbreid tühjendasid. Põhimõtteliselt kõik need meeletult heade hindadega paarid olid suurustele 36 ja 37. Millisel täiskasvanul on selline jalg? Kõik naised ümberringi siunasid ja vandusid. Minul on jalg 38, mida hädapärast võis umbes kahe paari jagu leida. Need kaks paari ma siis ära võtsin. Nad jäävad ootama aega, mil... noh, pole talv. Normaalset aega, noh.

Poes juhtusin nägema, kuidas ema väikese tütrega ostsid jäätist. "Hallo kiisut," vingus väike tüdruk üllatavalt valjut häält rakendades. "Eei, tahan hallo kiisut. Hallo kiiisuut!"

"Oh jumal küll," ütles ema ärritunult ja pani korvi hoopis Hello Kitty pildiga jäätise. Ma isegi ei teadnud, et selline ka eksisteerib. Ema on ka maininud, et lasteaias on Hello Kittyl täielik maania.

Samas on märkimisväärne, kui ära hellitatud lapsed on. Ma ei teagi, mis on parem variant, kas see, kui vanem annab lapse igale tujule järgi või see, kui ta teda täiesti ignoreerib. Ma olen tööl mõlemat varianti tunnistanud. Esimese märksõna on kohuke. Nad annavad oma lastele juba saalis kohukese pihku, mida siis läbi paberi lutsitakse (jube hea mõte). Kui kassas tuleb asi lindile panna, on kisa terve saal täis. Iga päev tuleb paar sellist juhust ette. Ja ükski neist lastest ei rahune enne, kui on oma kohukese või pulgakommi uuesti enda kätte saanud. Ma mõtlen, et olge nüüd. Ja sööta isegi mitte kõndivatele lastele kohukesi sisse? Me kõik ju teame, et need on rämps. Kuigi maitsev rämps. Ausalt, enne kaubanduses töötamist ma ei teadnud, kui hull täpselt meie rahvas kohukeste järele on. Aga nad on. Ja alustavad oma laste väljatreenimist juba varajases nooruses. Laps ju ei arva, et juurvili sakib ja komm on hea, enne kui talle neid komme  ja muud rämpsu sisse söödetakse.

Teine variant on ignoreerimine. Üks isa kahe väikese pojaga sooritas ostu minu kõrvalkassas. Poiss röökis juba enne kassasse tulekut ja ei jätnud kordagi järgi ei järjekorras ega kassas. Dämit, need lapsed on vist valjemad kui reaktiivlennukid. Ma tundsin, et trummikiled lähevad kohe katki. Kõige kummalisem oli see, et isa ei huvitanud üldse. Ta mitte ainult et ei püüdnud last rahustada, ta ei püüdnud teda ka sülle võtta, mitte midagi. Ta ei heitnud poisile pilkugi. Ma jälgisin, kuidas ta aeglaselt ja ükskõikselt oma asju pakkis. Täitsa lõpp. Mis inimesed need sellised on? Lõpuks ta lihtsalt jalutas väljapääsu poole ja lapsed ukerdasid talle ise järele, väiksem oli näost täiesti punane ja hingetu ja jõudis veel ainult karjuda: "Sa oled nii paha, isa!"

Praegu ta kindlasti istub teleka ees ja vaatab, õllepudel pihus, reklaami, sel ajal kui laps tema jalge ees röögib. Ma võiksin oma... kahe euro eest kihla vedada.

Tokio Hotel

Istun, rüüpan ehtsatest melissilehtedest teed. Ehtsatest. Ei mingeid trikke.

Ma suudan nüüd veel ainult kaks päeva tööl vastu pidada ja ellu jääda. Pühapäeval ootab jälle vabadus. Kuidagi hea tunne on neljapäeval kolme puhkusepäeva lõppedes teada, et veel sellel nädalal saab uuesti puhata. Suurepärane.

Näksin jõhvikaid, mis ma emalt tuuri panin. On nad mis nad on, aga tervis tuleb mühinal. Eks? Eks? Tahaks ikka veel seenekastet, kuigi sõin seda kaks päeva. Tahaks kartulit ka. Kartul ruulib, teadagi.

Avastasin uue "Selgeltnägijate tuleproovi", nimelt Venemaa oma. See on küll öösel, aga mis siis ikka. Põ-nev. Mul on tunne, et mul on mingi täiesti alamklassi maitse. Nagu põhjakiht täiesti. Usun ka kõike seda jama.

Vähemalt ei vaata ma saadet "Peremees otsib perenaist". Veel.

Kuulasime emaga veel üht minu vanadest plaatidest. "Kes laulab?" küsis ta.

"Tatu," vastasin. Tuli järgmine laul. "Kas ikka veel on Tatu?" uudishimutses ema.

"Ei," ütlesin ma naeru tagasi hoides, "see on üks poistebänd." Teil ei ole mingit õigust mind kritiseerida, eriti kuna ma juba mainisin oma alamklassi maitset, aga ajad olid sellised ja... üldse sattus see sinna plaadile juhuslikult, aga tegu oli Tokio Hoteliga.

"Täpselt nagu tüdruk laulaks," teatas ema veendunult.

"Nojah, suur osa avalikkust mõistataski tükk aega, kas selle bändi solist on tüdruk või poiss," möönsin ma. "Sada protsenti selgust pole siiamaani."

Sest kammoon. On siis või?

Minu ees olevas ajakirjas on lugu Angelina Joliest. Ta võib küll olla maailma ilusaim naine ja üldse täielik ingel või mida iganes, aga pildil on lapsel tema süles jalas Crocsid. Crocsid. Ka temal on vigu. Nüüd ei arva ma enam kunagi, et ta on täiuslik.

Või äkki on see laps üks tema vähem lemmikuid.

Tourniquet

Ma saabusin eile koju ning leidsin kassi tugitoolis päikeselaigus lesimas. Laiskvorst ei viitsinud mulle isegi vastu tulla. Lamas seal, valge karv päikese käes säramas ja unine nägu peas,  käpad ja sabad igasse ilmakaarde laiali, et võimalikult palju soojust endasse ahmida. Tegin talle pai ja ütlesin, et oled armas küll, aga siin tundub nii mõnus, et ma ajan su õige minema ja võtan su koha ära. Samal sekundil lõi ta mulle hambad kätte. Ütle veel, et loom ei saa aru. 

Minema ajasin ta muidugi.

Panin enne vana Evanescence´i plaadi peale. Täitsa lõpp, kui hea see oli. Kõik vanad ajad tulid meelde. Neil on üks laul nimega "Tourniquet", mis ruulib, ja naljakas, et Marilyn Mansonil on ka samanimeline laul, mis on mul üks lemmikuid. Ma ütlesin, et naljakas. Naera!!

"Näljamängudega" on küll jama. Juba mitu aega häirib see mind. Tulen pool kaksteist õhtul koju, käin pesus ja söön, aga magama ei saa minna, sest raamatut ei saa käest panna. Ehkki hommikul tuleb vara ärgata. On ju jama? Ma võtsin Puhja ainult esimese raamatu kaasa, aga tegin sellega kohe üks-null. Nüüd mind kergelt huvitab, mis edasi saab, aga mida pole, on järgmised osad. Pahasti. Isegi raharaamat jäi maha. Kaasas on mul veel ainult venekeelne ajakiri. Okei siis. Raharaamat on ka muuseas jumala huvitav. Ma ei teadnud varem elust pooli asju, ehkki seal põhimõtteliselt midagi põrutavalt pole öeldud. Hästi pinnapealselt seletatakse, mis on aktiva ja mis passiva ja et põhimõtteliselt peab kogu aeg sinu varade väärtus ületama sinu kulusid, muidu oled sa vaene. Ma ei teadnud seda varem. Tegelikult iseenesestmõistetav. Ja et sinu tulu ei tohi olla ainult sinu palk, vaid selleks peadki soetama varasid, nagu aktsiad ja muu selline pahn, mis sulle igakuiselt raha toodavad. Ja samuti pidavat rikkad inimesed ja kõik muud, nagu vaesed ja keskklass, varadeks erinevaid asju. Keskklass ostab maja ja arvab, et see on tema suurim vara, aga rikkad teavad, et maja on tegelikult kohustus ja neelab raha, mitte ei tooda juurde. Ja keskklass plekib seda nagunii 30 aastat pangale kinni.

Täiega huvitav.

Tegin endale seenekastet. See oli meeletult hea. Eks oma osa ole nii seentel kui minu väga osavatel kätel. Kodus võib osa saada sügisandidest. Mis see harakas nimega ema endale siis külmkappi kogunud on? Seeni, õunu, jõhvikaid, punasõstramahla, mustsõstraid, õunamoosi, ploomikompotti... Nimekiri on lõputu. Mulle tundub, et õunamoosiga on varsti kööga, sest seda armastan ma eriti. See on tõsiselt parim asi-söök-toiduaine-misiganes maailmas. Üks jumala suuri leiutisi. 

Mis tuletab mulle meelde, kuidas töökaaslased märkisid omavahel, et ega need kristlased vist ikka päris normaalsed ei ole. "Vabandust väga," ütlesin ma ümber pöörates, "aga ma olen usklik ja see solvab mind." 

Nende nägusid oleks pidanud nägema. Neil oli väga mark ja nad tõttasid üksteise võidu vabandust paluma, enne kui ma ütlesin, et tegin nalja.

Hihi.

Ega soojus konti riku

Tundub, et meil avaneb võimalus Mirjamile Rootsi päevakeseks külla sõita! Juhhuu! Sest kaua ta seal Rootsis enam ei ole, järgmisel aastal arvatavasti enam mitte, ja niimoodi me ei olekski teda külastada saanud. Super lugu. Meil Liisuga klappisid vabad päevad väga kenasti ja ema paneb nagunii alati töölt jooksu, kui tahab. Ei ole seda au- ega häbitunnet inimesele antud, siis ei ole. Mis seal lõpuks ikka teha.

Tuba on mõnus ja soe. Kurtsin just emale, et hea on olla, ja tema vastas, et ega soojus konti riku. Ega rikugi. Admin käis hommikul küsimas, kas meil ilusti köetakse. Radikad on kuuuumad, sain hommikul isegi kergelt põletada, kui läksin akent avama. "Siis teil veab," ütles admin säravalt. Sadist? Ta mõtles vist siiski seda, et meil kenasti köetakse. Kuigi mine tea.

Ühel hommikul kiirustasin tööle, hiljaks jäämas nagu alati, ja tema tahtis minuga rääkida. Olen juba varem märkinud, kui halb see on, kui admin su nime ja nägu ja tuba kokku paneb. Ta küsis, kas ma läksin siis midagi edasi õppima. Ma ei läinud. Polnud ju sellist plaanigi. Ainult et suvel väitsin, et on. Ütlesin, nagu on, et töötan. Ta ikka pinnis, et kus ja mis. Ma uurisin, kas see on probleem, et ma ei õpi. Tõenäoliselt on hea teada, kui varsti kuuse alla kolima peab. Aga ei olevat probleem. Nad lihtsalt hoiavad kätt pulsil, mis nende maja elanikud teevad. Sest tegelikult on see ikkagi TÜ tudengitele mõeldud.

Tõeline KGB vääriline jälgimine, mis?


Töö juures on tõeliselt armsaid hetki, mis südame soojaks teevad. Üks papi viskas euro tippi, et ma tal terve hunniku sente ära lugesin ja ära vahetasin. Mul oli sente nagunii vaja, aga euri võtsin silma pilgutamata vastu. Õhtul klappis kassa sendipealt. 
Teine papi jälle oli selline. Ütlesin talle kassas, et tere jälle, sest ta tuli juba mitmendat korda päeva jooksul. Oli selline muhe vene papi. Hakkas naerma ja ütles, et ta tuleb ikka jälle, sest ei saa ilma minuta elada. Mul olevat väga armas naeratus.
"Ei noh," seletas ta. "Mulle ei meeldi seljataga rääkida, ma ütlen parem inimesele otse näkku, kuidas on. Eks ju?"
Selliseid asju võib vabalt näkku öelda. Iga päev. Laske käia, inimesed. Pole mõtet seljataga susida.



Raamatute koha pealt niipalju, et Liis soovitas mulle "Näljamängude" triloogiat, mis pidi väga populaarne olema. Olen selle kohta ka mujalt midagi kuulnud. Liis aga käskis just inglise keeles lugeda, sest tõlge pidi sakkima. Leidsin kõik kolm ilusti üksteise kõrvalt võõrkeelse kirjanduse riiulilt. Olgu nad siis head!
Paar Anne&Stiili sain ka. Ja paar rahandusalast raamatut, mis pidid õpetama rahanduslikult kirjaoskajaks. "Rikas isa, vaene isa"? Kindlasti olete kuulnud.




Ja ma kavatsen vene keele uuesti selgeks õppida. 


тише едешь - дальше будешь!

See, mida Eesti tegi jalgpallimängus Põhja-Iirimaa vastu, oli küll super. Hoidsin veel mängu lõpus hinge kinni, et see juba ära lõpeks, ja teate mida - ta lõppeski! Jesss! "Konstantin Vassiljev lõi kaks väravat," informeerisin ema Emajõest mööda jalutades. 

"Kostja."
"Just nii kommentaatorid teda pärast iga väravat nimetasid," muigasin ma. "Meie Kostja!"

Kui jalgpallurid pärast uudistes mängu kommenteerisid, siis nende vene aktsent (kellel seda oli) oli ikka lõpp seksikas. Ma pean endale venelase hankima. Kuigi mulle pole vist kunagi ükski vene poiss külge löönud. Selles mõttes on eestlased palju julgemad. Või ma lihtsalt pole venelaste maitse.

Kell kolm öösel helistas mingi idioot. Tubli töö. Vajutasin kõne kinni, sest seda sõimu, mis sealt kõnele vastates oleks tulnud, noh... ei oleks tahtnud keegi kuulda. Arvan, et naabridki ärkasid üles. Kell kümme, mis on samuti tohutult vara - mina tudusin - helistati töölt. Nüüd kutsutakse pühapäeval välja, käis mõte peast läbi. Ei kutsutud, aga homseks tahetakse mind jälle kauemaks jätta. Oujee. Graafik võib olla milline tahes, aga juba mitu päeva olen pidanud teistel tundidel tööl käima. Ikka hilisõhtuni. Ja see hakkab vaikselt närvidele käima.

Tegelikult päris kõvasti.

Samas inimesed on sõbralikumad olnud. Mingid vanad naised on lausa vanaemalikud. Näiteks kui mina ütlen aitäh, vastavad, et hea laps. Üks päris, kuidas mul läheb, ma ütlesin, et väga hästi, ja naine vastas, et tore, väga tubli tüdruk oled.

Mina aga olen kakskümmend üks, tänan väga. Ma olen vägagi täiskasvanud.

Hehe.

Paar päeva enne palga laekumist, kui fondid olid otsakorral, ostis üks püsikliendist joodik mulle ja kahele kolleegile šokolaadid. Lehvitas veel viiekümnelistega. Kahtlase päritoluga raha, hehe. Aga šoks oli maitsev ja kallis, enne palgapäeva poleks seda endale küll lubada saanud.

Ema käis, jah, eile Tartus. Ostsime natuke asju ja käisime pannkooke söömas... Pannkoogihommik! Sain endale uue kosmeetikakoti ja peenrahakoti, väga nunnud, sobivad kokku. Millegipärast mulle tohutult meeldib sokke osta. Ah jaa, ja nõusid. Hankisin endale taldrikuid. Kodus Puhjas on neid küll mustmiljon, aga asi ei ole ju selles. Ma tahan ise endale osta, selliseid, mis mulle meeldivad. Lahedad sain.

Jumal olgu tänatud sellise riistapuu eest nagu pesukuivati. Lõpp mugav. Ja ma pesin voodilinad ja tavalised eraldi ja puha. Ma olen nii proff. Ja eraldi pulbritega valgele ja värvilisele. Püüa seda järgi teha!

Mu nimi on totaalselt "Raudses Loogikas" sees selle kella pärast, mis ma võitsin. Jeeee. Ma olen trükis ilmunud.

Aga Luts nähtavasti ei kirjutanud "Talvet" ise. Ma guugeldasin ja puha, sest märkasin ka ise, et stiil ei klappinud (tal on väga iseloomulik stiil) ning mõned faktid olid ka nihu, võrreldes "Sügisega". Mingi cliff on ise seal midagi valmis nikerdanud ja Lutsu kraesse ajanud. Mis on lihtsalt nõme. Ma pidin selle pooleli jätma. Milleks tal oli vaja niimoodi käru keerata?? Ahv.

Nad on mu läätsede tellimise lõpetanud. "Muidugi," ohkasin ilusale neiule leti taga, "lõpetatakse selle tootmine ära, mis sulle väga meeldib."

Ilmselgelt olen ma liiga pime või midagi, või kumerus on liiga suur, aga neid läätsi läks vähe ja nüüd neid enam laos ei hoita. Neiu pakkus mulle teise firma omi asemele, aga omal vastutusel, sest need ei pruugi automaatselt sobida.

Ei noh, silmas tundusid nad suhteliselt samad kui eelmised, aga probleem on selles, et nad ei tule silmast ära. Tõsiselt. Ma võtsin neid viis minutit ära, nagu ma oleks mingi algaja, nagu mulle oleks täna läätsed kirjutatud. Päris jube hakkas lõpuks. Mis siis, kui nad ei tulegi ära? Ma ei tea, nad on kuidagi paksemad kui eelmised, võib-olla ainult tundus. Aga silmal hakkas konkreetselt valus. Muidugi hakkab, kui seal niimoodi sobrada. Huh.

Järgmiseks lõpetatakse Lumene ripsmetuššide tootmine ning ma pean planeedilt Maa evakueeruma.

Liis ja lammas

Tere kolmandat oktoobrit!

Kuivale päikeselisele nädalavahetusele paistab järgnevat vihmane nädal. Vähemalt täna tundus küll vihmane. Kogu selle vihma tõttu ja nii. Muuseas, miks vihmavarjud alati katki lähevad? Vähemalt minul. Ma käin alati katkise vihmavarjuga ning tean, et uut pole mul mõtet osta, sest see läheks hiljemalt kuu ajaga katki. Ema just andis mulle kodust ühe ja kaks korda sain sellega käia, kui see vars katki läks. See ei püsi enam pikana, vaid vajub lühikeseks, nii et ma näen seda püsti hoides lollakas välja. Peab pöörduma tagasi vana varju poole, millel vähemalt vars on terve (aga see on ka ainuke osa).

Kuradi vihmavarjud.

Nädalavahetusel võtsin Liisu kaasa (või võttis tema minu) ja läksime oma vanaema külastama. Mida lähemale buss vanaema kodule jõudis, seda rohkem raadiojaamu ära kadus. Nende sagedused on ju eri paikades erinevad. Aga kuigi nad oleksid pidanud kuskil mujal välja ilmuma, siis seda nad ei teinud. Ainuke, mis alles jäi, oli Uuno. Mille eest mind küll nõnda karistati??? UUNO.

Käisime mitu korda jalutamas ning superilus oli. "Nojah," veensin ma Liisu, "me peame ju minema ja ütlema, et selle kivi otsa me lapsena ronisime... ja nii edasi." Selle peale ta tuli kaasa. Ja nägimegi tee ääres kivi, kuhu otsa me vanasti kogu aeg ronisime. Seal juures oli kunagi lammas ka. Ma käisin tal külas ja söötsin rohuga. Liis lammast ei mäletanud.

Võtsin oma läätsi silmast ära. Vanaema arutas mõtlikult: "Millest küll sellised nägemishälbed tekivad? Vanematel teil ei ole kummalgi probleeme olnud..."

Ma hakkasin itsitama ja tänitasin: "Liis, sul on hälve. Hälve." (That's what she said!)

Telekas käis ka lastefilm "Lumivalgeke". Kuningas märkas mingi hetk, et Lumivalgekest nagu väheke netu või nii. Võõrasema karjus, et Lumivalgeke on surnud, ja jooksis maniakaalselt naerdes trepist üles (CSI, mina ütleksin, et peamine kahtlusalune). "Hahahaa," tegi vanaema teda pahaselt järele. "Kuradi lollakas selline."

Vot nii. Aga süüa sai hästi. Spetsiaalsed porgandikotletid ja lihata kartulisalat ja puha. Baklažaanipirukas. Meie eest ikka hoolitsetakse, kas pole?

Olen rõõmus, et tööl terve nädal otsa hommikused vahetused. Saan lahkuda kolmveerand viis. Kõik kadestasid mind täna. Üks kolleeg palus ennast kotis kaasa võtta. Hahaa, aga ei lähe läbi. Meie kotid ju kontrollitakse enne minekut turvamehe poolt läbi.

Lihtsalt mõnus kolmapäeva õhtu

Mind ajab julmalt närvi see uus asi, mida Google nüüd teeb: kui sa oma otsisõna sisse toksid, siis ta paneb selle otsingusse pärast igat tähte, mis sa lisad. Julmalt närvi. Ma tahan lihtsalt trükkida! Kas see peaks säästma murdosa sekundi minu aega, kui ma ei peagi enterit vajutama? See ajab mind hoopis segadusse!

Päev algas hästi: mulle ei antudki kassat. Mis tähendab suht-koht tšillimat elu. Siis saabus massöör. Küll mul veab, et olen sattunud tööl olema mõlemal päeval, mis ta meie juures on käinud. Niii mõnus! Ma küsisin temalt uuesti, mis selle tehnika nimetus on, mida ta praktiseerib (ei ole kiropraktika!), aga jälle ei jäänud mulle meelde. Ainult see meenub, et y-tähega algas. Ning see koht, kui ta põlvedega mu selja peal tallus, oli julmalt valus.

Lõpuks ütles ta, et sai mul selja ilusti paika. "Suur tänu," ütlesin õndsalt. "Kahju, et pean kohe jälle raskeid piimakaste tõstma minema." 

"Oi, oleks hea, kui sa seda küll praegu ei teeks," ehmus massöör. "Või ma saan aru, et keegi peab seda ju tegema, aga..."

Hiljem üks töökaaslane ka ütles, et vaene Anne-Mai, kui ta neid piimakaste tõstma peab. Need on ropult rasked. Ma mõtlen alati, et venitan endal midagi ära. See pole üleüldsegi naistetöö. Sellepärast püüan sellest alati kõrvale vingerdada, kui saan. Aga alati ei õnnestu.

Ma arvan, et praeguseks olen jälle midagi paigast tõmmanud. Aga vähemalt hetkeks oli korras. Kas pole tore?

Kehtib selline printsiip, et sul pole kunagi vihmavarju, kui seda vaja oleks. (Ilusate ilmadega võid seda kaasas tassida, palju kulub. Kasutult kaasa võetud kordade arv on võrdeline vihmavarju suurusega ja sellega, kui tüütu seda kanda on.) Sellepärast sain ma ka töölt tulles märjaks nagu kassipoeg. Aga kui mõnus oli jõuda koju: riided kuivama, midagi pehmet ja mõnusat selga, pleedi alla, tuled põlema, tee, grillsaiad väikse võiga, mõnus saiaküpsetusaroom toas, raamat... Oi, kui mõnus. Mm.

Rammestus on kontides, aga ei heida praegu magama, sest muidu ei saa öösel und. Ma suudan seda. Ma suudan!!

Umbes nii vist motiveerivad ennast tippsportlased. Ma saan juba aru, mida nad tunnevad. Ehkki dopingut ma ei ole võtnud. 

"Mina ka mitte," ütleb Veerpalu suurte, siirate silmadega.

"Jah, me usume sind..."