Anne-Mai beebiblogi

See, mida Eesti tegi jalgpallimängus Põhja-Iirimaa vastu, oli küll super. Hoidsin veel mängu lõpus hinge kinni, et see juba ära lõpeks, ja teate mida - ta lõppeski! Jesss! "Konstantin Vassiljev lõi kaks väravat," informeerisin ema Emajõest mööda jalutades. 

"Kostja."
"Just nii kommentaatorid teda pärast iga väravat nimetasid," muigasin ma. "Meie Kostja!"

Kui jalgpallurid pärast uudistes mängu kommenteerisid, siis nende vene aktsent (kellel seda oli) oli ikka lõpp seksikas. Ma pean endale venelase hankima. Kuigi mulle pole vist kunagi ükski vene poiss külge löönud. Selles mõttes on eestlased palju julgemad. Või ma lihtsalt pole venelaste maitse.

Kell kolm öösel helistas mingi idioot. Tubli töö. Vajutasin kõne kinni, sest seda sõimu, mis sealt kõnele vastates oleks tulnud, noh... ei oleks tahtnud keegi kuulda. Arvan, et naabridki ärkasid üles. Kell kümme, mis on samuti tohutult vara - mina tudusin - helistati töölt. Nüüd kutsutakse pühapäeval välja, käis mõte peast läbi. Ei kutsutud, aga homseks tahetakse mind jälle kauemaks jätta. Oujee. Graafik võib olla milline tahes, aga juba mitu päeva olen pidanud teistel tundidel tööl käima. Ikka hilisõhtuni. Ja see hakkab vaikselt närvidele käima.

Tegelikult päris kõvasti.

Samas inimesed on sõbralikumad olnud. Mingid vanad naised on lausa vanaemalikud. Näiteks kui mina ütlen aitäh, vastavad, et hea laps. Üks päris, kuidas mul läheb, ma ütlesin, et väga hästi, ja naine vastas, et tore, väga tubli tüdruk oled.

Mina aga olen kakskümmend üks, tänan väga. Ma olen vägagi täiskasvanud.

Hehe.

Paar päeva enne palga laekumist, kui fondid olid otsakorral, ostis üks püsikliendist joodik mulle ja kahele kolleegile šokolaadid. Lehvitas veel viiekümnelistega. Kahtlase päritoluga raha, hehe. Aga šoks oli maitsev ja kallis, enne palgapäeva poleks seda endale küll lubada saanud.

Ema käis, jah, eile Tartus. Ostsime natuke asju ja käisime pannkooke söömas... Pannkoogihommik! Sain endale uue kosmeetikakoti ja peenrahakoti, väga nunnud, sobivad kokku. Millegipärast mulle tohutult meeldib sokke osta. Ah jaa, ja nõusid. Hankisin endale taldrikuid. Kodus Puhjas on neid küll mustmiljon, aga asi ei ole ju selles. Ma tahan ise endale osta, selliseid, mis mulle meeldivad. Lahedad sain.

Jumal olgu tänatud sellise riistapuu eest nagu pesukuivati. Lõpp mugav. Ja ma pesin voodilinad ja tavalised eraldi ja puha. Ma olen nii proff. Ja eraldi pulbritega valgele ja värvilisele. Püüa seda järgi teha!

Mu nimi on totaalselt "Raudses Loogikas" sees selle kella pärast, mis ma võitsin. Jeeee. Ma olen trükis ilmunud.

Aga Luts nähtavasti ei kirjutanud "Talvet" ise. Ma guugeldasin ja puha, sest märkasin ka ise, et stiil ei klappinud (tal on väga iseloomulik stiil) ning mõned faktid olid ka nihu, võrreldes "Sügisega". Mingi cliff on ise seal midagi valmis nikerdanud ja Lutsu kraesse ajanud. Mis on lihtsalt nõme. Ma pidin selle pooleli jätma. Milleks tal oli vaja niimoodi käru keerata?? Ahv.

Nad on mu läätsede tellimise lõpetanud. "Muidugi," ohkasin ilusale neiule leti taga, "lõpetatakse selle tootmine ära, mis sulle väga meeldib."

Ilmselgelt olen ma liiga pime või midagi, või kumerus on liiga suur, aga neid läätsi läks vähe ja nüüd neid enam laos ei hoita. Neiu pakkus mulle teise firma omi asemele, aga omal vastutusel, sest need ei pruugi automaatselt sobida.

Ei noh, silmas tundusid nad suhteliselt samad kui eelmised, aga probleem on selles, et nad ei tule silmast ära. Tõsiselt. Ma võtsin neid viis minutit ära, nagu ma oleks mingi algaja, nagu mulle oleks täna läätsed kirjutatud. Päris jube hakkas lõpuks. Mis siis, kui nad ei tulegi ära? Ma ei tea, nad on kuidagi paksemad kui eelmised, võib-olla ainult tundus. Aga silmal hakkas konkreetselt valus. Muidugi hakkab, kui seal niimoodi sobrada. Huh.

Järgmiseks lõpetatakse Lumene ripsmetuššide tootmine ning ma pean planeedilt Maa evakueeruma.