Kolm

Helen, ma lähen!

Ma läksiiin....

Head vana aasta lõppu minu TAGUMIKU poolt! 

B

Võib-olla tegin liiga tormilt, kui neid eesti raamatuid võtsin. Milline risk! Kas see tasus end ära? Ei, õnneks on mul seal üks Raimond Kaugveri oma, et end turgutada pärast seda jõledat "Kirjaklambritest vööd".

Tegelikult mulle ei peagi enam noorteraamatud meeldima. Ma olen nüüd noor täiskasvanu, mitte teismeline. Naljakas, sest käitun küll nii. Aga kuskilt lugesin jah, et alates 20. eluaastast kvalifitseerun nooreks täiskasvanuks. Super!

Nägin siin linnas suurt plakatit ja tunne oli küll nagu WTF, meile tuleb euro?? Like in all those big-time important rich countries? Miks keegi mulle ei öelnud??!

God damn.

Mulle meeldib praegu elu. Jätke see hetk meelde. Ma tegin endaga natuke tööd (seda on mu palgatöö ajal nii hea teha, sest töötavad ainult käed ja mõistus on vaba) ja tundsin end jälle hästi. Ma olen puhas ja lahe nagu ilm väljas.

Ma näen kadedust sinu silmis...

Mis sa ütlesid?

Võtsin raamatukogust vahelduseks posu eesti raamatuid, osa neist Ira Lemberi omad. Ta oli lapsena üks mu lemmikkirjanikest ("Fantastiline poiss" ja "Fantastiline tüdruk") ja on ka nüüd kuidagi kaasahaarav, kuigi nüüd häirib kõik see tohutu grammatikavigade laviin, mis toona silma ei torganud. Võib-olla on osadele ta teostele ka juhtunud parem toimetaja, aga enamik panevad kahe käega peast haarama. Minu meelest ei tohiks põhikoolis ka enam selliseid vigu teha.

See selleks. Nüüd lähemalt minu hobidest.

Jõulud möödusid kummaliselt. Vahepeal oli jeeee! jõulud! tunne, ja vahepeal olin nii tülpinud ja käisin ringi ning ajasin kõiki hulluks sellega, et mul on igav. Ja siis, kui me midagi mängisime, jätsin poole mängu ajal järele ja teatasin, et tahan filmi vaadata.

Ma ei suuda, ma ei suuda, ma ei suuuuuda olla normaalne. Stabiilne. Ükspäev nutsin jälle terve päeva. Ma tean, et ei tohi sellega mitte pihta hakatagi. Osad inimesed ütlevad, et neid nutmine aitab ja kergendab, aga kui mina juba hakkan, siis ei lõpeta. Ja see ei kergenda, vaid teeb veel õnnetumaks. 

Vähemalt ma tunnen... midagi.

Tegin siin sisseoste (viimaste kroonisentide eest, ja kuulusid need ka Mirjamile) ja pood, mille esiuksele oli konkreetselt kleebitud uhke silt, et meie hinda ei tõsta, jeeee!!!! oli eurohinnasildid kasutusele võtnud ning sealt võis väikselt kroonihindades lugeda juba tsipa suuuremaid arve, kui ma mäletasin. No kui te peate tõesti euro tulekuga hindu kergitama, siis tehke seda ausalt ja kleepige poe uksele rasvase punapõskse kaupmehenäoga kaunistatud silt: "Hinnad kerkivad kui saiatainas. Tuleb euro, tuleb kasum!"

Mul tundub, et sellist silti võiks täitsa palju vaja minna.

Nüüd on nii, et ... ei olegi. Tahaks, et minust ka hoolitaks. Aga ainult sa ise võid endast hoolida. Kellegi teise peale lootma jääda on enesepettus. Välja arvatud ema, muidugi. Ema on mul hea. Tšau.

Liiga pikk, et lugeda

Vaadake parem pilte.

Niisiis pulmadega jäin ma väga rahule. Paaripanijaks osutus mu endine ajalooõpetaja ja ühtlasi Minni klassijuhataja. Isegi mu nõbu ütles, et oot-oot, see nägu on mulle tuttav. Ta oli nii palju meie erinevatel koolilõpetamistel käinud, et tundis ära. Eesti on ikka väike.

Mul oli kolm ametit: lilleneiu, valvetantsija ja lõpuks valvejoodik. Valvejoodik olla meeldis mulle kõige rohkem. 

Elu on naljakas, aga hea. Mul on tunne, et ma olen seda rohkem õppinud aktsepteerima nii, nagu see on. Ma ei ole tavaliselt endale aasta lõpus möödunud perioodi kohta kokkuvõtteid teinud ega ka uusaastalubadusi andnud, aga seekord on tahtmine kokkuvõte teha. Mitte siin blogis, vaid endale. Kartulile. Sest köögiviljad teavad kõige paremini.

Mul on tunne, et ma olen õppinud oma tundeid rohkem enda teada hoidma. Ennast analüüsima. (See ei ole tingimata nii hea omadus...aga oh well, mind see aitab.) Ma mõtlen välja, miks ma üht või teist halba emotsiooni tunnen, ja saan ta vabaks lasta.

Ja üleüldse. See ei ole positiivne ega negatiivne, aga oma elus olen ma alati üksi. Keegi minu probleeme ära ei lahenda. Keegi minuga sama teed käima ei hakka. Ei ole kedagi, kellega end võrrelda ja sellest võrdlusest võitjana välja tulla. Ma ei taha olla ohver. Elus peabki raskusi olema. Peab olema igavaid aegu, et osata hinnata põnevaid. Peab olema põnevust, et osata hinnata rutiini ja turvalisust. Tegelikult kõik need eesti inimesed, kes on üle elanud maailmasõja (või mitu), N Liidu lagunemise, uue riigi sünni, mitu rahavahetust, elu täieliku muutumise - kui põnev elu neil on olnud! Minu põlvkonnale on kõik olnud kandikul ette toodud - kellele vähem, kellele rohkem; mulle vähem - ja enne majanduskriisi oli juba probleem liiga suur tarbimine. Heaoluühiskonna kasv. Piirid lahti, maailm lahti, aga inimesed ei leia ennast. Nii vastuoluline võrreldes tolle aja probleemidega. Või mida ma ajan, praegugi on pooles maailmas sõda ja inimesi tapetakse nagu kärbseid. Noh, see probleemide erinevus on sama kui see, et Aafrikas inimesed surevad, kuna neil pole tükikesti toitu suhu pista, aga Ameerikas stressavad, sest toitu on liiga palju ja seda söövad nad liiga tihti, ja siis on nad paksud ja nende minapilt kannatab...

Mõte jookseb, lendab nagu tuul. Mida ma tahtsingi öelda? Ah jaa. Vana hiina needus pidi olema, et soovida kellelegi: elaksid sa huvitaval ajal. Et õudsed juhtumised, sõjad, katastroofid, isiklikud üleelamised, on ju tegelikult väga huvitavad. Mina olen siiamaani veel nii totu, et soovin endale huvitavat elu. Suvel emaga jalutasime ja rääkisime sellest. Ma ütlesin talle, et ma saan ju objektiivselt võttes aru, et sõda on väga jube, inimesed surevad, nälg, viletsus, mustus, räpasus, teadmatus, julmus - aga osa minust mõtleb, et sõjaajal elanud on nii palju kogenud. Neil on, mida mäletada. Keegi on öelnud, et igale põlvkonnale on oma sõda vaja. (Jumal teab, kes, ja lisaks on mul praegu tunne, nagu kirjutaks keskkooli lõpukirjandit. Huh.)

See selleks. Ennem jäi mul lõpuni kirjutamata selline mõte, et loota saan ma ainult endale. Ja see ei ole sugugi halb. Nii see peabki olema. Kui ma ise oma raskustele vastu ei astuks, ei areneks ma üldse. Mis raskustest ma siis räägin? Mul ei ole ju mingit draamat siin käimas. Lihtsalt koolist äratulek, madalapalgaline töökoht, natuke identiteedikriisi... Oht rutiini langeda. Kõik need inimesed, kes küsivad, mida sa siis edasi teed. Jah, väga hea, et küsivad, vähemalt tunnevad huvi, aga ma ei tea ju! Jätke järele!

No mul on mõtteid, aga ma ei tea, kuidas neid eesmärke saavutada ja need mõtted kuuluvad ka ainult mulle.

Kõige kuradi parem on ikkagi olla üksi. Mulle nii meeldib üksindus, et vahel mõtlen, kuidas ma üldse koolis käia sain. Pikad-pikad päevad kümnete teiste inimestega koos, alati mingi mask ees ja sunnitud tunded. Pead olema rõõmsameelsem, kui tahad olla, pead õppima ja tunnis istuma, kui tegelikult tahaksid ära joosta, pead hea näo tegema, kui tahaksid karjuda...

Ühte ma tahaks endale lubada küll. Et ma teen alati seda, mis tahan. Kui ei meeldi, siis ei tee. Kui ei taha suhelda, ei suhtle. Kui ei ole viisakat tuju, siis nähvan. Ja kõik. Ja veel, et ei võta enam nii südamesse. Mõttetu stress, enese mitteaustamine. Kõik on mu oma peas kinni. Teised ei mõtlegi minust seda, mida mina oma paranoias kahtlustan ja kardan. Vaevan oma pead mõttetuga. Enam ma ei solvu (nii palju). Kui keegi ütles mulle tõtt, siis braavo, et ütles, ja mis siin solvuda. Kui öeldu ei vasta tõele, siis miks solvuda, kui ma olen endas kindel?

No vaatame, kuidas sellega läheb.

Puding

Istun siin ja lakin oma küüsi - kõiki, mis mul leiduvad, sest ma tean varasemast kogemusest, et kui mõned vahele jätta, siis nad solvuvad.

Homme lähen pulma, jeeeei! Ma pole kunagi pulmas käinud. Ja ma saan selga panna oma laheda viimati kaltsukast hangitud pluusi. See on nii nunnu! Kuigi suure dekolteega. Ma ei saa aru, miks kõigil mu ilusatel pluusidel on selline dekoltee, kuigi mul pole üldse rinda. Mõtlesin just, et nüüd muretsen endale eest kinnise, aga võta näpust. Nii ei läinud. Oh well.

Nii naljakas, kuidas koolis ja ülikoolis oli alati suur pikk pikkk vaheaeg ja sa said olla kodus jõulude ajal ja uusaastal ja nii edasi. Täiskasvanud inimeste elu seda ette ei näe. Sa saad oma riigipühad vabaks ja sellega on kõik. KUI ikka saad. Ei, nii lilleline kõik ei ole. Apteegist saan ma alati kõik riigipühad vabaks nagu peabki ja see on kena. Aga teisest poest - nad eeldavad vist, et ma rügan nagu lollakas. Miks nad arvavad, et kui ma olen koristaja, siis ma millegipärast jõulude ajal ei tahagi oma perega olla, vaid kuradi Sp*******i koristada? Juba töölepingu allkirjastamise ajal küsisin kontoris, kuidas riigipühadega on, ja nad ei osanud mulle vastata! Käskisid otsese ülemuse käest küsida. Tere tali, sa töötad seal aastaid ja ei tea, kas riigipühad on inimestele vabad või mitte. Küllap saavad need vabaks need, kes küsivad. Aga nädalavahetusel ma guugeldasin natuke ja mitte kuskil ei olnud öeldud, et osalise tööajaga töötajatele ei peaks vabade päevade õigus laienema. Nii ma siis ülemusele ütlesingi - et mul peaks automaatselt pühad vabad olema. Ja esimene jaanuar. Ta vaikis natuke üllatunult ja siis seletas, et ei ei, poodides see nii küll ei ole. 

Jaaa, ma saan aru, kui on mingi apteek või midagi (kuigi mind lasti apteegist ka vabaks!), aga kuradi spordipood? Isegi toidupoed peaks pühade ajal kinni olema. Meil kummardatakse liialt kasumit. Jõulude ajal peaksid kõik poed, ma ütlen kõik poed, olema kinni. Sest müüjad ja koristajad ja kõik muud asjamehed tahavad ka puhata. Inimestel ei pea olema õigust igal ajahetkel poest midagi kätte saada. Kui pood oleks kolm tundi keskpäeval lahti või midagi sellist, siis kõik kohaneksid ja leiaksid võimaluse nende paari tunni jooksul oma vajadused täita. Või eelmisel päeval. Viimasel minutil kinkide otsijatest ma üldse ei räägi. Nad on jõulude mõttest täiesti valesti aru saanud.

Igal juhul mu asendaja polevat huvitatud ei jõuludest ega üldse enam sellest kohast, kuna talle ei tasuvat ära üks päev nädalas seal käia. Tore küll. Aga ülemus lubas mulle uue asendaja leida. Või siis lisatasu maksta. Sellest, muide, varem juttu ei olnud. Arvatavasti oleks ta selle lihtsalt maksmata jätnud, kui ma oleks lambist jõulu ajal tööle kobinud.

Mind ajab see vihale, et mingi lambikas pood ei või paar päeva koristamata olla. Kui apteegist sain lisaks veel kolmekümne esimese (mis on ühtlasi minu sünnipäev) vabaks. Lihtsalt. Sest arvatavasti ma olen nii awesome.

Kui ma oleks president, siis ma paneks kõik poed pühade ajal kinni. Ja lõpp. Elu läheks ikka edasi, eks ju.

Mulle tuli eile "Kättemaksukontori" lõppu nähes meelde, kuidas ma unes nägin, et Märt Avandi oli Selveris kassapidajaks. Tahtsime tema kassasse minna, aga seal oli ilmatu suur järjekord! Nii me siis läksimegi mingi suvalise tšiki kassasse, kus oli ainult paar inimest. Kui sellest Tiinale jutustasin, küsis ta lootusrikkalt: "Mina ikka ootasin Avandi järjekorra ära, eks?"

"Ei, sa tulid minuga," vastasin ma jube õelalt.

Äkki see on mingi metafoor. Et kui tahad ilusat (ja muidu lahedat) meest saada, võta järjekorda.

Tähelepanu!

Helen hakkab varsti kodumaale suunduma ja Minn niisamuti - mu kadunud pääsukesed leiavad taas tee kodupesani. Minn väitis, et räägib nüüd eesti keelt aktsendiga ja tunneb isiklikult Pipi Pikksukka; Helenil olevat tekkinud harjumus iga kahe minuti tagant Hola!Hola! karjuda ja sinna juurde flamenkojalga võbistada.

Aga meil siin on must leib ja must lagi. Meie toal. Ja meie ajal ka.

Ei, tegelikult on valge (lumi) ja ilus aeg. Kartulil tuleb varsti sünnipäev ja siis ta saab 21. Viimasel ajal on mulle selle asemel, et olen nii vana, hakanud tunduma, et olen hoopis kuradi noor. Noh ja olen ka.

Lumi ei ole tegelt valge. Ükspäev hommikuprogrammi mehed irvitasid TV6 reklaamlause "Kollasem kui lumi" üle, ja see on nüüdseks tõsi. Lume säärane värv nimelt.

"Inimorjusest" on ikka veel nii hea! Ma armastan seda. Ja Maugham tundub olevat olnud nii huvitav inimene.

Eile ma hakkasin tuleviku peale mõtlema ja leidsin, et... võiks midagi teha. Vaatame, mis sellest saab.

Koristasin täna kolm korda - kaks korda töökohtadel ja ühe korra ka meie väikeses toas. Jõulukoristus. Nii mõnus, kui kõik selline nett ja puhas on.

Okei, praegu hakkas mul küll imelik. Kui ma söön (ja seda ma teen), siis mu parema kõrva all, lõua sees miski kiliseb-kõliseb. Nagu aisakell. Nagu kaks kõrvarõngast klõbiseksid kokku. Aga mul ei ole midagi kõrvas. Mis see tähendab? Kas ma suren ära????

Issand.

Lõpeta või söömine ära. Aga ma ei saa ju midagi homseks jätta.

Mis oligi kiirabi number? 1 1.. 1?

Liis õpetas mind meisterdama. Tegin endale kaelakee, mis käis nii, et riideribadest keerutad mingid jublakad kokku ja siis hakkad neid pärlitega kaunistama ja kinni õmblema. See võttis tunde aega ja lõpuks oli Liisu oma ikka ilusam. Vandenõu?

Ja veel lõikan maniakaalselt kogu aeg lumehelbeid välja ja topin neid igale poole. Ema laskus kodus isegi selleni, et valetas, nagu poleks meil läbipaistvat teipi. Tegelikult ei tahtnud ta, et need helbed aknale kinnitatuna tema kodu ranget-tõsist, läbimõeldut, new-age stiilis ilmet rikuks.

Tahtsime eile Tiinaga "Üksina kodus" vaadata, sest pidevalt kõrvus kõlav jõululaulude plaat pani ka temal jõulutunde üle ääre nõrguma, aga arvuti ei olnud selle mõtte poolt. "Ei, kallid sõbrad," ütles ta laisalt. "Kella kümnest algab mul puhkus. Mängida saab kaarte ja imetleda minu ekraanipilti. Internetti ma sel ajal enam ei lehitse."

Ametiühingud on neile tegelastele ikka igasugu ohtlikke mõtteid pähe pannud! Kurat, ma ütlen. Või jõuluajal ei tohi vist nii öelda? Oh heldeke. Igal juhul jõudsime näha poole tunni jooksul vaid viis minutit filmi  ja Kevin ei jõudnud isegi oma peret ära kaotada, kui meil kõrini sai.

Tegin jõulukaarte ning tuba haises tükk aega võikalt küünelaki järele.

Vahel tunnen imelikku energiakadu. Nagu ei viitsiks enam midagi teha. Lähen tööle, poole peal on selline tunne, et läheks hoopis koju ära. Võib-olla on mul mingi vitamiinipuudus, aga püüan süüa võimalikult mitmekesiselt ja värskeid asju... ei tea. Igal juhul ma kujutlen, et mu sees tõuseb energiatase, ma kujutan endale üht pilti ette, ja see aitab. Põrrrrrrrrrrrrrr.

Karu

Eelmise blogiposti jätkuks - eile lõikasin endale pappkastiga sõrme ja kukkusin lumehange, aga õnneks pehmelt lumehange istuli, mistõttu see oli justkui armas üllatus. See, mis väljas toimub, on üsna metsik. Loodan, et mul lastakse Kõigekõrgema (või Kõigemadalama, kes iganes tööl on. Mul on justkui tunne, et esimene võttis lumepühad) poolt täna ka tööle ja tagasi läbi selle lumetormi marssida. Aga see kõik on nii ilus! Sattusin eile vaimustusse, otsisin endale vaiksema paiga ja tegin lumeingleid (Anu Välba ja Marko Reikop ehk Paar) ja lesisin natuke aega hanges, sest nii mõnus oli.

Tiina helistas just ja tahtis teada, kuidas ma eile ikka koju jõudsin, mis oli armas. Nagu mu ema muretses, ja kui ma esimene kord vastu ei võtnud, arvas, et laman kuskil hanges (lamasingi).

Riietasin end jälle imelikuks ja kargasin ringi. Vaatasin oma lahedat outfiti ja panin tähele, et 75% protsenti sellest pärines kaltsukast (jah, mul on kõik välja arvutatud). Siis võtsin koosinuse ning Pythagorase teoreemi abil leidsin, et mul on järgmine kord 18% suurem tõenäosus kaltsukast midagi lahedat leida. Aga mitte ülejärgmine kord, sest selle olukorra graafik on hüperbool.

Huh. Aju hakkas valutama sellest kõigest. Sööks parem midagi...?

Ja loeks taas kord Tiinalt näpatud raamatut, seekord W. Somerset Maughami "Inimorjusest". See on nii hea, kuigi paks nagu telliskivi. Küllap sellepärast omanik ise polegi seda lahti teinud (arvan nii ma). Ja avastasin, et ta kirjutas selle peaaegu 100 aastat tagasi! Hämmastav. Kummastav.

Nüüd on mul küpsis ja ma ei saa enam rääkida.

Adoosigöös

Minuga juhtub viimasel ajal igasugu äpardusi. Täna hakkasin riisi keema panema, see oli aga sellises väikeses kotikeses, mis kuidagi lahti ei tahtnud tulla. Muidugi ei hakanud ma seda lõikama, sest kõik teavad, et kääride teisest toast toomine nõuab palju rohkem pealehakkamist kui mingi asja lahtisaamisega kaks minutit jändamine. Nii ma rebisin  ja rebisin ja puhhh! korraga olid kõik kohad riisi täis. Põrand, pliit, mu juuksed... tõeline plahvatus. Ma tänasin õnne, et kedagi köögis ei olnud, ja kirusin õnne, et see juhtus alles pärast koristaja käimist. 

Tööl ükspäev puhastasin vitriini taga olevaid riiuleid ja äkki põmm! terve riiul sadas alla. Loodan, et keegi ei näinud... välja arvatud kõik need, kes apteegis olid. Edaspidi ma teen jälle nii nagu alati ja jätan vitriinitaguse puhastamata. Kunagi ei tasu liiga korralik olla.

Ja ükspäev ajasin vannitoas oma jumestuskreemi tuubi maha ning kõik kohad olid seda sodi täis. Sest tuub oli mul kaheks lõigatud, et sealt viimast kätte saada (ei olnud viimane, nähtavasti pool sisust peitis ennast seal). Ja see kraam tuleb raskelt maha, ütlen ma teile. Ma hakkasin kahtlema, kas on ikka tark seda kahtlast tuumakraami iga päev enda näole määrida, ja olen nüüd mõned päevad vahele jätnud. Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi.

Ja kogu aeg lõikan sisse endale... tavaliselt paberiga. Kõige tavalisemad tarbeesemedki võivad elukese võtta, kui ette ei vaata.

Haha, Delfis oli uudis, et Lõuna-Eestis võib õhtul lumetormiks minna, ja üks kommentaar oli selline:

elmar, 09.12.2010 14:00
kas lõuna-eesti on see koht, mis on lätist põhja pool, kuid mitte Tallinnas?

Hei hei ;)

Pikkpäkapäkk

Olin täna terve päeva endaga ja lugesin ja lahendasin oma "Raudse loogika" mõistatusi, mis ma lõpuks ühest hästivarustatud poest leidsin (ei, see oli ainult Rimi). Let the nerd extreme fun begin! Mulle meeldib-meeldib-meeldib nii. Ja poleks seda karvutit käima pannudki, aga tahtsin blogi kirjutada.

Taustal käib vaikselt plaat, mille Mirjami tagant ära pätsasin. See on nii vaikne ja rahulik muusika, mõneti isegi liiga rahulik, aga mõnikord just sobib. Selline minnilik muusika. Mulle tuleb meelde, kuidas eelmine talv vaatasime iluuisutamist ja ma küsisin ühe kava taustaks oleva loo kohta: "Mis bänd see on? Kõlab nagu mingi Mirjami bänd."

"Kas see ei ole mitte Muse?" küsis Liis vastu. Oligi, paganamas. Muse on MINU lemmikbänd.

Nägin tänaval K-Rauta reklaami, mis küsis: "Äkki ta sel aastal ei taha jälle üht parfüümi?" Hmmm, ma arvan, et kui temakesel on valida parfüümi ja rauasae vahel, siis ta valib esimese. Nagu igal aastal. Mehed, mõelge, enne kui reklaami kuulate, muidu võib rauasaag jõuluõhtul teie jaoks ohtlikuks osutuda!

Kodus pistsin käe jopetaskusse ja mulle sattus pihku väike šokolaaditahvel. Nii armas. Ema oli kavala näoga; ta vist nägi, kui see päkapikk oma tempu sooritas. Ja kaubanduskeskuses oli nii mõnus kuulata, kuidas kari lapsi, mitte isegi enam väikesi, ekstaatiliselt karjus: "Jõuluvana! Jõuluvana!!" ja kõhna säästujõulumeest ahistama tormas. Ilmselgelt nad veel uskusid. Neil veab.

Sattusin nimekirja peale, kus ma olin üles tähendanud, mille üle ma tänulik olen, ja see pani mu naeratama. Tegin kohe uue nimekirja ka. See mind enam ei naerutanud, kuna mis liig, see liig. Pealegi naeratamisest tekivad kortsud.

Sain Helenilt postkaardi. See oli väga armas, aitäh sulle! See oli juba vähemalt nädal aega valvelauas konutanud; ma mõtlesin, et nad panevad kõik kirjad ette lauale, aga nähtavasti VIP-ide omad mitte. See seletab kõike.

Pista konn põlema!

Ma sain trahvi. Tegelt sain päris suure tünga, kuna mul oli kuupilet ostetud, aga see oli üliõpilasele ja seda mina enam pole. Arvasin oma peaga, et kuni see veel kehtib (kuni selle kuu lõpuni), võin ma soodustust kasutada. Aga ei võinud. Blond politseineiu oli väga karm selles suhtes. 

Ehkki paar päeva varem oli juba kontroll bussis käinud ja siis sain ilusti läbi, sest tookordne vuntsidega onu ei tahtnud üldse soodustust tõendavat dokumenti näha. Kas tema ekraanil siis ei näidanud, et mind pole kuskil nimekirjas?

Ahhh, mind nii frustreerib, et ma oleks sama suure trahvi saanud, kui mul üldse mingit piletit poleks olnud, kui sain, olles ostnud 120-kroonise kuupileti. Maakeeles öeldakse selle kohta topelttüng.

Nojah, aga keegi peab tünga ka ju saama.

Ma kavatsen võtta seda väga täiskasvanulikult ja öelda, et mendid sakivad.

Diagnoos pandud.

Nüüd pean hakkama jälle jala käima, kurat! Elame veel... kui külm ära ei võta. Vast siiski ei võta.

Toas on nii mõnus lumehämarus ja mul on suuur paks roheline küünal. Nagu konn. 

Mul tekib tahtmine lumehelbeid välja lõikama hakata. Tahaksin ka jõululaulude plaati, aga see on kodus. Peab juutuubeldama...

Mõni võiks isegi öelda, et siin toas on päris külm. Sel juhul sõnaks ma sellele mõnele: "Sõber, sul on õigus!"

Torkan oma koivad kuuma vee sisse. Mm, nii on parem. Muide, miks ma praegu, pärast Tiina lahkumist me oivalisest ühikatoast sel võluval reede pärastlõunal, kogu oma majas leiduva toidu ära olen söönud? Ei, valetan, üks tükk šokolaadi on veel järel. Nii üksiku, šokolaadise ja vahvlise ja maitsvana lebab ta seal. Ei, ära vahi mind, jõletis! Ma tõesti ei suuda enam.

Käisin juuksuris. Üle pika aja. Üle PIKA aja. Ma mõtlen tõesti pika. Ja sain sellestsamast suurepärasest Hoti kaltsukast endale teksad ja pluusi. Kurat, mõtlesin ma proovikabiinis, see pluus on selline veider, aga ma ei saa sellist asja poodi maha jätta! See on tegelikult oivaline ja väga lahe. Ma juba tean, kuhu ma ta selga panen. Tallegg - oivalised koivalised.

Ma muudkui käin poodides ringi ja sõrmitsen igasugu ehteid, käevõrusid, mis mulle meeldima on hakanud, ja suuri plastikust sõrmuseid, mis kellelegi peale minu enam ei meeldi. Aga ma tean, et poes meeldivad need mulle rohkem. Selle asemel, et need ära osta ja mitte kanda, võin ma neid magusalt-nukralt poes sõrmitseda ja mõelda, mis oleks võinud olla.

Teen endale midagi sellist, mida ammu pole teinud: Windows Media Playerisse playlisti taustaks. Tavaliselt ma kuulan laule Youtube'ist või plaadilt või ei kuula üldse, kuulan vaikust. Aga juurde loen Grimmi muinasjutte. Ma teadsin neid kõiki küll varem, aga imestan ikkagi, et jumal küll, kui verised nad on. Täiesti segane värk ikka. Neid lugedes ei tasu süüa, sest seal on muudkui üks inimsöömine, laipade keetmine, laste tapmine, käte maha raiumine, kintsude küljest tükkide lõikamine ja nii edasi. Pole ime, et muinasjuttudest hakati lastele tegema leebemaid variante. Et Tuhkatriinu lõpuks ei lasknud oma kasuõdesid maha tappa või mida ta iganes ka originaalselt ei teinud, vaid andestas neile.

Viimane lugu, mida ma lugesin, lõppeb sellise õndsa lausega: 

"Aga õel ämm toodi kohtu ette ja pandi koos madudega keeva õli sisse tünni, ning ta surigi vaevarikkasse surma."

Vennad Grimmid, miks nii verejanuliselt?

Seda šokolaaditükki, muide, pole enam. Puhka rahus.