Kuidas Kaur muusikatunnis käis

Mõtlesin eile, et vaja lapsega taas mingis ringis/tunnis käia, et ta natuke sotsialiseeruda saaks. Ükspäev vastu tulnud endine naabrinaine ütles, et tema käib oma poisiga beebide laulutunnis, otsisin ka siis Pelgulinna beebitundide hulgast midagi sarnast. Leidsin beebide muusikatunni, kohe samal lõunal, ja läksime Kauriga kohale.

Kokku oli 8 last ja kõik teised 7 olid tüdrukud. Kaur pööras mulle viimast korda tähelepanu sealt uksest sisse astudes, edaspidi polnud mind enam olemas. Ta läks lausa pööraseks, kui teisi beebisid nägi. Meil on ikka väga sotsiaalne lapsuke kasvamas, või on asi selles, et ta pole tükk aega ühegi teise beebiga mänginud? Tänaval ja poes igatahes Kaur alati paneb teisi lapsi tähele ja üritab nendega juttu ajada.

Kõigepealt oli kohal kolm last, kes kõik juba sellises eas, et läksid ise saali keskele ja hakkasid üksteist uurima. Naljakas oli, kuidas kõik sirutasid kordamööda käe ja puudutasid üksteise nägu. Natuke nagu koerte pepunuusutamine. Siis Kaur kiljatas läbilõikavalt, väljendades oma rõõmu, ja hakkas teisi lapsukesi ilamusidega kostitama. Üks teine ema muudkui mainis, et Kaur on ikka niii ilane, ja pühkis oma last puhtaks, kui Kaur toda musitas. Aga mida ma teha sain? Tal järel joosta ja ila pühkida alles oleks andnud, ja kohe tuleb sama kogus asemele. 

Aga eks ta ilastab tõesti esmaklassiliselt palju.

Kui kõik kaheksa ja õpetaja olid kohal ja tund algas, sain esimeste minutitega aru, et mis programmi puutus, siis Kauri ei oleks see võinud vähem huvitada. Ta lasi mu juurest kohe jalga ja mul polnud võimalik teda vägisi kinni hoida. Teised emad laulsid oma lastele jalgadest, kõhust ja kätest, silitasid neid, otsisid musisid ja leidsid musid põselt või nina pealt... sellal kui Kaur saali pidi ringi käputas, muudkui ühe juurest teise juurde. Mind ei vaadanud ta kordagi ega tulnud kutsumise peale, tal oli muud tähtsamat teha.

Vahepeal läksin tõin ta enda juurde tagasi ning varsti rabeles ta uuesti vabaks. Talle vist oleks tarvis lihtsalt sotsialiseerumise tundi teiste beebidega, ilma mingi programmita. Paar teist last, välimuse järgi kõige vanemad, lasid ka vahepeal mööda saali ringi, aga mitte keegi nii palju kui Kaur. Ta oli teistest lastest lihtsalt vaimustuses. Samuti hammustas ta meie kõrval olevat ema varbast (oleme püüdnud seda kommet tal kodus välja juurida - algul naersime, et ju igemed sügelevad, siis nägime, et nii ta aina jääbki meid hammustama) ja kui õpetaja mänguasju jagades kükitas, läks Kaur ta tagumikku silitama, mille peale kõik naersid. 

Mõtlen veel, kas tagasi minna. Veidi piinlik oli oma pöörase lapse pärast, aga samas, kõik lapsed on erimoodi ja see ongi hea. Vaatasin kerge kadedusega, et mitu teist last juba kõndis. Küsisin ühe tüdrukukese emalt, kui vana ta laps on - oli äsja üheksakuuseks saanud. Ja ta oli nii asjalik! Kõndis ringi nagu proff, mänguasju tõi ise korvi, ja kandis uhkelt riidemähkmeid. See on üks taoliste beebide kokkusaamiskohtade võib-olla negatiivne pool, et kõik vanemad hakkavad oma lapsi võrdlema, ja kellel veel mingi verstapost pole ületatud, tunnevad, et peaks olema. Sealjuures arenevad kõik omamoodi ja see ongi normaalne! Tüdrukud pidid ka selles vanuses minu meelest kiiremini arenema nagunii.

Üldiselt, kui me oleme kodus, siis on mul tunne, et Kaur on maailma kõige asjalikum. Ma ei oota üldse, et ta veel kõndima hakkaks, aega on selle kiire asjaga. Pikk käputamisaeg pidi ajule hoopis hästi mõjuma ning küllap lapse luud-lihased pole veel lihtsalt valmis. Pigem palun meest, kui ta last "treenida" üritab, seda mitte teha. Las ta hakkab omas tempos. Kuhu meil kiire on?

Aga seal tunnis tekkis küll mulje, et Kaur on veel pisike ja lapsem kui veel mõnigi temast kuude poolest noorem.

Samas eks sellest tundest tuleb lihtsalt üle olla. Nii kui kodus tagasi olime, oli Kaur jälle maksimaalselt asjaliku ja suure moega mu jaoks.

Mõtlen veel, kas uurin mingit muud kohta või muud ringi lapsele... Pelgulinna perekeskuse omad on ikka väga kallid. Varem olid 11 eurot ja sel hooajal juba 12. Neljakümne minuti eest! Samas Pelgu pluss on see, et nad on meil põhimõtteliselt üle tänava minna. Väga mugav kümne minutiga kohale jalutada.

Aga üks positiivne emotsioon, mis ma sellest tunnist sain, oli tunne, et kui Kauril jõuab kätte aeg lasteaeda minna, siis selle asjaga meil küll muret ei saa olema. Et tal kuidagi raske harjuda oleks või teisi pelgaks. Ilmselt heidab ta mulle uksel üheainsa pilgu ja jookseb siis teistega tutvuma :D

Olen seda enne ka tähele pannud, et Kaur pole absoluutselt emmekas. Ta ei tee näiteks vahet, kas tema eest hoolitseb emme või issi, meil on mõlemad lapsevanem number üks. Ta kunagi ei hüüa mu järele või pelga must lahkuda. Ja ma arvan, et see on väga hea ja teeb minu elu kergeks, sest siis võib mingis mureolukorras last ühteviisi edukalt rahustada nii ema kui isa. Öösiti näiteks, kui laps häält teeb, tõuseb see, kes parasjagu viitsib. Ja kes ei viitsi, teeskleb, et ta ei kuule :D Ideaalne elukorraldus!

Tagasi trennis

Mina ja kõht trennis

Hommikused multikad

Heas tujus hommikukaur

Käisin üle tüki aja trennis, täpsemalt üle nelja kuu. Ühel neist oli treeningpuhkus ja peaaegu kolm ülejäänud kuud olen kuukaarti maksnud ja lootnud, et kohe-kohe tuleb energia ja hea enesetunne tagasi. Aga ometi oli alles paar päeva tagasi esimene kord, kui tundsin, et vot nüüd on energiline olla ja tahaks trennisaali.

Maru mõnus oli küll. Tegin kergelt, natuke ellipsit ja natuke kõnnilinti, aga tunne oli hea. Eriti mulle meeldib oma kõhuga seal ringi lehvitada, minu meelest on see võimas, raseduse ajal midagi ekstra teha. Palju kergem oleks endale öelda, et ma rase, ja jõuka kuukaart ära lõpetada, aga energia tekitab energiat ja iga lisaliikumine sellel ajal on väga suur pluss.

Eile, kui mees koju tuli, jooksin talle vastu, musitasin ja kallistasin ta üle. Kaur käputas minu järel ja ajas end issi pükste najale püsti, nõudes oma korda. Järgmisena võeti Kaur sülle ja musitati üle, laps naermas ja kilkamas, nagu jõulud oleks käes. Appi kui armas see on, laps reaalselt läheb issile uksele vastu! Tundsin, et me oleme oma väikeses mullis nii õnnelikud, meie pisipere. Ja preili beebi kõhus oli ka mulli kaasatud.

Preili beebi, 17+3

Täna on rasedust juba 17+3 nädalat. Eile käisin ka ämmaemanda visiidil, kus ta küsis, kas juba liigutusi tunnen. Peaksin tundma, sest tegu on teise rasedusega ja mul on platsenta taga, st laps on oma liigutustega ees. Ütlesin, et päris kindel veel ei ole. Mingi mullitamine nagu kõhus on käinud, aga samal ajal on mul olnud ka metsikud gaasid ja ma pole kindel, et asi polnud nendes. Mees küll on kätt kõhule pannes väitnud, et laps liigutab jaa.

Ämmaemand kuulas lapse südamelööke doppleriga ning ütles ilmse kergendusega, et kõhu pikkus vastab täpselt nädalatele ja südamelöögid on ideaalsed. Ta vist oli kartnud, kas kõik on korras. Mina ise polnud üldse närvis olnud. Teadsin, et kõik on hästi. Ega neid liigutusi taju kõik ühel ajal, Kauriga hakkasin alles peale 20ndat nädalat tundma. Ja ma ei taha väita endale, et tunnen, kui tegelikult pole kindel. Ega nad tulemata jää ja aega oodata mul küll.

Samal õhtul ehk eile siis ikkagi tundsin, et vot see on nüüd beebi mis beebi. Liigutas seal täitsa ise. Mees tuli ka katsuma ja olime koos õnnelikud. Meie tütar!

Mees karjub talle kõhtu: "Preili beebi!", ammuutab ja mjäub talle sinna.

Praegu on rasedus läinud kergemaks, on vaid üksikud südapahahood. Kokkuvõttes on energiat rohkem, kõht pole veel liiga suur, kaal on ilusti kontrolli all ning muidu oleme lihtsalt elevil ja ootame vaikselt.

Palusin endale vereanalüüse ka, nende järgi tundub kilpnääre ilusti korras olevat. Rauda pean hoolega võtma, selle tase on 116. Aga seda ongi raske üles saada ning selleks läheb kuid.

Kauril on tulnud uued silbid, nimelt ütleb ta sada korda päevas midagi, mis kõlab nagu "Hei beibi!" Ükspäev pani pea mu kõhu juurde, kui mul parajasti otsas ukerdas, ja ütles jälle: "Hei beibibeibi!" See oli lahe kokkusattumus, sest ta ütleb seda igas olukorras, aga seekord nagu klappis eriti hästi.

Halvad päevad, head päevad

Mul oli eile päris kehv tuju ja närb enesetunne. Põhjuseid oli mitmeid:

ma polnud eile isegi jalutama saanud. Käisime keskhommikul kõik koos ühes poes uudistamas ja autoga sõitmas. Ma ei teinud midagi aktiivset ega midagi, mis peaks mind kurnama, kuid ometi läks mul süda pahaks, nii et poole autosõidu pealt polnud ma enam väga kontaktivõimeline. Koju jõudes läksin pooleteiseks tunniks voodisse lihtsalt selleks, et funktsioneerida. Ei tea, kas süüdi haiguse järellainetus või rasedus või ei tea mis, või peaks laskma taas kord kilpnäärmeanalüüsid teha, aga kogu aeg on nii nõrk olla ning lapse eest hoolitsemiseks napib energiat. Seetõttu ootan kogu aeg ta uneaegasid, mis nüüd on napimaks jäänud. Kaur haigusega hakkas päeval rohkem kordi magama - kolm - aga magas korraga umbes viiskümmend minutit. Seda aega pole piisavalt, et minu jaoks juhe seinast tõmmata ja korralikult lebosse lasta.

Mõni õhtu panime Kauri lausa kella kuue paiku magama, kui ta eriliselt väss või viril tundus. Ei teagi, kas panime tema pärast või meie enda pärast, et närvid rahu saaksid. Mees oli ka peale esmaspäeva terve nädala kodus, sest jäi korralikult haigeks: järjekord jõudis temani. Aga ma püüdsin mitte väga lapse eest hoolitsemist temale lükata, sest ta oli reaalselt väga haige ja ma nägin, kui paha tal oli. Sealt kõrvalt tegi ta tegelikult veel kaugelt tööd ja oma lisaarvutiotsi ehk teenis reaalselt raha juurde, ise puruhaige. Siis võisin vähemalt mina anda oma osa ja hoolitseda lapse eest maksimaalselt ise.

Kauril läks palavik õnneks üle. Ta oli endisem ja rõõmsam, aga siis tekkis köha. Üks öö oli jälle päris košmaarne, kui olin umbes seitseteist korda tõusnud, et teda rahustada, aga ta köhis ja kurtis mulle ega jäänud kuidagi uuesti magama. Mees oli elutoas diivanil haige, aga mingi hetk ma enam ei jaksanud ise tõusta ja reageerida ning ta pidi teisest toast tulema ja ise Kauri lohutama. Me püüame öösel suht võrdselt tõusta, nüüd kus enam rinnaandmist pole. Tavaliselt see, kes on mitu korda juba tõusnud, enam ei reageeri ning teine saab siis aru, et ok, minu kord:D 

Järgmisel hommikul köhaööst kirjutasin perearstile ja viisin lapse ülevaatusele. Nii väiksega ikka tahaks üle kontrollida, kas kõik ok. Arst kuulas kopsud üle, ütles, et praegu ok, ja soovitas osta inhalaatori, määrida lapsele rinnale ja jalataldade alla hanerasva, anda kummeliteed ning mingeid Zyrtexi tilkasid ka. Inhalaatorit rääkis mees juba enne lapse sündi, et on vaja, aga ma olevat öelnud, et ostame vajadusel. Nüüd siis oli see vajadus käes. Esialgu tulin apteegist ilma tagasi, sest nende masinate hinnad olid 80 euro kandis, mida pidasin liigseks. Aga netist vaadates selgus, et nad on igal pool sellised ning pealegi polnud meil aega oodata netitellimust, kui laps on köhas praegu. Kõmpisin tagasi ja ostsin inhalaatori ära, mõeldes, et noh, kahe väikse lapsega majas läheb nagunii vaja. Tüng Kauri mõttes, sest Kaur absoluutselt põgeneb selle masina eest ega lase üldse endale sellega ligi. Ise sain oma köha tarbeks kasutada vähemalt...

Aga kummeliteed, rasva ja tilkasid kasutasime ning ei tea, kas juhus või tõesti see kombo toimib, aga sellest alates on meil kolm rahulikku ööd olnud. Kaur ärkab paar korda, joob paar sõõmu piima ja keerab kohe ise magama, kogu protseduur kestab minuti. EI köhi kordagi, vaid päeval köhatab. Mees pole kolm ööd isegi aru saanud, et keegi ärkas, kuna mina hoolitsen kõige eest lihtsalt ja operatiivselt. Hea tunne ka, lasta vaesekesel lõpuks ometi pikad ööd välja magada.

Haige olemine väikelapse kõrvalt on tõesti teistsugune kogemus. Vaba inimesena saad juhtme seinast tõmmata ja lihtsalt olla, lesida nagu mauk, ning pea sa paraned. Väikelaps tahab ikka hoolt samamoodi edasi ning öösel ärgata. Jumal, kuidas ma eelneval nädalal unistasin, et saaks lihtsalt hotelli minna ja kaks päeva laiselda ning magada ning jätta poisid omaette toimetama...:D Või lükata Kaur kellelegi hoida ning kahekesi põdeda ja terveks saada.

Üldiselt on aga päeval Kaur olnud veel mitte päris tema tavaline rõõmus ise, vaid palju virilam, ei mängi üksi ning tahab konstantset tegelemist. Ma olen lihtsalt pikisilmi oodanud tema uneaegu. Välja jalutama saime lühikesteks hetkedest, enamasti võtsin ta lihtsalt poodi kaasa, et värsket õhku saada, aga pikalt välja ei julgenud köhivat last viia. Seega oli meie päevakavas lisa vaba aeg, mida ma ei osanud kuidagi sisustada. Muidu olime poolteist tundi iga päev väljas, nüüd jõllitasime selle aja ka kodus. Sellest pidevast kodus istumisest mul kadus mott, energia ei tundunudki tagasi tulevat, oli tüdinud ja paha olla.

Tabasin end eile mõtlevat kadestavalt inimestele, kellel pole lapsi. Kes saavad lihtsalt teha, mis tahavad igal hetkel.

Seda kõike ei kirjuta ma, et kurta. Mu elu pole raske. Mind on väga õnnistatud kerge lapse ja imeliselt toetava partneriga, kes teeb poole, kui mitte enam lapsetoimetustest ise. Aga lihtsalt sellised pika veniva haiguse sarnased ajad on rasked ja tahan märgi maha jätta, et vahel tunnen end ka nii. Ja see on täitsa normaalne ning hea on end kuskile tühjaks kirjutada ja välja elada. Keegi pole sada protsenti ajast õnnelik ning vajalik on oma tundeid endale tunnistada.

Eile õhtul tegime mehega filmiõhtu ja istusime jälle kaisus teleka ees nagu vanasti. See aitas ka kaasa meeleolu normaliseerumisele.

Ja päevad pole vennad - täna oli kardinaalselt parem päev. Kaur oli terve päeva sada protsenti päikesejänku. Õnnelik, naeratav, mängis ka üksi ja lobises kogu aja oma keeles. Käisime kõik koos Ülemistes aega veetmas ja Subways söömas ning hiljem hankisime lapsele Paavli kaltsukast uusi kombesid. Kogu aja Kaurilt null kurtmist, ta istus rõõmsalt ja rahulikult ka söömise ajal meie kõrval ja ajas omi asju. Õhtupoolikul tegime kõik koos pika jalutuskäigu Hipodroomi kõrvale metsa  - nüüd kavatsen tagasi meie pikkade väljaskäimiste juurde naasta, oleme lõpuks terved ning see on väga vajalik minu meeleolu ja enesetunde jaoks. 

Ja välja arvatud lambine süda-paha-tunne hommikul, olin ülejäänud päeva rõõmus ja energiline.

Nii et tasub raskematel, tülpinud hetkedel endale meelde tuletada, et see läheb kõik mööda. Las see kehv tunne olla, tuleb vastu pidada, homme on tõenäoliselt juba parem.

Haiged

Kõigepealt jäin haigeks mina. Paar päeva oli lihtsalt köha ja nohu, siis tuli palavik. Koroonaga tegu ei ole, aga ilmselt midagi reisilt üles korjatut. See palavik oli nii paha. Ma ei maganud kunagi pikalt, vaid aina ärkasin. Vahepeal oli ärkvel olles nii raske pead ja kätt tõsta, et sõõmu juua. Mul oli pidevalt väga külm, nii et mässisin end paksult riidesse, kahekordsed sokid jalga, mitu tekki peale, ja läksin voodisse. Varsti sai sellest külmast kuum, nii et hõõgusin palavikus. Võtsin paar korda päevas paar paracetamoli, aga sellest abi ei paistnud olevat. Mul oli nii paha, et ütlesin mehele, jätan talle oma Tesla aktsiad, kui sellest eluga välja ei tule. Eile näiteks ei teinud ma ühtegi liigutust ka Kauriga, kõik tegi mees. Minus polnud mitte raasugi energiat, kõik pühendasin ellujäämisele.

Muretsesin ka kõhubeebi pärast - kui nohu ja köha peaks talle olema ükskõik, siis palavik pole seda teps mitte. Õhtul mees helistas perearsti nõuandeliinile, kus kästi võtta iga kolme tunni tagant üks tablett parakat ning juua väga ohtralt vett. Nii hakkasingi tegema, pluss läksin kella üheksast voodisse, ning kiiresti läks paremaks. Inimese tunne tuli jälle sisse ning sain aru, et jään siiski elama. Iga kord, kui öösel ärkasin, jõin rangelt terve klaasi vett ning täitsin selle järgmise korra jaoks.

Öösel aga tõusis palavik Kauril, mida me olimegi kartnud - et ta minult nakkuse saab. Mees sabistas temaga öösel ettetuppa temperatuuri mõõtma ja mina diivanilt palusin lapse otsaesist katsuda.

"Ma küll midagi ei tunne," ütlesin imestunult.

"Ta on tulikuum!" vastas mees ja läks lapsele palavikuküünalt panema. Mina ei tundnud sellepärast, et olin ise ka kuum...

Need küünlad eriti Kaurile ei tundu mõikavat. Hommikul oli ta veel vähemalt temperamendilt normaalsevõitu, naeris, mängis natuke maas, sõi...Aga õhtul peale sööki oksendas ta kõik köögipõrandale maha, joob väga vähe ning aina nutab. Küll meil on temast kahju. Meie tavaliselt nii rõõmus pisipoiss on suures kontrastis praeguse nutva beebiga. Tean, et palavik on asja pärast ning enne teatud määra seda isegi ei peaks maha võtma, aga miks see lapsele nii valus ja paha on? Ta ju selgelt piinas. Mina ka ikka ilma palavikuta sada korda rohkem elutahet täis. 

Nüüd peale ööunele minekut on laps iga tunni tagant ärganud ja kurvalt nutnud. Juua eriti ei taha, oli kergendus, kui nüüd kell üksteist ta jõi veidi vett ja piima. Püüdsime talle päeval isegi rinda pakkuda, kuigi rinnast lugesime ta paar päeva tagasi võõrutatuks. Aga midagi seal ilmselt veel alles on ja ehk saaks ta nii veel tsipa kasulikke antikehasid ja lähedust... aga ei, Kaur ei taha rinda. Ta võõrutas end sellest ise, ta lihtsalt ei söö sealt enam.

Nüüd, kus mul on parem ja ka kõhubeebi pärast enam mure ei vaeva, saan ise ka rohkem Kauri eest hoolitseda, aga öösel magan diivanil, et oma köha-nohuga last mitte segada. Ta nimelt hakkab iga kord mu nuuskamise või köhimise peale nutma. Praegu nutab ka teises toas issi kaisus: "Emmeeee..." Mitte et ta sellega mind kutsuks, ta nutab alati nii. Praegu on ta pealegi rohkem issikas. Enne peitis minu eest näo ära issi hõlma.

Jumal, kuidas tahaks, et tal juba parem hakkaks. Nii paha on näha teda tulikuumana nutmas ja vaevlemas.

Barcelona ehk puhkus beebiga

Jõudsime eile reisilt tagasi. Oi kuidas ei tahtnud üldse naasta, isegi kergelt mõtlesin, et jääda ise veel sinna nädalaks ja lihtsalt kulgeda. Aga Kaur oleks mulle jäänud, sest mehel algab ju uuest nädalast taas töö, ja kõigi kohvritega lennujaama minekut ja seal liikumist ma üksi ära poleks hallanud. Lennureisi lapsega üksi samuti mitte.  Samuti polnud mul eelarves ootamatut nädalast reisi sees. Nii tulimegi nagu miškad ikka ilusti kõik koos tagasi. Kui jahe tundus nüüd Eestis ja kui imelik vaadata jopedes ja mütsides inimesi! Aga harjusime kiiresti. Ilm on õnneks ilus olnud, kõik kuldseid ja punaseid lehti täis, mis on kaunis. Eile õhtul kodus, kui kõik asjad olid lahti pakitud ja Halloweeni-pealuud ja kõrvitsad riiulitel taas kummituslikult vilkusid ja küünal põles, hakkas selline tunne, et ikka oma kodus on ka hea olla.

Tagasi vaadates me olime ikka päris kõvad vennad, et tegime sellise ringikäimise-reisi üheksakuuse lapsega. Aga Kaur osutus ka väga toredaks reisiselliks, kellega rõõm igal pool ringi liikuda. Lennureis sinna läks juba väga hästi, ma ei tea, mida ma kartnud olin, aga see kulges lausa imeliselt. Kaur magas tükk aega issi süles, siis sõi piima ja snäkke, uudistas aknast välja, mängis natuke meie jalge ees maas, siis vahepeal läks veerand tunniks üle vahekäigu ühe eesti paari sülle, kes oli ilma oma kaksikuteta puhkusele sõitnud ning tundus nüüd lapsi igatsevat. Tükk aega hüpitasid Kauri, mängisid tema ja eesoleva istme küljes oleva lauaga, ning Kaur püüdis nende süles isegi eesistuva mehe mütsi ja naise juukseid sikutada. Meie teesklesime siis, et ei tea sellest marakratist midagi.

Nuttu polnud igatahes üldse. Ja kui kohale olime jõudnud ja lennujaamast välja astusime ning meid soe päike ja palmid vastu võtsid... see tunne oli lausa imeline. Nii helge ja sulnis. Läksime kõik otsad lennujaama ja lennujaamast Boldi taksodega, sest meil oli Kaur, käru, üks äraantav kohver, kaks käsipagasikohvrit ning üks seljakott ja käekott. Ühistransport poleks nii lihtsalt mõeldav.

Hotelli võtsime nüüd tagasi vaadates natuke liialt äärelinna, seega pidime igale poole liikumiseks võtma 2-3 eri bussi/trammi/metrooliini. Samas mina poleks mingi neli sotti olnud nõus juurde maksma keskse asukoha pärast, tuleb teha teatud valikuid. Meil oli seal vann ja all ka bassein, kuhu mina jõudsin ühe korra ja mees kaks. Neil on seal juba hooaja lõpp ja täitsa meie lahkumise päeval läks bassein ka kinni, muidu seisis niisama tühjalt ja kütmata ning eriti keegi seda ei külastanud peale mõne lapse, kes külma teadupärast ei karda, ja meie. Sisse minnes oli küll jube külm, aga peale mõnda ringi hakkas mõnus. Nii oleks tahtnud veel basseini nautida, eriti kuna see oli olnud üks minu argumente just tolle hotelli kasuks, aga me veetsime pikad päevad linnas ning õhtul seitsme paiku hotelli jõudes oli sees selline väsimus, et vaevu püsti püsisin. No polnud tahtmist ennast enam külma vette viskama hakata.

Aga vanni nautisime küll täie raha eest, sest meil kodus vanni pole. Kui Kaur 7-8 paiku magama läks, siis meil pidi tuba olema suhtkoht hämar ja vaikne ehk seal telekat vaadata ega midagi peale vaikselt telefonis olemise väga ei saanud. Seega käisime kordamööda vannis. Mina võtsin pooleteisetunniseid vanne, nii mõnus oli. Ei teinud eriti kuuma, mis kiiresti väsitab, vaid pigem leige, ja lugesin seal poolteist raamatut läbi ning isegi einestasin vannis. See oli meie oma väike paradiis. Vahtu tegime ka.

Vahepeal üks meist käis linna peal veel jalutamas/söömas/pesumajas, kui teine vanni võttis. 

Hotell oli muidu täitsa meeldiv, aga mind häiris natuke kopitanud lõhn, mis sisse tulles tervitas. Ilmselt oli süüdi iidse välimusega vaipkate. Aga teenindajad olid kõik väga meeldivad ning koristada lasime samuti enamikel päevadel, sellal kui linna peal olime. Küll oli meeldiv õhtul tagasi värskesse puhtasse tuppa tulla, voodi tehtud ja kõik. 

Hommikusööki mulle hotellis süüa meeldis. Mees oleks tahtnud kuskil mujal ka hommikust süüa, aga mina ei viitsinud hommikul kuhugi jalutada ja lahti olevaid kohti otsida. Ma tahtsin kohe ennast sättimata lihtsalt liftiga alla süüa ja buffees möllata. Ja tihti läksid peale sööki mees lapsega lastealale või kohe üles Kauri hommikuunele, jättes minu viimast piimaga teed ja saiakesi nautima ning lugema. 

Barcelona ise jättis mulle väga sümpaatse mulje. Arhitektuur oli vägev, ilm oli imeline, just vahepealselt mahe ja mõnus. Polnud liialt palav ega külm. Saime isegi merre ujuma, kus oli lihtsalt ülimõnus. Vesi oli nii soe! Ja linna peal käisime maha päris suuri maid. Peale Kauri hommikuund asusime 10-11 vahel teele, olles sihtkoha valinud enamasti eelmisel õhtul. Hoidsime päris rangelt kinni lapse uneaegadest, sest väsinud beebi on viril beebi. Ainsana ohverdasime Kauri lõunauinakud. Üks päev küll tulime kolmeks hotelli tagasi ainult selleks, et Kaur saaks seal lõunat magada, aga siis saime ise ka aru, et see on nonsenss. Mitu korda me ikka Barcelonasse satume? Vaja on aega maksimaalselt ära kasutada. Nii õppis Kaur magama uinakuid kas kärus mehe uinutamise saatel mõnes vaiksemas kohas, või siis mõni päev ei maganud üldse ja pidas kuidagi ikka õhtuni vastu. 

Aga ühistranspordis oli vaatamata pikkadele sõitudele päris lõbus, sest Kaur leidis endale iga jumala kord sõpru, enamasti juba sõidukit oodates väljas. Ta on nii sotsiaalne beebi ja seal on inimesed vist päris lapsesõbralikud, igatahes meie teadsime, et bussis või metroos last lõbustada meil ei ole vaja, seda teevad teised inimesed. Kaur leidis kellegi ja hakkas talle naeratama, mille peale see teine hakkas peaaegu alati vastu naeratama, lehvitama ja rääkima ning kui juhtus enne meid maha minema, tuli alati Kaurile ka head aega ütlema, lehvitama või paitama. Kaur ei diskrimineeri üldse, talle meeldivad kõik inimesed: vanad, noored, mehed, naised, lapsed. Lihtsalt valib kellegi välja ja hakkab suhtlema. Ja kui palju talle öeldi armsaid sõnu, mõnikord lihtsalt tänaval möödaminnes: Hermoso! Lindo! Guapo! Simpatico! Guapissimo! Bellissimo! Kaur läbi meie suu siis muudkui tänas. Mitu korda võeti mõni teine beebi trammis oma kärust välja ning lastel lasti omavahel suhelda, kusjuures teine beebi vaatas vaikselt ja ettevaatlikult, aga Kaur rääkis omas keeles, naeris, püüdis ligemale pääseda ja teist puudutada. Loodan, et ta jääb alati nii sotsiaalseks. Meie saime siis teiste laste vanematega sellal juttu puhuda. Ühe naisega rääkisin lausa hispaania keeles - lihtsamad sõnad, et kui vana Kaur on ja kui ilus tema väike tüdruk on.

Tellides toitu või küsides transpordis abi, püüdsime samuti võimalikult palju hispaania keeles suhelda: kui juba, siis juba, onju. See annab nii palju reisile juurde. Esimesel õhtul küll ei osanud mitte mõhkugi öelda, kõik oli meelest kadunud. Aga vaatasime mõned väljendid järgi ja edasi läks juba ludinal.

Mul oli väga hea ostlemisretk ka. Ma tavaliselt reisidel kunagi eriti ei osta midagi ja üldse ostlen väga ettevaatlikult. Kas mul on seda ikka vaja? Aga seekord mõtlesin, et nii tahaks endale lubada. Ja mul oli ka päriselt vaja mõningaid asju nagu uusi imetamismaikasid, pesu, rahakotti, kõrvarõngaid ja posu uusi sügise-talveriideid, sest pikkade käistega asju ja raseduseks mugavaid riideid oli väheks jäänud. Ja mul vedas väga, sain palju uusi ilusaid asju. Värvilise, nagu lappidest kokku õmmeldud rahakoti kinkis mulle mees ühest letist. Mulle siiamaani see valmistab rõõmu, kui välja võtan, et maksta. Ühest kuulsast kirbukast kesklinnas otse tänaval sain ilusa viieeurose kampsuni. Ja isegi kesklinna butiigist lubasin endale kena rohelise sügiskampsuni. Ja hõbedased kõrvarõngad sain ning hulga praktilisi aluspesu ja muid asju. Nüüd jäävad need asjad peale praktilise väärtuse mulle ka Barcelonat meenutama.

Linnas jättis väga sügava mulje mulle köisraudtee, millega avanesid imelised vaated tervele linnale ja sadamale. See võttis suu lahti. Ja eelviimasel päeval sattusime ühte vanaaegsesse lõbustusparki Tibidabo mäel, mis oli superlahe. Enamus atraktsioone oli vastavalt hooajale juba suletud, aga see polnudki oluline. Paaril ikka tegime sõitu ning vaaterattal tõusime niigi juba kõrge mäe otsas veel superkõrgele, et nautida maksimaliseeritud vaadet linnale. Ja jalutasime seal pikalt ringi. Seal oli kõrge kirik suure Jeesusega tornitipus, ning hulk maju. Küll oli lahe mõelda, et keegi päriselt elab nii kõrgel, lausa pilvedes. Kui eksootiline. Ühe vist mahajäetud maja aed oli nagu Okasroosikese lossi ümbritsev, ogadega. Küll see jättis õudse mulje. Ja siis hakkas kuskilt kostma tsirkusemuusikat. Piilusime nõlvast alla ning leidsime puude vahelt veel ühe laste mänguplatsi või siis lõbustuspargi osa, mis oli täiesti mahajäetud, aga kõhe muusika mängis ülikõvasti. Päris lahe oleks seal õhtul kuuvalges jalutada: kõigepealt see ogaline aed, siis õõvastav muusika mitte kellegi jaoks, ja mäed ümberringi...

Aga suure osa reisist ma olin päris väsinud. Seda kõike aasta algul planeerides me ei olnud veel teadnud, et olen oktoobris neljandat kuud rase. Oli ikka omamoodi kogemus üheksakuuse lapsega ja rasedana turisti teha. Ma tahtsin lihtsalt kogu aeg istuda ja puhata, ja mees siis kogu aeg hoolitses minu eest, et ma saaksin puhata. Nii, kui kuskil pinki nägin, jooksin selleni. Mees on aga selle reisi tõeline kangelane, sest tema hoolitses enamasti Kauri eest, lükkas käru koos Kauri ja kõigi meie asjadega - isegi mu käekott oli seal. Tõstis kogu kupatust igalt poolt treppidest ja lükkas nõlvadest. Ta ilmselt ka väga puhata-puhata ei saanud. Kui hakkasime kuulsasse Guelli parki minema, siis avastasime, et meie tee läheb läbi metsiku tõusu linnatänavatel. Ma ei olnud kunagi sellist asja näinud. See oli mingi neljakümneviiekraadine tõus. Ausalt väga muljetavaldav pilt, nagu Inceptioni filmis, kus tänavad üles tõusevad. Hakkasime siis vaikselt ronima - oma käru ja pontsaka poisiga. Hullemate tõusude ajal ma keelasin Kauri niimoodi lükata, kuigi seal olid ka kaldteed, ja võtsin ta enda sülle, kuni mees käru viis. See oli tagasi vaadates ikka päris lahe kogemus. Guelli park nimelt asub kõrgel mäe otsas.

Kui ühistranspordis mulle kohe esimesel päeval kolm korda istet pakuti, sain aru, et näen vist päris rase juba välja. Võtsin tänulikult vastu ka. Mõnikord sattusime tipptunnile, kus ei olnud üldse istmeid saada ja kõik olid üksteise vastu pressitud. Ühes sellises bussis oli mees Kauriga minust eemale sattunud ja mina jälgisin paari meetri kauguselt vaikselt itsitades, kuidas Kaur talle väga lähedal seisvate naiste seelikuid sikutab. Mees tõreles vaikselt: "Kauru!" ja vabandas teiste ees. Kaur aga silitas selle peale oma palja varbaga teises küljes käru vastu surutud lühikeste pükstega meest jalast. Mis see laps tegema peab, kui igav on ja buss on liiga täis, et keegi teda isegi vaataks?

Ringi sõitis Kaur sulnilt ilma püksata, sest nii mahe oli, et pükstega oleks tal palav olnud. Lihtsalt mähe ja pikk pluus peale. Küll see oli talle mõnus vaheldus, Eestis on ta juba paksus kombes.

Oeh, oli ikka lahe reis. Küsisime mehega üksteiselt, kas teeksime sama asja ka tulevikus kahe pisikese lapsega, ja vastus oli kindel ei. Üks on maksimum, mis me suudame ära tegeleda, nii et see veel puhkus on. Üks saab vahepeal teisele üle anda jne. Tagasilennul oli näiteks Kauriga palju rohkem tegemist. Kõik magasid, kedagi polnud vaadata, keegi ei naeratanud talle peale meie. Osa ta magas ka ise issi süles, aga ülejäänud aja hüpitasime teda kordamööda, andsime süüa ja püüdsime lõbustada. Ta ei karjunud, aga oli väga rahutu. Maas seekord ei mänginud pea üldse, vaid tegi kogu aeg asja üle minu jalgade naabri poole, nii et pidin teda tagasi tõstma, mille peale ta pahandas. Lisaks tegi ta lennu ajal kaka, õnneks väikse ja kompaktse, mida siis kiiremas korras lennu tagumisse vetsu koristama jooksin.

Aga igatahes tore oli ja kahju oli tagasi tulla ning palju häid mälestusi jääb.

Will the real Slim Shady please stand up

Homme juba sõidame oma nädalasele reisile Barcelonasse. Panin siin äsja asju kokku ja Kaur oli igati abiks ning ajas end kohvrite najale püsti, soris sisus ja näris endale meeldivaid esemeid. Mina kogu aeg hoidsin pilku peal, et ta mul millegi peale piima välja ei ajaks.

Praegu on veidi reisiärevus sees. Õieti on mul terve päeva peavalu olnud ning praegu tahaksin hea meelega hoopis jalad seinale visata... mida ma ka kohe peale selle postituse kirjutamist teen. Kaur kurtis terve õhtu, sest mul polnud tema jaoks palju aega oma toimetamiste kõrvalt ning issi läks ka ära massaaži ja siis sõbraga kokku saama. Kaur pidi olema isemajandav, ja enamiku sellest ajast majandas ta end püsti erinevate mööbliesemete najale. Küll on vahva vaadata, et meie boyo juba seisab! Küll asjade najal, aga siiski. Mühinal areneb. Diivanilaual ei ole ükski asi enam ohutus kohas. Ühtelugu ilmub sinna äärde säravate silmadega pea ja roobitsevad käed, mis tahavad kõigest oma osa saada.

Niimoodi püsti olles esimestel päevadel Kaur tihti kolksuga kukkus maha, mille peale tuli nutt ja oli vaja lohutamist, aga siis hakkas end kuidagi osavalt kukerpallima, et veeres maha ja pea ei läinudki kolksuga. Nüüd ta juba oskab end vaikselt istuma tagasi lasta.

Tänaval ja poes Kaur endiselt leiab iga nurga pealt sõpru. Täna, kui tegime kiirustades jalutuskäiku, sest rõske ja paha oli, möödus meist kamp teismelisi tüdrukuid, kellele Kaur tähendusrikkalt otsa hakkas vaatama. "Hello, baby!" ütles üks neist, ja minust möödudes kiitis, et Kauril on nii armas kostüüm seljas. 

Poes vaatas kärulükkaja, kuidas Kaur piimapulbripakki näris, ja küsis naerdes, kas hambad tulekul. Kassasabas vaatas minu taga seisnud vanem mees, kuidas laps mõtlikult õunatükki näris ja talle otse hinge vaatas. Küll see vanem mees naeratas talle ja lehvitas oma Maxima kaardiga.

Äsja õhtuse vannitamise ajal, kui Kaur oli oma tusatujust üle saanud ja meeletult veega plätserdas ning vahetevahel naeratades üles minu poole vaatas, silitasin mina seal kõrval oma kõhtu ja ütlesin beebitüdrukule kõhus, et kuulaku vaid, kui lõbus meil siin välismaailmas on. Et aprillikuus ootame teda enda keskele.