Kus sa oled?

Eile suri minu vanaema. Ta oli väga vana ja ema ütleb, et lõpus oli olukord päris kohutav. Ta tahab, et vanaema kõigile meelde jääks nii, nagu ta oli varem, mitte nii, nagu oli lõpus, kui tervis ütles üles ja ta enam üldse mitte midagi ei tahtnud. Ei tahtnud süüa, ei tahtnud telekat vaadata, raadiot kuulata ega isegi istuli tõusta, kõndimisest rääkimata.

Imelik on. Vanaema viimasel sünnipäeval ma ei teadnud, et rohkem enam ühtegi ei tule. Ma olin alati väsinud neist pikkadest koosistumistest. Tegelikult on piinlik, milliste tühiste asjade pärast ma alati närvis olen olnud. Nagu sellepärast, kuidas vanaema alati liiga palju süüa pakkus. Nagu oleks see üleüldse mingi probleem... See oli ainult tema viis oma armastust näidata.

Lapsepõlv tuleb meelde. Me olime suvel kuude kaupa tema juures. Mul on meeles tema kodukoha raamatukogu ja see, kuidas ta tõreles, et ma korraga liiga vähe raamatuid võtsin, sest raamatukoi olin ma juba tollal ja lugesin nad kõik kohe läbi.

"Sa pead siis ju homme kohe uuesti minema!"

Ja meeles on see, kui hästi ta süüa tegi. Kuidagi koduselt. Tema kartulid ja jahukaste olid ikka parimad.

Imelik on mõelda, et ta alles oli ja nüüd enam pole. Teda lihtsalt enam ei eksisteeri. Ja minuga käis ta üks viimaseid kordi oma elus jalutamas. Ma sundisin teda minema ja ta tegi seda vastu tahtmist. Me tegime suure vaevaga ringi ümber maja ja ma toetasin teda käe alt. Aga lõpus ta tänas mind ja ütles, et ma olen tema vastu hea.

Sellest edasi õnnestus vist emal teda veel üksainus kord välja saada, ja see oli kõik. Edasi läks juba hooldushaiglasse.

Kui romantikavaene ja realistlikult õudne võib ikka olla ühe elu tavaline lõpp. Heaoluühiskonnas, kus me elame vanaks ja meil jääb üle vaid oodata, millal keha koostööst loobub. Ükskõik, mida sa elus ka ei teinud ja kuhu ei jõudnud - kui sa elad vanaks, on su lõpp tõenäoliselt ikkagi mitte-ilus.

Nii et tuleb see lõpp lihtsalt ära unustada ja mõelda sellele, mis oli varem?

Ja mina ju ei usu mitte millessegi peale surma. Teadvuse edasikestmisse. Minu arusaamise kohaselt lõppeb koos surmaga ka igasugune teadvus. Lõppeb eksistents. Selle inimese jaoks pole enam mitte midagi. Aga eile hilisõhtul koju sõites tabasin end ikkagi mõttelt, et mis siis, kui oleks. Kui ta kuidagi veel edasi kestaks. Oli imeilus maiõhtu. Vaatasin aknast välja oma naabruses kasvava puu latva ning mõtlesin, et äkki on ta nüüd kuskil, kus on kerge ja vaba olla. Äkki on ta nüüd kuskil, kus ta on õnnelik.