Kalanägu

Ma olin töö juures ja hakkasin just parasjagu midagi seletama - midagi kahtlemata väga tähtsat - kui mu töökaaslane vahele segas.

"Ei, ei, ei. Ei hakka jälle mulle oma kalanäoga mingit täisjama seletama."

Esiteks, ma ei aja kunagi mingit jama. See ei ole mulle omane ja ma ei teeks seda ka surma ähvardusel.

Teiseks, kalanägu?

"Mis kuradi kalanägu?" vihastasin ma. "Selline mu nägu lihtsalt on. Mul ei ole teist. Sorri, et mul selline nägu on. Sorri, et elan, ****."

**** lõi käega ja läks minema.

Teine päev tegin arvutis üht koolitust läbi, kui teine töökaaslane uksel seisatas ja päris, mis seinakalendriga juhtunud oli.

Juhtunud oli nimelt see, et keegi oli kaheksanda augusti peale kirjutanud: "Too-oma-hamster-tööle-päev. Kõik hamstrid registreerida turvamehe juures!"

"Reaalselt pool päeva tagasi sai kalendris uus leht keeratud," ohkas töökaaslane, "ja juba on keegi jõudnud selle ära retsida."

Ma ajasin selja sirgu. "Mis teha, kui inimesed nii lapsikud on. Aga ära minu käest küsi. Mina ei tea midagi. Ma ei kirjutaks kunagi midagi sellist kuskile. See ei kõla üldse minu moodi."

"See kõlab täpselt sinu moodi," ütles tema.

Noh, ma ei tea. Hamstripäev? Aga mida ma teen, kui mul hamstrit ei ole?