Me rääkisime parajasti mingist asjast, mis mulle ei meeldinud.
"Aga kas mina meeldin sulle?" tahtis ta teada.
Ma vakatasin. Ma teadsin, et ta ei tee üldse nalja. Aga viimasel ajal oli mul kombeks selliste asjade peale ära joosta või jututeemat vahetada.
"Oo, milline küsimus," ütlesin ma oma tööd edasi tehes.
(Mis oleks aus vastus? Meeldid küll, aga mitte selles mõttes, mille kohta sa küsid.)
"See on otsekohene küsimus."
"Ma ei teagi kohe, mida vastata. Ma olen sõnatu."
"Kui nii, siis järelikult armastad," ütles ta, ja müksas mind.
See on see südamlik töökeskkond. Vahel ei saa poole päeva jooksul keegi ühtegi asjalikku sõna suust, sest kõik tögavad ja aasivad kõiki. Aga mina funktsioneerin niimoodi kõige paremini. Kui ma end inimesega mugavalt tunnen, siis ma teda ka aasin.
Ma saan kõrvalt vaadates aru, mis mulje see jätab neile, kes pole sellega harjunud. Kui ta on naine, siis ta lihtsalt saab aru, et Anne-Mai on natuke hull. Kui ta juhtub olema vastassoost, nagu meil mõni juhtub, siis ta teeb sellest järeldusi, mis minu puhul praegu tõele ei vasta.
Aga mul on üks naissoost kaastöötaja, kelle juurde ma olen mitu korda läinud ja kalli teinud, kui mul on tuju kalli saada. Ta aktsepteerib seda kui normaalsust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar