Eile oli muuseumiöö. See tähendab, et paljud muuseumid olid tasuta lahti kella kuuest õhtul kella üheteistkümneni, ja toimusid igasugused üritused ja mängud. Kuna ma käin ka muidu muuseumides päris palju, täitis selline päev mu nohikusüdame rõõmuga. Võtsin end sappa ja jõudsin isegi vist viide muuseumi.
Sappa võtmine on isegi täiesti õige väljendus, sest enamike majade ees looklesid pikad sabad. Millegipärast oli kõige populaarsem Tervishoiumuuseum, mille ees võis rahuga kakskümmend minutit oodata. Nad ei lasknud enne uusi inimesi sisse, kui eelmisi polnud välja tulnud - nagu klubis. Ei tahtnud mingit piirmäära ületada. Järjekorras seistes küsisid muuseumi töötajad meilt meelelahutuseks küsimusi.
"Ma ei kavatse vastata," teatasin ma oma tavalisel surmtõsisel moel.
Kaks muuseumitöötajat ehmusid silmnähtavalt. Ma olen juba unustanud, kui raske on minust aru saada, kui lähemalt tuttav ei ole.
"Olgu, olgu, võite küsida," ruttasin neid rahustama. Nad küsisid mingi meditsiinialase küsimuse, olles eelnevalt kinnitanud, et ei soovi minult mingeid delikaatseid isikuandmeid.
Tervishoiumuuseum ise mulle erilist muljet ei avaldanud. Minu lemmikuks sel õhtul osutus hoopis Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, kus leidus väga ilusaid klaasvaase ja üldse klaasist kunsti, mida ma hästi oma tulevases kodus ette kujutasin. Üldse mõtlen ma maalide ees seistes tihti, kuidas need mu kodu seinale sobiksid. Sellise avara kodu, mõistagi, kus on palju ruumi ja valgust.
Ja muidugi oli Kumu tuttav oma vanas headuses. Leidsin sealt endale uue kunstniku, keda jälgida: Ülo Sooster, kes tegutses vist 70ndatel ja 80ndatel ning oli sinna abstrakti kanti. Tema tutvustuses oli isegi öeldud, et ta maalis Magritte'ilikult, ning nii kui olin seda lugenud, hakkasin seda igal pool nägema. Ja ma armastan Magritte'i.
Samuti on üks väga hea kunstnik Tõnis Vint, aga teda ma olin juba eelnevalt tähele pannud.
Peale Kumu läksin Kadrioru parki. Oli lihtsalt võrratu. Oli öö, aga linnud laulsid, taevas oli valge ja park ise mõnusalt sume. Puud kohisesid. Tõmbasin end pargipingile kerra, võtsin kingad jalast, ja lugesin Mihkel Mutti. See oli väga nauditav kogemus :D
Lõpuks hakati kuskil isegi ilutulestikku laskma.
Nüüd lähen päevitama, sest meid on järjekordselt õnnistatud taevaliku ilmaga. Eilselt esimeselt päevitussessioonilt sain juba NATUKE mingit jumet külge, olgu taevas tänatud.
Ja veel on täna Kalamaja päevad, millele ma ka pilgu peale kavatsen heita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar