Wave after wave, slowly drifting

T2nase p2eva k6ige parem synnip2eva6nnitlus l2heb raudselt yhele mu t66kaaslasele.

Õed sõgedad

See postitus võiks vabalt rääkida Liisust ja Minnist, aga seekord räägib ühest filmist.

Nii kui ma avastasin, et Tina Feyl ja Amy Poehleril on väljas järjekordne film - nimega "Sisters" ehk "Õed sõgedad", jooksin insta tormi, et see ära näha. Minn oli meeleldi valmis minuga ühinema, ehkki ta Tina Feyst ega Amy Poehlerist midagi ei tea.

Minu jaoks oli eriti hea seda filmi just praegu näha, sest et mul on Amy elulooraamat peaaegu läbi ja see on päris huvitav lugemine olnud. Peaaegu filosoofiline ja väga innustav.

Film ise oli täpselt selline, nagu treileri järgi oletada võis: hullumeelne. Palju roppe nalju, palju joomist ja narkot ja pidutsemist. Terve lugu oli pmst üks suur pidu.

Mulle meeldis, et mõned praegused SNLi näitlejad olid kaasatud, ja veel mulle meeldis, kui ilus Tina Fey oli. Ta nägi tõesti väga hea välja.

Lugu ise on selline, et kaks täiskasvanud õde avastavad, nende vanemad on oma maja (ja nende lapsepõlvekodu) ära müünud, ning neil kästakse oma kunagine tuba ära koristada ja minema visata, mida enam vaja pole. Tina Fey mängib luuserõde, kel pole kodu ega tööd, ja Amy Poehler vastutustundlikku, üleliia muretsevat ja hoolitsevat õde. Nad avastavad tuba koristades ja jutustades, et Amy Poehler pole nooruses õieti üldse lõbutseda saanud, sest ta kogu aeg valvas teiste järele, kui nood pidutsesid, ja otsustavad ära pidada ühe suure megapeo, viimase selles majas. (Sealjuures peaks maja jääma ideaalsesse korda, sest müük pole veel päris läbi läinud ja uued omanikud käivad kogu aeg läbi ja luuravad kullipilgul, mis toimps.)

Pole vist vaja öeldagi, et maja oleks vähem kannatanud, kui seda oleks pommitatud. See on täielik košmaar. Yolo!

Film ise oli täitsa talutav. Mitte mingi pärl, aga kui sa tahad natuke naerda ja näitlejad meeldivad, siis kärab küll.

Kes ees, see mees

Mida varasem sünnipäevakink, seda parem. Sest sünnipäevalaps saab selle varem kätte ja on topeltõnnelik! Ja yolo!

Eile pärast ema haiglas külastamist sain linnas kokku isa ja Minniga, kes mõlemad ära olid sõitmas. Isa oma koju ja Minn aastavahetuseks ära. Sõime Tasku keskuse Chopstixis ja Minn ulatas mulle ülisuure ja lopsaka koti, mis oli täis ühte karu, tervet kuhja Apollo kinkekaarte, sünnipäevakaarti ja trühvleid.

"Kas see karu mängib muusikat?" küsisin karu küljest silti musical bear leides ning teda igast küljest muljuma hakates.

"Ma ei tea," vastas Minn üllatunult. "Mina ostsin ta sellepärast, et ta oli nii nunnu ja hoidis teist karu süles. Vaata!"

Muusika õnnestus mul kätte saada alles kodus, kui avastasin, et karu tuleb mütsist sikutada, et ta sulnist unelaulu mängima hakkaks.

Nii nunnu!

Jõulubluus

Mingi imelik peale-jõule-bluus on peal. Ei oska sellesse kuidagi suhtuda. Ilmselt on vaja rohkem magada.

Panen parem mõned pildid.

Teine piparkoogitegu. Instaswag!

Tiinalt

Nati kingitud kuldne ahv ja banaaaaan

 

Kuidas me kuuske katsime

Parajasti kui mina eile Tartusse ema vaatama sõitsin, vajusid Puhjas bussi peale veel Minn ja Liis ja nii me siis kõik kolmekesi palatisse astusime. Ema muutus näost valgeks ja pomises, ta ei mäletanud, et tal nii palju lapsi oli.

Jõime kõik neljakesi voodi peal istudes R-kioski lattesid ning juba oli mul aeg linna poole sprintida, et Heleniga kokku saada. Jäin hiljaks, aga sellest polnud midagi, sest Helen jäi ka hiljaks. Eriti naljakas oli, et mu õed pidid ka kuskile lõunatama minema. Valin mina siis Heleniga välja pubi Pahad Poisid, istume maha ja tellime ära, kui märkan seina ääres lauas Minni ja Liisu. Kõigist Tartu söögikohtadest! Kusjuures see pole meil üldse tavaline koht, mida külastada.

Juurde astudes märkasin, et Liis oli isegi tellinud sama toidu mis mina. Geneetika vastu ikka ei saa. 

Õhtul ehtisime Minniga kuuse ära. Nii nunnu tuli:

Hästi ilus, lopsakas ja kahar kuusk on. Millegipärast ütlesin ma mingi kolm korda järjest: "Hakkame siis kuuske katma" või "Ongi kuusk kaetud" ja pidin ennast siis parandama. Mul oli tunne, et öeldakse "kuuske katma", aga ei öelda ju. Kuuske lihtsalt ehitakse. Täiega kummaline. Mingi lüli ajus on katki vist.

Päärlane seadis ennast uhke ilmega Minni kohvri peale paika ega jõudnud piisavalt kiiresti põgeneda, kui Minn talle lähenes, kurjakuulutav ilme näol ja kard käes.

Lookin fabulous!

Roobitseb Minni hambaharjakarpi, kohtlane ilme näol

Küpsetasime ka ühe laari piparkooke ja ausalt, sel aastal tulid lahedamad ja maitsvamad piparkoogid kui kunagi varem! Esiteks jätsime taigna paksemaks, nii et nad said mõnusad kohevad, ja teiseks avastasime, et vormid on üldse igavad ja hakkasime kooke hoopis noaga välja lõikama. Hästi loomingulised tulid. Lõikasime oma nimetähti ja komme ja lipse ja labidaid ning Minn tegi terve akvaariumitäie kalu.

"Kas on aru saada, mis see on?" küsis ta pärast iga oma loomingu väljalõikamist.

"Võti," ütlesin mina.

"See on pulgakomm! Või liiklusmärk, millel pole midagi peal."

Elumoto

Tegime ka lahti pere ühise jõulukingi, Scrabble´i. Kahjuks Minn võitis, aga mida iganes. Algaja õnn. Panin tähele, et eesti keeles on seda raskem mängida kui inglise keeles. Näiteks sain ma z-tähe.

"Mida kuradit?" küsisin ma. "Minu meelest pole eesti keeles üheski sõnas z-tähte. Miks mõnitad, Scrabble?"

"Mul oli terve mäng see käes," irvitas Minn, "enne kui lõpuks selle ära vahetasin."

Jaaaaa ma jooksen parem uuesti bussi peale, meid saab suurem kamp kokku. Mul on tunne, et ma veedan praegu pool elu bussis.

I wanna see it painted, painted, painted black

I look inside myself and see my heart is black

Eluohtlik

Mul oli kolmapäeval kummaline päev. Kõigepealt mõtlesin ma äratuskella peale ärgates, et mida kuradit, ma ei ole täna isegi tööl, kui hooga meelde tuli, et olen küll, aga see äratus ei ole isegi mitte töö, vaid ujumamineku jaoks, sest kell oli alles kuus. Käisin ujumas ära, ostsin Ekspressi ja istusin kohviga maha. Kui kell oli üheksa hommikul ja mul meelde tuli, et tööle pidin minema alles 11ks, läksin hoopis tagasi magama. Säh sulle varast äratust.

Tööl selgus, et meil oli sel päeval ka praktikant ja päev ise vaikne, nii et töökaaslane tahtis, et me loosi võtaks, kes saab koju minna. Mina võitsin (või kaotasin?) loosi.

"Mida sa teed, kui koju lähed?" küsis töökaaslane. "Uuesti ujuma?"

"Ma arvan, et ühest korrast päevas piisab," vastasin tasakaalukalt.

"Ongi hea. Nad on basseini just puhtaks saanud. Nad saaks südari, kui sa tagasi läheks!"

Ma muigasin.

"Nad on sellest alates pidanud kloorikoguseid kaks korda suurendama, kui sina seal käima hakkasid," jätkas ta. "Kas sul inimestest kahju pole, et nad sinu pärast kloori peavad neelama?"

"Elu on selline," vastasin.

"Nad pidid puhastusfirma välja kutsuma. Need panid põrandale OHU-sildid üles. Mitte lihtsalt märja põranda sildid, vaid "Eluohtlik"," lobises ta.

"Seda ma vaatasin linna peal, et päästeamet oli välja sõitnud. Vilkuritega autod ja muu kupatus."

"Ja mina veel mõtlesin, mis sade see põhjas on, kui viimati peale sind ujumas käisin. Alles nüüd saan aru."

Siis jäi ta natukeseks vait.

"Ongi kõik?" küsisin. "Rohkem ei tulegi?"

"Need kloorimürgistused," jätkas ta, "mis Kalevi spas olid olnud, kas need on ka kuidagi sinuga seotud? Ega sa enne seal käinud?"

"Noh, kui aus olla..."

Praktikant kuulas meie juttu, ebalev naeratus näol.

Igatahes oli mul hea meel, et koju sain, sest sain Puhja Pääri-valvesse sõita. Päär oli seltsi üle üliväga õnnelik ja veetis kogu aja minu süles või rinna peal magades, käpad mulle kurgu alla torgatud.

Selleks ajaks, kui õhtu käes, oli mul raske uskuda, et olin samal päeval veel ujumas ja tööl käinud. Päev tundus lihtsalt nii pikk! Alati, kui ma varem töölt ära lähen ja päeva lõpuks kella vaatan, on minu jaoks uskumatu, et sinna jäänud töökaaslased ikka veel tööpostil on. Need on ikka meeletud tunnid, mis me seal veedame.

Eile käisime Liisuga koos ema vaatamas. Ta oli just opilaualt tulnud, aga väga tubli ja kosus juba silme all. Ma olin väga kergendunud, sest mis salata, pabistasin ikka kõvasti. Kui haiglast välja astusin, oli hakanud just lund sadama...

Mida öelda, kui ei ole midagi öelda?

Rääkisin ükspäev ühe raseda tüdrukuga juttu. 

"Mul on juba nimed välja mõeldud," ütles ta.

"Millised?" küsisin huvitatult.

Ta võttis oma telefoni välja ja näitas mulle pikka-pikka nimekirja poisi- ja tüdrukunimedest, sest ta ei tea, kumb tuleb. Võtsin nimekirja ja suumisin. Kõik olid kahenimelised ja kõik olid sellised, et üks nimi oli mingi välismaa oma eestistatud kujul ja teine eesti oma. Kõik olid oma kakskümmend tähte pikad.

Ma püüdsin paaniliselt leida ühte, mis oleks ilus, aga andsin alla, ulatasin telefoni tagasi ja ütlesin: "Oo... pikk nimekiri."

Saladus nende silmades

Film, mida ma vaatamas käisin, kandis nime "Secret in their eyes" ("Saladus nende silmades"). Tegu on põnevusfilmiga, kus mängivad Julia Roberts, Nicole Kidman ja see tüüp, kes mängis "12 aastat orjana" orja. Noh, selles filmis tuli tal veel hoopis 13 aastat orjata, vaene mees.

Vaadake, kui murelikud nende silmad on. Saladusi täis.

Minu jaoks polnud taas kord mitte kuskil terve filmi jooksul ühtegi saladust, sest et ma olin juba filmi tutvustust lugedes kohe välja guugeldanud, kes tegi mida ja miks. See on mul iseloomu viga, kuid olgu pealegi. Vaatamist ei seganud.

Sisust ka. Kõigepealt on nad kolm politseiuurijat, tüüp ja Julia Roberts on sõbrad ning Nicole Kidman mängib uut töötajat, kellesse tüüp kohe armub. Terve filmi tuleb vaadata tüübi kohmakaid lähenemiskatseid saledale, kallilt riietatud, viimse juuksekarvani välja timmitud Nicole Kidmanile, kes minu arvates üpris ükskõikseks jääb. Mingi hetk sai mul juba kõrini ja ma oleks väga soovinud, et tüüp juba järgi oleks jätnud.

See selleks. Nicole Kidman pole nagunii minu maitse, ta nägu on nii üleni ära lõigatud ja silmad on punased ning ta on kuidagi... kange.

Igatahes, ühel päeval leitakse noore vägistatud ja tapetud tüdruku surnukeha, nad lähevad seda uurima ja leiavad, et see on Julia Robertsi tütar. Košmaar. Tüüp, kes on Julia Robertsi parim sõber, hakkab lugu omal käel uurima, mille käest ta pidevalt kõigilt pähe saab, sest ta ei tööta üldse mõrvaosakonnas. Tal õnnestub mõrvar leida, aga tema vastu ei ole piisavalt süütõendeid. Ja kui ta püüab ringi käia ja neid tõendeid leida ning mõrvarit omal käel taga ajab, saab ta kogu aeg sõimata: oma ülemuselt, töökaaslastelt, Nicole Kidmanilt ja isegi Julia Robertsilt. Lõpuks tuleb välja, et mõrvar on politseinuhk ja tal on võimu üles anda terve hulk kõrgema klassi kurjategijaid, nii et politsei polegi huvitatud tema kinnivõtmisest selle mõrvaga seoses. Tüüp vihastab ja läheb politseist minema.

Kolmteist aastat hiljem (olles kogu selle aja iga päev uurinud netist kõigi USA vangide nägusid ja püüdes uuesti leida käest kadunud mõrvarit) tuleb tüüp tagasi. Ta arvab, et on mõrvari leidnud. Mitte eriti üllatuslikult ei taha asja üles kaevata ei vahepeal suureks ülemuseks tõusnud Nicole Kidman (kangema olekuga kui kunagi varem) ega isegi Julia Roberts.

Filmi lõpuks oli mul peamiselt kahju ainult tüübist, kes kolmteist aastat oma elust selle jama peale raiskas. Mitte keegi ei öelnud talle isegi aitäh, ta sai ainult igalt poolt sõimata. Just peamiselt selle tõttu oli see film minu jaoks natuke depressiivne. Mitte halvasti tehtud, päris hea film. Aga kinosaalist lahkud küll natuke masendunult. Ja ma mõtlesin selle süžee peale veel järgmisel ööselgi.

Shopadoping

Otsisin endale midagi ilusat, mida selga panna, ja joppaski! Ühe kleidi leidsin Humanast ja teise Mangost. Mango oma on ilus ja roheline ning nii täiuslikult mangolik.

Mmõnus...

Lühike must kleit Humanast

Ja hoolimata sellest, et mul on kolm raamatut pooleli, pidin minema Apollosse ning endale midagi lugemist leidma. Valisin Amy Poehleri elulooraamatu. Amy tegi kunagi Saturday Night Live'i. Ja ma olen täielik SNLi sõltlane, nii et see on midagi mulle. 

P.S. Avastasin, et Tina Fey on samuti raamatu kirjutanud. See on järgmine!

 

 

But first, let me take a selfie

L2hen linna, vaatan v2ikese filmi, teen v2ikese shopingu (iseendale), s66n kuskil... Elu on ilus. 

Ja lund sajab.

Uus tuunika, mida ma absoluutselt armastan

Rahvusvaheline ahvidepäev

Kuulan siin Sky Plusi hommikuprogrammi, kus Hirmo teatas just, et täna on rahvusvaheline ahvidepäev. Mul jäi suu õnnest lahti. Minu päev! Kes oleks võinud arvata. Hea, et nii vara üles sain, et seda maksimaalselt nautida.

Mul oli väga hea nädalavahetus. Kiire ja tore. Aga see-eest väsitas ta mu nii ära, et magasin pühapäeval kella kaheni. Kui olen reede-laupäev tööl, on mu pühapäev põhimõtteliselt maha tõmmatud, ma olen nagu zombi. 

Mingi hetk natuke enne viit mõtlesin, et õieti võiks ema juurde sõita, sest saadame ta varsti taastusoperatsioonile ning tahtsin teda enne näha. Saatsin sõnumi, millele ta ei vastanud, kuid mul polnud aega ennast selliste asjadega nagu tema nõusolek vaevata, sest mul oli viisteist minutit aega, et oma asjad kokku panna, riidesse saada ja bussi peale joosta. Võtsin kaasa kimbu roose ja sadasin uksest sisse. 

Ta väitis hiljem, et polnud mu sõnumit üldse näinud, mis on hea taktika, kui sa ei taha kellelegi vastata. Aga siin poleks tal nagunii midagi teha olnud. Mul on võti olemas ja sisse saaksin nagunii.

Emal põlevad iga koha peal küünlaid ja igas toas on üleval jõulutuled. Jõulutunne maksimumil. Üks eriti ilus küünal on selline:

See vahetab värvi, lõhnab ja pilt on ka ilus. Õnneks kinkis ta mulle samasuguse.

Täna tõusin kell kuus ja jõin koos emaga tassi kohvi, enne kui ta tööle läks. Nüüd kirjutame Pääriga blogi ja peseme ennast ning mõtleme, mida oma ahvidepäevaga peale hakata.

Hakkasin minagi siin ükspäev meisterdama, tuli nimelt tuju jõulukaarte teha. Ostsin poest värvilisi pabereid ja vildikaid ja muud träna ja kukkusin tegema. Need tulid ainult kahtlaselt... lapsikud. Tõesti, nagu laps oleks valmis teinud. Täielik yolo. Aga vähemalt oli endal tegemise rõõmu.

Isa helistas enne ja ütles, et oli enda oma kätte saanud. "Ütleme nii, et see oli naivistlikus stiilis tehtud," ütles ta delikaatselt.

Käisime bowlingut mängimas. Ma pole seda enam mingi pool aastat teinud. Mul väike kahtlus, et ülejäänud kamp sokutas ennast kokku alati siis, kui ma tööl olin. Igatahes püüdsin seegi kord teiste jalgealust õõnestada, teatades, et mul on hea tunne, nagu ma täna võidaks, ja karjudes teistele "Koba!" või püüdes nende tehnikat laita. Sellest polnud suuremat kasu, ikka olin stabiilselt eelviimane. 

"Mul on kõrini sinu jamast," ütlesin töökaaslasele pahaselt, kui ta järjest straike (kõik kurikad esimese korraga maha) veeretas. "Me ei võta sind enam mängima."

"Kas kuuled?" laiutas ta baaris töötavale neiule käsi. "Mina ajasin kogu kamba kokku ja nüüd nad ei võta mind enam mängu?"

Elu on selline. Mängi halvemini. Selle nimi on empaatia. 

Vaatasin just uuesti ära "American Beauty". Mul on hästi meeles, kui kunagi keskkooli ajal Helen märkis, et see on üks tema lemmikfilme, ja mina vastasin, et see on masendav ja ülehinnatud. Täna tuli tuju see üle tšekata. Ja see oli minu jaoks nagu teine film! Mitte masendav, vaid ilus. See oli tõesti ilus. Ja lõpp oli täiuslik. Kõik oli täiuslik. Võib-olla olin ma teismelisena liiga ebaküps, et seda filmi hinnata. Mulle meeldis Kevin Spacey seal väga. Ta tundus ehmatavalt noor. Ning Wes Bentley ja Thora Birch olid head.

Ma sain kuidagi nii hästi aru selle filmiperekonna probleemidest ja tüdimusest. Ma sain aru Kevin Spacey tegelaskujust, kui ta keset õhtusööki sparglikausi vastu seina viskas ja stseeni tegi.

Selles stseenis, kus poiss ja tüdruk vaatavad koos, kuidas kilekott tuules lendleb, tuli mul peaaegu pisar silma. Hämmastav.

Vähe kõvem tuul

Ausalt öeldes on see torm päris ilus vaadata, kui endal elekter ära pole või toas ei ujuta. Ja mul ei ole ära ega ujuta, seega mulle täitsa meeldib. Võimas, kuidas puud mu akna taga kohisevad. Ma hoian ainult kogu aeg vett varuks, läpaka ja telefoni laetuna ja küünlaid põlemas. Ning nõud pesen kohe ära, kui nad tekivad - aga seda teen ma niikuinii alati. Aga siin on tõesti tugevad elektrijuhtmed või midagi. Puhjas näiteks läheb iga väiksema asja peale elekter ära.

Eile magasin jälle megakaua, sest tööpäevad olid läbi võtnud. Õhtul tahtsin end siiski liigutada ja läksin ujuma. Positiivne oli, et ujulas polnud eriti rahvast - kes läheks sellise ilmaga välja? Negatiivne oli, et mina läksin sellise ilmaga välja.

Kui olin juba kakskümmend minutit kõndinud, tuul otse vastu ja vihm näkku peksmas, kõnnitee asemel ainult meri, mõtlesin küll, et mul on midagi viga.

Aga pole hullu, ujuda oli hea ja rahulik.

(Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas eelmine kord ujuma läksin. Ka siis oli väljas kõva tuul. Rääkisin telefonis emaga ja ta soovis mulle lõpetuseks telliskivi taskusse. Esimene hetk olin siiralt hämmelduses, sest mõtlesin, ta soovib, et ma basseinis põhja vajuks. 

"Miks sa mulle niimoodi ütlesid?" küsisin hääle värisedes.

"Tuule vastu," parandas ema ruttu. "Et tuul sind ära ei viiks. Basseinis ära põhja vaju."

Nice save.)

Kui ma tagasi koju jõudsin, panin kõik asjad kuivama, kõik küünlad põlema ja pugesin teki alla, kindla kavatsusega enam mitte väljuda. Siis saatis sõbranna sõnumi. Olime plaaninud midagi teha, aga ma arvasin, et ilm automaatselt tühistab kõik plaanid. Tegelikult oleksin pidanud teadma, et sõbrannale see suva, kuna ta sõidab igale poole taksoga. Mina ei sõida peaaegu kunagi taksoga, ja sajandi torm pole juhuseks, miks ma seda tegema hakkaksin. Ära ei saanud ka öelda, sest kaks eelmist korda, mil ta mind kuhugi kutsus, mulle polnud sobinud ja kolmas kord oleks väga ebaviisakas olnud. Ma ise ei kutsuks enam kuhugi inimest, kes mulle kolm korda järjest ära ütleks. See oleks blokk.

Niisiis panin end ohates jälle riidesse ja läksin välja tuule-vihma kätte. Istusime töö juures ning sõbranna oli oma uue kutsika kaasa võtnud. Kui ta veel plaanis teda võtta, siis tegime ikka nalja, et ta paneb koera nimeks Väino või Volli. Nüüd läks ta esimest korda närvi, kui ma pisikest Väitsiks kutsusin. 

"Tema nimi ei ole Väino!" ütles ta häält kõrgendades. "Omavahel rääkige mida tahate, aga minu kuuldes mitte."

"Mina pole teda kunagi nii kutsunud," ütles üks kokkadest koera lõua alt sügades.

"Valetad!" näitasin tema poole sõrmega. Tema kutsus koera kogu aeg Volliks.

"Kas sa tahad teda sülle võtta?" küsis sõbranna minult, aga ma lükkasin selle ettepaneku viisakalt tagasi. Tegu võib olla kasvõi kõige pisema kutsikaga, aga ma ei ole ikkagi koerainimene. Natukese aja pärast pidi sõbranna kuhugi minema ja andis kutsika ikkagi minu sülle. Väino vaatas natuke aega ärevalt üles minu poole, uurides seda võõrast nägu ja mõeldes, kus ta perenaine on, aga andis siis alla, lakkus natuke mu kätt ja heitis magama. Ta oli tõesti päris armas.

Seal juhtus parajasti einestama üks vähe kuulsam laulja. Ta tuli leti äärde maksma ja kui ta ära oli läinud, oli sõbranna kindel, et tüüp vaatas talle otsa.

"Ta vaatas mulle otsa, kaks korda!"
"Ta vaatas hoopis mind," ütles teine töökaaslane veendunult.

"Minu meelest püüdis ta väga konkreetselt mind mitte vaadata," ütlesin mina, "aga ainult seetõttu, et lahe paista. Et ma midagi aru ei saaks."

MUL ON KASS

Viskan Päärile hõbepaberist rullitud palli ühest toast teise ja ta jookseb järele kappadi-kappadi nagu hobune. Mu suurim rõõm on, kui pall põrkab vastu kappi, tema aga jookseb mööda, libiseb koos vaibaga ja põrkab põmdi! vastu radiaatorit. 

Täpselt selline nägu, et tal on megapohmakas. "Sa ei kujuta ette, milline õhtu mul eile oli..."

Ma saan su kätte. Ma SAAN su kätte!

Aga samas... milleks see kõik? Kui ma ta kätte saan, mis siis edasi? Millel üldse on mõtet?

 

Nõutu

Viljandi inimesed on nii sportlikud. Vähemalt ujula on küll kogu aeg inimesi täis. Viimane parim aeg, mil see võrdlemisi tühi oli, oli reede õhtul. Kuulsin, kuidas kaks naist riietusruumis arutasid, et kõik vaatavad praegu kodus telekat. Nii mõnus oli ujuda, ilma et kellelegi käega pihta läheksid või keegi sinust kogu aeg mööda peaks ujuma. Rahulik ja hea. Lausa meditatiivne. Mõtled omi mõtteid.

Siis käisin esmaspäeva õhtul. See oli alles viga. Sihtisin veel natuke hilisemaks ajaks õhtul, mõtlesin, et siis on vähem inimesi kui kohe ujula lahtitegemisel, aga eksisin täiega. Isegi duššide juures oli järjekord ja ujuda täiesti võimatu. Läksin kohe torssi ja olin seal imenatuke aega.

Viimane katse oli mul täna hommikul. Panin endale kella kuueks äratuskella, et kui viitsin, siis viitsin. Viitsisingi! Ausalt öeldes on nii vara hommikul läbi pimeda linna minna võitja tunne küll. Enda laiskust on võidetud. Ainult natuke õudne on, sest mitte kedagi ei tule vastu ka (ja kui keegi üksik siiski tuleb, siis vaatad teda eriti kahtlustavalt ja nihkud hästi tee äärde, juhuks, kui tegu on maniakiga), surnuaias põlevad jälle kord tuhat küünalt ja millegipärast on keegi kogu linna prügikastidele päkapikumütsid pähe pannud.

"Mida kuradit?" pomisesin ma prügikastile ligi nihkudes, jõllitasin seda natuke aega ja kiirustasin jälle edasi.

JA UJULA OLI PÄRIS TÄIS. Millele ma enam üldse kindel saan olla? Mis hullumeelsed veel pool seitse hommikul ujuda tahavad? Miks?

Täielik košmaar.

Panin parem oma eile ostetud uued riided selga ja tulin ema juurde. Siin on armas soe Päär ja mitte mingit ujulat.

Detsembri esimesed selfied. On kahtlus, et need ei jää viimasteks

Tegin eile suurema poetiiru, kaltsukates ja Takko Fashionis. Takko pole kuigi hea pood, aga sealt saab näiteks maikasid ja retuuse, mida ma kogu aeg kannan. Nii kui koju jõuan, panen alati insta retuusid jalga. Iial ei ole ma kodus teksastes. Nii ebamugav.

Ja maikasid kannan ma pmst iga riietuseseme all.

Ja aastavahetuse plaanid on tehtud. Tuleb pidu.