Leedsi festival ehk muda, muda, muda

Oma koti sain juba eile kätte. Kõik, mis ma sellega teha sain, oli hunnik pesu pesta. Kuulasin Snoop Doggi plaati natuke, töötab. Dido ja Muse'i plaadid, mis ma heategevuspoest hankisin, töötavad samuti. Jeee.

Erica tehtud "tätokas" hakkab juba maha kuluma. Nimelt juba teisel õhtul Beaconsis oli meie suures valges ühistelgis öö läbi kuulda erinevates keeltes roppusi. Meie poisid õpetasid teistele ikka vägevalt roppusi, mis olid päris ebameeldivad kuulata, kui poolakad ja itaallased neid päevast päeva kordasid. Ise õppisin ka itaaliakeelseid roppusi, nagu "Vaffan culo, cazzo!" ja "Che do cojoni". Oujee. Viimasel õhtul kirjutasime üksteisele neid tätokaks käe peale. Jaa, me oleme mõlemad 23.

Igatahes, oma jutuga jõudsin sinnamaani, kus pärast esimest nädalat lõppes Beaconsi festival, väike, aga armas, ja sõitsime Skiptonist minema. Seal oli see laagriplats nii väike, et saime ühe päevaga kõik telgid koristatud ja platsi puhtaks. Sõitsime ühte külalistemajja, kõik said lõpuks sooja duši alla ja telefone laadida (mõlemad elulised vajadused) ning õhtul tehti meile restos söök välja. Ma sõin ülihead seenelasanjet. Nämm. Ja saime voodis tududa! Järgmine päev sõitsime Leedsi festivali paika, ja las ma ütlen, et see oli üüüüratu! Kümme korda Beaconsist suurem! Inimesi pidi ka tulema umbes 80000. Saime ühe vaba päeva Leedsi linna peal. Kõik kadusid Primarki, aga kuna mul sellest juba kõrini, uitasin üksi välja ja leidsin Starbucksi, milline õndsus... rääkimata tasuta wifist. Paradiis, noh. Päev oli ka päikeseline. Siis leidsin teised eestlased uuesti üles ja läksime linna uurima. Paaril sai juba kella kahe paiku kõrini, nad ostsid suured siidrikastid kaasa ja läksid laagripaika tagasi. Ma ei suutnud seda mõista: sa oled Leedsis, võib-olla sa ei satu siia enam kunagi, ja sa lähed selle asemel lihtsalt tagasi telki lebotama? Ise lubasin pühalikult, et tuleb üks täiesti kaine päev ka, ja alksi ei ostnud. Tuuritasime ringi, jälle suvalised inimesed alustasid vestlust, kõik oli nii super ja ma lihtsalt nii õnnelik. Selles Inglismaa suuruselt kolmandas linnas jalutas meile vastu ikkagi meie juhendaja Bob. Väike maailm :D 

Õhtupoolikul hakkasime tagasi sättima, kui tuli vastu üks Viljandi tüdrukutest ja sädistas, et lähme kokteile tegema, lähme kokteile tegema! Leidsime ühe eriti mõnusa sisustustega kokteilibaari, kus oli koksidele pakkumine kaks ühe hinnaga ja imelikult kenad baarmenid. Niipalju siis sellest kainest päevast... Seal olid üldse kõik mehed nii kenad, et jube hakkas. Iga kord, kui keegi uus sisse tuli, siis ma küsisin: "No mis mõttes??" Ainuke poiss seltskonnas raputas selle peale pead ja ohkas, vaeseke.

Igaüks tegi paar kokteili ja hakkasime sättima, sest me ei tahtnud nii hilja peale jääda ja tuli veel bussiga minna... kui avastasime uksel, et väljas sadas padukat. Absoluutselt oavarrest. Läksime sama teed tagasi ja tegime veel ühed koksid, baarimees irvitas, et nii ruttu tagasi. Aga varsti pidime ikkagi minema hakkama, tahtsime me või ei... ja me isegi ei teadnud täpselt, kus seal bussijaam asus. Ekslesime sajus ringi ja küsisime teed ning üks, kes meid juhatas, läks ka ise Leedsi festivalile. Bussis laulsime kõvasti eesti laule. Just see õhtu on mulle hästi toredana meelde jäänud, sest see oli nii planeerimatu ja tore... Kui kohale jõudsime, oli väga pime ja endiselt vihmane. Ma võtsin targu kingad jalast ära ja sumpasin paljajalu poris. Inimesed juba saabusid ja käepaelu kontrolliti maniakaalse rangusega. Meil oli paar kilti oma laagriplatsini minna, sest nagu ma juba ütlesin, see koht oli lihtsalt nii suuur. Ja siis ma veel ei teadnud, et see muda ja vesi saavad terve festivali märksõnadeks...

Pealava enne, kui kõik algas... kogu see muruplats asendus hiljem poriga, voolavate poriojadega

Pealava kava reedeks... päris muljetavaldav

Seal festivalil oli meil juba päris töö, ehk prügikorjamine. Minu rühm korjas näiteks kompostitavaid asju, teised purke, või sorteerisid neid... Reedel, Fall Out Boy kontserdi ajal ma kahjuks töötasin, aga sattusin lavade läheduses töötajate sekka. Kui kuskile mitme kildi tagusesse laagriplatsi sattusid, siis oli igatahes kööga. Vähemalt selles mõttes, et töö kõrvalt muusikat nautida. Mul vedas. Ja ma kohe pushisin ennast täpselt pealava kõrvale ka. Meie grupijuht oli üks vanem iirlane, Jim. Esimene asi, mis ta mulle ütles, oli: "Where are you from? Your English is impeccable!" Sellega võitis ta kohe mu südames sooja koha. Ta oli alati rõõmus ja üldse on see iiri aktsent mõnus. Iga asja peale ütles ta: "Oh, yeah, yeah, yeah!", mis mulle endale ka varsti külge hakkas. Igatahes sattus mu puhkepaus "täitsa juhuslikult" Fall Out Boy ajale, ja ülejäänud kontserdi kõndisin seal inimeste vahel ja laulsin prügi korjates kaasa. Nad olid niiii head. This ain't a scene, it's a god damn arms race!
Kui mul päeva lõpus antavaid joogikuponge veel alles oli ja ma uusi ei tahtnud, muutus Jim kurvaks ja rääkis, et miks ma ei taha tema talonge...Siis ma ikka võtsin. Mul jäi neid lõpuks veel kõvasti üle. Osad vabatahtlikud, nagu ma kuulsin, müüsid enda omad maha. Miks mul küll sellist ärivaistu ei ole?

Nüüd ma parem ruttan, et linnas hetkeks Tiinat ja Polinat näha. Pol läheb juba homme Rootsi ja see on mu ainus võimalus. Tiina sõidab jälle Tallinnasse... Por queeee???

Aaga tahaks juba Eminemist kirjutada.... varsti!!