Remonts!!

Hääletamine-hääletamine. Tüdrukutega käisime ükspäev Peipsi ääres. Imelik mõelda, aga ma polnud kunagi varem käinud. Ise tegelikult elasin Peipsile veel nii lähedal. Meie suvituskoht lapsena oli Võrtsjärv.

Niisiis, vahemaa Tartust Mustveeni tegelikult päris lühike, aga kolmekesi andis auto peale saada. Läksime näiteks kolme autoga. Vahepeal keerati mujale ja sõideti läbi vanausuliste sibulaküladest, kus vist kõik elanikud tegelevad sibulakasvatusega. Huvitav, aga mul tekkis juba seda vaadates masendus. Nad lihtsalt istusid päev otsa, ka tolle palava ilmaga, oma maja ees ja müüsid sibulaid. See tähendab, istusid lihtsalt oma maja ees. Sest palju neid autosid ikka mööda sõidab? 

Alatskivi lossi nägime ka, väga tšill. Pärast, kui olime otsustanud, et Mustvee asemel sõidame hoopis Kallastesse - meie vahet nagunii ei näinud - ja ainult 7 kilti oli sihtkohani jäänud, tekkis tunne, et jäämegi sinna. Oli niiii kuum ja meie Polinchiga kuumarabanduse äärel. Helen vaprana saatis meid varju ja hääletas üksi edasi. Lõpuks jõudsime ikka kohale ja tollel autojuhil oli veel kotitäis sibulakülast hangitud sibulaid tagaistmel. Vahest polegi see olukord nii trööstitu? Kallaste ise oli väga kena väike kohakene ja Peipsis olid nii kõrged lained, et tundus nagu meri, ainult mage. Helen taaskord päevitas ja meie istusime varjus ja takseerisime võrkpalli mängivaid vene poisse ja tegime neist edetabeli.

Kui tagasi tulime, saime ühe autoga, aga see oli hullem kui kõik eelnevad kolm kokku. No elus pole sellist inimest kohanud. Sama kooli vilistlane kui meie muuseas. Ta oli meid peale võtnud selleks, et juttu ajada, ja siis iga kolme minuti järel käratas, et miks me midagi ei räägi, miks me oma olemasolu ei õigusta, et selleks ta meid peale võttiski. Ise ei teinud ta ainsatki katset juttu alustada ja meie jutu lõikas ka suht kohe läbi, sest miski talle ei meeldinud ja kõik oli mõttetu ja sakkis. Huumorimeel puudus tal ka täielikult. Siis hakkas ta ringi sõitma ja pikemaid teid valima, sest tal oli igav ja ta ei tahtnud veel Tartusse jõuda. Ise aga käratas mulle, kui ma tahtsin seitsmeks Tartusse jõuda, et mis mõttes, sa poleks nagunii hääletades saanud seda niimoodi planeerida. No oleks ikka küll, vabalt oleks jõudnud. See vahemaa oli lihtsalt nii väike! Lõpuks saime täpselt enne poolt kaheksat Tartu ja ma sain napilt bussi peale. Üle kahe tunni sõitsime seda umbes viiekümneminutilist otsa, oh my. Ohkasime kergendatult, et see lõpuks läbi. 

Tartuffil tulime Minniga varem tulema, sest film oli masekas. Mingi Poola oma. Ma oleksin tahtnud tegelikult siiski lõpuni vaadata, aga siis oleksime ka liiga hilja Liisu juurde jõudnud ning ta juba ootas meid. Nüüd ma pean kellegi (Polina) käest uurima, kuidas see film ikkagi lõppes.

Aga muidu oli hääästi soe õhtu ja lühikeste käistega pluusis võis seal Raekoja platsis istuda.

Eile käisime Riias ja kolasime ringi, niipea kui Mirjam oma asjad ära oli ajanud. Ta näitas meile oma vana kooli ja maja, kus ta elas. Ma lugesin innukalt lätikeelseid silte juba bussi Riiasse-keeramise hetkest alates. "Ta hakkab seda nüüd päev otsa tegema, eks?" küsis Liis halba aimates. Ja seda ma tegin! Aga mis mina saan teha, kui mind kohutavalt naerma ajavad sildid nagu "Remonts!!!" (kuskil ehitati) või Internets! Põhimõtteliselt pane igale poole s lõppu ja sa räägidki läti keelt. Robbie Williamsi eesti kontserdi plakat oli seal ka, peal, üllatus-üllatus, Robijs Villiamss. HAA! Ma sain küll naerukrambid. Kas lätlastel lööb ilma s-ideta nime nähes lihtsalt errori ette või? Et see nüüd küll kellegi nimi pole, tehke ikka arusaadavaks?

Aga läti mehed tundusid kõik kuidagi kõhnukesed. Ja jälle sellise omamoodi, nagu natuke terava näoga... sarnaselt, nagu näiteks soomlastel on oma nägu.

Karus on marus.