Tagasi!

Eile maandusime pärastlõunal Tallinnas. Meil oli kaks lendu ja nendevaheline aeg ainult poolteist tundi, mis mind juba kunagi varem kulmu kergitama pani, nii väike aeg ei jäta mingit manööverdamisruumi. Ja, haha, esimene lend Manchesterist hilineski oma pool tundi ning Frankfurdis maandudes oli meil Tallinna lennuki väljumiseni ainult tund aega. Siis me sõitsime shuttle-bussiga lennujaamahoonesse, kus oli veel millegipärast turvakontroll (jätkulendudel ei peaks olema) ja passikontroll ja meie värav oli nendest umbes kahe kildi kaugusel. Vähe paanikas me siis ei olnud, kui turvakontroll aina venis ja venis. Oma värava poole kiirustades kuulsime kõlaritest, kuidas Tallinna-lennule viimast kutsungit anti. Jooksime nagu "Üksinda kodus" filmis lennuki peale ja jõudsime viimastena. Aga jõudsime. Meie pagasil seejuures nii hästi ei läinud: osadel jõudis kohale, aga osadel jäi Frankfurti kinni. Minul muidugi jäi sinna :D Aga suht suva, toimetavadki tasuta koju ja ei pidanud ise tassima. Ma tegelikult sain juba kõne, et nad on mu kotiga kohal, ja läksin alla, kui tuli uus vabandav kõne, et autojuht on hoopis Tartus ja luges just aadressilt viimasel realt, et peaks ikka Puhja tulema. Nii et läheb natuke veel aega. Aga ma ei põeks. Mul oli ainult kaks nädalat tagasi Manchesteris maandudes väga hea meel, et siis koti kätte sain, sest muidu poleks kogu see elu kohe kuidagi välja mänginud. Mul olid kõik asjad seal, palju siis käsipagasisse mahub. Me omavahel rääkisimegi, et kui Tallinnas ära kaob, siis on suva. Ja nüüd ongi suva.

Meie grupist jäi üks tüdruk tegelikult Inglismaale maha ka. Startisime laagriplatsilt hommikul kell viis ja kaks tundi hiljem lennujaama jõudes ta leidis, et tema kohvrit bussi peal polnud. Oli pohmas peaga unustanud asjad bussi peale tõsta. Siin pole küll kedagi muud süüdistada kui ennast, nii laps ei saa ju ka olla, aga veidi kahju on ikka, et ta niimoodi üksi sinna pidi maha jääma. Tal olid dokumendid ja kõik, üldse kõik seal kotis, nii et ta ei saanud kuidagi kaasa sõita, ja kui talle laagriplatsilt seda kotti üritati rongiga järgi saata, siis läks see omakorda veel rongis kaduma ja nüüd ta minu teada peab uued dokumendid tegema ja saab alles siis sõita. Ja kott vist ongi läinud. Suht karm. Üks kotisaaga see meil eestlastel terve päev oligi. Peaaegu kogu grupp pakkis lennujaamas oma asju ümber ja viskas ära, sest kõigil olid rämedad lisakilod. Mul mitte, ma ei viitsinud sealt festivalidelt nii palju asju kaasa tassida, ja üldse meeldib mulle kergelt reisida. Mina kaotasin lihtsalt pagasi ära :D

Aaaga festivalid! Oh yeah! Kogu see kogemus oli nii meeletult tore ja mulle nii meeldis. Jälle briti inglise keel, jälle sõbralikud inimesed, kes sind nimetavad sweetheart ja love ja sinuga suvaliselt juttu alustavad... Ma ei tahtnud tagasi lennatagi. Ja tookord kaks nädalat tagasi kohale jõudes oli tunne, nagu oleks koju jõudnud. Nii suur rahu oli peal ja hea oli olla. Eestlaste seast oli kaks tüdrukut veel mingi aja Inglismaal elanud ja nad ütlesid, et neil oli täpselt sama tunne.

Meil oli kokku nelikümmend vabatahtlikku, eestlasi neist 13. Kaks gruppi: meie 6 ja ülejäänud Viljandist. Ma oma grupiga just ülearu hästi ei klappinud, aga Viljandi tüdrukud olid küll väga toredad. Ma leidsin hoopis itaallaste seast endale bestika, ühe hästi toreda tüdruku nimega Erica, kellega me vahepeal hüsteeriliselt itsitasime, kui üleväsinud olime, nii et vabatahtlike juht ärritatult küsis, mis meil viga on. 

Veel olid seal prantslased, poolakad ja paar hispaanlast. Poolakad mulle ei meeldinud, mõnega ei vahetanud paari sõnagi, sest nad lihtsalt ei rääkinud midagi ja hoidsid üldse omaette. Prantslased ei rääkinud peaaegu keegi inglise keelt ja see oli peale mingit aega väga ärritav. Isegi kõige lihtsamatest sõnadest ei saanud aru. Projekti juht pidi neile alati kogu info prantsuse keeles üle rääkima. Nii et jah, kummalisel kombel klappis mul itaallastega kõige rohkem. Mul olid varem ainult negatiivsed kogemused nendega, nad tundusid hästi lärmakad ja tüütud ja mida iganes. Meie omad olid aga kõik Põhja-Itaaliast, nagu Bob, meie juht, mulle ütles. Käsitsi valitud. Erica rääkis mulle, et Põhja- ja Lõuna-Itaalia erinevad kardinaalselt ja vihkavad üksteist ja itaallaste stereotüüp on just lõunast pärit.

Festivalid olid mõlemad väga toredad. Esimene oli väike Beaconsi festival, kus me jagasime inimestele infi millegi asukoha kohta platsil ja ulatasime neile prügikotte, et nad soovitavalt ise oma prügi kokku korjaks. (Nad ei teinud seda.) Müüsime ka pileteid ja olime abiks autoparklas autode suunamisel...mina olin enamasti just parklas, sest ei viitsinud laagriplatsil neid prügikotte jagada. Pmst oli seal vähe tööd ja tihti tundus see suht kasutu ja otsitud. Enamasti me lebotasime ja jõime oma laagriplatsil. Toit oli ka hea ja taimetoitlastele alati oma valikud.

Ma ei teadnud mitte ühtegi artisti, kes Beaconsil esines, sest nad olid kõik sellised väiksemad. Aga käisin siiski paljusid vaatamas, nägin näiteks stand-up comedy't, mis oli laivis nii hea. Hehe, läksime Ericaga ühte bändi vaatama, mingi Gold Panda. Päris hea, ütlesime üksteisele, aga pärast ühte lugu nad lõpetasid, sest me sattusime just lõppu. Kuradi Gold Panda, you ruined my night, karjusime me, ja sellest sai täielik sisenali. Pärast, ükskõik mis situatsioon ka oli, nt sadas kaks päeva järjest vihma või mingi bänd sakkis eriti kohutavalt, sai öelda, et it's still better than Gold Panda, või eriti dramaatilisel juhul, et this is worse than Gold Panda!

Telgis magamine kaks nädalat jutti oli muidugi päris ekstreemne. Me saime päris palju vihma ja kõik asjad olid vahepeal niisked. Telk ei andnud just läbi, aga selline niiskus oli õhus... ja muda, muda igal pool. Elasime oma kummikutes. Dušid olid mustad ja me kõik päris räpased. Kahe festari vahepeal me saime külalistemajas magada, vooooooooodi ja soe dušš, milline ekstaas :D Nüüd olen jälle elektri ja sooja vee eest meeletult tänulik. Ja WC. Lennujaamas kõik ohkisid, et siin on ju päris vetsud! Viljandi tüdrukud ütlesid, et me läheme ja veedame nüüd natuke aega vetsus, kui mõnus. Välivetsudest ma ei hakka üldse rääkimagi, see oli kohutav kogemus :D

Aga jah, tõeline töö läks pihta pärast festivali lõppu. Seal on inimestel kombeks nimelt oma telgid ja kogu tavaar maha jätta. Tavaliselt on seal hästi palju alksi ja toitu ja isiklikke asju ka sees. Muidugi meeletult prügi ka, aga prügiga me Beaconsil ei pidanud tegelema. Meie ülesandeks oli koguda kokku kõik kasutuskõlblikud telgid, madratsid, magamisalused jne, mis annetati erinevatele organisatsioonidele. Igale grupile anti nimekirjad, mida ja kui palju iga organisatsioon soovis, nt on sul seal 20 paari kummikuid, 6 üheinimesetelki, 7 4-inimese telki, 10 õhkmadratsit jne... Ja siis käid mööda välja ringi ja otsid sobivaid asju. Telke oli arusaadavalt kõige tüütum hankida ja maha võtta, see võttis nii palju aega ja paljud neist ei olnud üldse terved ja puhtad, sest inimesed parajalt märatsesid neis. Omaette traditsoon pidi olema oma telgi põlema panemine enne lahkumist. Ma ei suuda mõista, mis toimub inimese peas, kes oma telgi põlema pistab. Või noaga lõhki rebib. Kummaline.

Kirsiks tordil olid aga asjad, mida me telkidest leidsime, sest need võisime endale jätta. Mina leidsin näiteks natuke raha, ehteid, Snoop Doggi CD, küünelaki, päikeseprillid (ehtsad Ray Banid, wohoooo), ja muidugi palju süüa ja alksi. Algul mulle ei tulnud pähegi alksi kokku koguda, ma ei vaadanud üldse selle pilgugagi, aga pärast Beaconsit juba olid teised eestlased kottide viisi neid avamata pudeleid kogunud, ja pärast seda oli kuni lõpuni suht jooming, kahju öeldagi. Erica tegi mulle ükspäev märkuse, et eestlased ainult joovad, kogu aeg on purk ees. Alustavad hommikul vara ja lõpetavad öösel. Siis hakkas küll suht piinlik. Aga kahjuks kui meil Beaconsilt leitud alkohol otsa sai ja Leedsi saabusime, siis juba festivali ajal jagati meile töötasuks ei midagi muud kui kupongeid tasuta õlle ja siidri saamiseks. Iga päev kolm. Pole midagi teha, mõtlesin ma kurvalt ja läksin oma kuponge realiseerima.

Aga Leedsi festival oli hoopis omaette kogemus ja sellest ma räägin järgmises postituses. Mul väsisid käed ära. Lähen teen endale parem uue cappuccino, kuskilt telgist leitud pakist :D