Lastel on esimene koolipäev. Eile me nägime emaga juba linnas natuke esimesekoolipäevatajaid. Mul oli raske uskuda, et mõni kool tõesti pühapäeval alustas. Ma oleks vist oma lapse sellisel juhul koju jätnud ja kooli listi saatnud kirja: "Saagige pekki!"
Ma lõpetan oma Leedsi-lood ka ära. Teisel festaripäeval olin ma hommikuses vahetuses ja täpselt pool tundi enne töö lõppu hakkas rämedat padukat sadama. Ma sain vihmakeebile vaatamata täiesti läbimärjaks ning ehkki Jim meid 15 minti varem ära lasi, olin ma juba märg. Mu meeleolu ei teinud paremaks ka vaatepilt, kuidas teised, äsja vahetust alustanud, kobaras puu all olid ja ei teinud katsetki välja minna, samal ajal kui mina nagu lollakas olin endal märjaks lasknud sadada. Just to tell you, see oli füüsiliselt raske töö, vedada rasket prügikotti läbi muda, jätsin nagu tigu enda järele raja. Teadsin, et uus vahetus võib-olla paar tundi passib seal ja siis saavad vabaks. Läksin läbi vihma sööma ja passisin kohvikus tund aega. Ikka sadas. Ma ei tea, mis mõtet on vihma peale pahane olla, sest ilma ei käsi ju mitte keegi, aga mina olin:D Läksin keset päeva telki magama, püüdes kuiva nurgakest leida. Lõpuks, kui poole tunni pärast pidi algama System of a Down ning pärast neid Green Day, vihastasin enda peale ja ajasin end üles. SOAD mulle meeldis, no ma teadsin ainult paari laulu, aga telgist välja ajamist oli siiski väärt. Nagunii oli seeski mudane ja märg ja kõik mu asjad niisked ja mitte miski ei kuivanud ära. Panin sooja jope selga (Tänks, Liis, su vana jope eest! See kulus seal totaalselt ära) ja läksin vihma kätte. Selleks ajaks oli pori saavutanud oma täisvõimsuse. Ma polnud elus varem sellist asja näinud ja väga loodan, et ei näe ka. Vihm ja kümned tuhanded jalapaarid tegid muruplatsist kiiresti porimülka. See pori oli nii kõrge, et su kummikud jäid sinna kinni ja püksid olid poriga kaetud. (Ühed mu teksad ei läinudki enam puhtaks.) Ma nägin inimesi, kes seal suplesid ja pealaest jalatallani mudased olid. Mõned pidasid mudasõda. Mõned jooksid kuskile ja siis see muda pritsis sulle mõnusalt vastu nägu ja jäi üle neile ainult roppusi järgi karjuda.
Ma ajasin oma ainsa allesjäänud siidrikupongiga jooki taga ja võitlesin mudaga, ja sellel ajal hakkas SOAD pihta. Jõudsin viimaseks pooltunniks. Nad olid superhead! Nüüd olen neid järgi kuulanud ja enda peale NATUKE vihane, et ei viitsinud alguseks kohale minna. Mul on juba totaalsed lemmikud kujunenud: "Chop Suey!" ja "Hypnotize" ja "Aerials". Nii hea metal ja samas nii meloodiline.
Õhtul oli Green Day, kes rahva täiesti ekstaasi ajas. Ma seisin seal ja sain aru, et ka laivis on kõik nende laulud täiesti ühesugused ja nad siiski sakivad, ja läksin koju ära. Kõik olid juba laagriplatsil ja tudusid. Isegi meie Green Day fännid polnud viitsinud seal sellise ilmaga passida, ainult mina... nagu loll :D
Pühapäeval, viimasel festivalipäeval oli kõik õnneks 2,5 korda parem, sest siis läks ilm ilusaks. Festivalikülastajad on enamuses kõik sõbralikud (ehkki nad täiesti süüdimatult otse prügikasti kõrval istudes oma toidunõud maha loobivad) ja alustavad juttu ja tahavad teada, miks sa seda teed ja kas see on mingi karistus ja mis on kompostimine ja mis bände sa näha tahad ja kust sa pärit oled ja kas sa Eminemi ikka näed või pead töötama (peaesinejad olid alati nii hilja, et kõik vahetused olid läbi). Mõned üritasid juua pakkuda ja ma pidin konkreetselt minema jooksma. Siis karjuti järele, et tule tagasi! Ma ei ole sellega midagi teinud!
Ise vabal ajal pakkusin kellelegi oma siidrit, ise ütlesin: "See on ainult siider, väikese korgijoogiga."
"Did you just say roofie?" küsis ta ehmunult ja siis jõi ikkagi. Kuidagi ettevaatamatu lihtsalt oletada, et ma nalja teen. Aga jah, üldiselt oli hästi lihtne kellegagi lihtsalt rääkima hakata, avastasin, et löön täiesti kainena suvaliste seltskondade jutule kaasa. See on vist mingi festivaliõhkkond. Praegu oleks mul võimatu nii käituda.
Pühapäeva õhtul esines Eminem. Absoluutselt kõik olid sinna kohale tulnud. Kas Eminem oli super või jaa??? Kuna ta tegi hästi palju vanu laule, siis ma teadsin neid peast. Erica märkis, et ma olen nagu jukebox, aga Liisul lihtsalt olid kunagi kõik Eminemi plaadid ja me olime nende järele hullud. "Stani" ajal tuli lavale ei keegi muu kui Dido! Ma olin just sekkarist ostnud tema CD.
"Give it up for Dido!" hüüdis Eminem, and boy, did we give it up.
Siis ma hakkasin mõtlema, et "Love the way you lie" ajal võiks ju Rihanna ka oma isikus kohale ilmuda. Võib-olla järgmine kord.
Kui Eminem lõpetas, siis hakkasid osad kohe ära minema, ja meie Ericaga vaatasime, et on ikka lollakad, ja karjusime koos teistega "Shady!" nii kaua, kuni ta tagasi tuli ja lisaloo tegi. Ooh, kui hea oli.
Pärast me läksime ja sõitsime karusselliga ning kõige jubedamate kohtade peal karjusin mina: "Tutti frutti mascarpone! Vaffanculo, cazzo!" ja Erica karjus, noh, igasugust jama eesti keeles. Kaotasime prantslanna Sophie rahvamurrus ära ning pärast laagris lõkketule ääres istudes muutusime Ericaga juba murelikuks, kui teda kella kolmeks tagasi polnud. Hommikuks oli ta tagasi, oli end lihtsalt täis joonud ja üksi viimasele diskole läinud, ja me hingasime kergendatult. Ma olin juba ette kujutanud, kuidas me Bobile seletame, et umbkeelse prantslanna ära kaotasime.
Igatahes festival lõppes eriti hea kontserdi ning minu muttakukkumisega. Erica oli just terve õhtu nurunud, et me sellesse vahvasse mutta suplema läheksime, paneks vihmakeebi selga ja püherdaks. Ta muudkui ütles eesti keeles: "Palun! Palun!" ja vaatas anuvalt silma, ja mina muudkui vastasin ei. Selliseid asju võiks teha, kui saad pärast minna sooja duši alla ja kuiva voodisse, aga mitte niimoodi. Nojah, hilisõhtul jäi mul kummik mutta kinni ja prantsatasin pikali, ning Erica nagu hea sõber kunagi naeris kõrval kõhtu kinni hoides ega ulatanud mulle mitte ühtegi kätt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar