Mary Ann's a bitch!

Käisin oma Tiina juures. Läksin häälega Tartu ja häälega Tabikasse. Kui ma olin viis minutit Tartu ääres hääletanud, tuli mingi tšikk minu ette ja tõstis käe ning esimene auto peatus ja viis ta ära. Kuradi bitch! Õnneks sain kohe peale seda ka ise auto peale, enne kui täielik luuseri tunne tekkis.

Selline mõnus sügisene ilm oli, kergelt udutas. Igal pool õunalõhn. Jalutasime Tabivere peal ja Saadjärve juures nagu tavaliselt ning Timmo muudkui itsitas ja määris mu pükstele liiva. Kui laps magas, vaatasime Regina Spektori vana Londoni kontserdi DVD-d, ja jõudsime järeldusele, et meie kontserdil laulis ta paremini. Jälle ma võpatasin, kui ta laulis mingit vana laulu, mille refrään koosneb sõnadest "'Cause Mary Ann's a bitch, yeah, Mary Ann's a bitch!" Regina tundub nii süütuke ja siis ta lihtsalt lajatab sellise asjaga. Ma olin juba Tallinna kontserdil natuke šokeeritud. Ja kes, üleüldse, on Mary Ann?

Kui ma tagasi hääletama läksin, keelasin Tiinal seal oodata, juhuks kui ma auto peale ei saa, sest mul oleks mark pool tundi seal seista. Tiina jälle keeldus ära minemast, vist kättemaksuks, et ma teda Regina kontserti vaadates vanaisakeseks olin nimetanud... ta ju kiikus kiiktoolis nii mõnusalt. Igatahes peatus kohe üks auto ja selle juht teatas tervituse asemel: "Näed, peaaegu oleksin õnnetuse põhjustanud, kui nii äkki peatasin." Seal tuli nimelt rodu autosid järjest. Ja teatas, et tema taga oleva auto juhil vist eriti hea meel ei olnud. Mul oli jälle kahekordselt hea meel, nii et kõik oli balansis. Lisaks selgus, et tema nimi oli ka Tiina, ja ta sai kohe mu lemmikautojuhiks sel päeval.

Eile käisime ühe ema tuttava juures õunajahil. Tiina kaasa pandud õunad olid nimelt juba otsa saanud. Tollel tuttaval oli suur aed õunu täis, ja me muudkui korjasime. Varsti muutusin ma kergelt närviliseks, sest meil oli juba neli kotti täis ja esiteks pikk ma minna ning teiseks mitte kuhugi neid õunu panna! Me oleme ju lõppude lõpuks kahekesi. Tuttav aina korjas puu otsast uusi ja mina muutusin aina närvilisemaks ja kordasin, et aitab. Lõpuks tuli ema mulle appi ja me põgenesime sealt... väga aeglaselt, sest raske oli! Lõpp oli siiski hea, sest kogu seda õunauputust takseerides arvas ema, et tuleks moosi keeta. Ja seda me tegime kohe suures plaanis. Lõpphea moos tuli!

Hommikul loivasin kööki alles siis, kui Sky Plusi hommikuprox oli peaaegu läbi. Selgus, et seal oli täna Peeter Oja olnud. Saatuse nöök... Kui olin ennast tühjaks nutnud, tulin siia blogi kirjutama. Kuidagi kergem hakkas küll.