Kui me vanaema sünnipäeval käisime, siis ta ütles midagi, mis mind üllatas. Kui kõik olid läinud, siis ta kurtis mulle ja emale, et ei suuda uskuda, et on juba seitsekümmend üheksa. Ta ütles, et tunneb end palju nooremana ja ei taha nii vana olla!
Ma mõtlesin, et vanad inimesed ei põe enam oma vanuse pärast. Et siis oled rõõmus iga uue aasta üle. Tundub, et eksisin. Mulle pakuti eelmisel aastal, et olen kuusteist, sel aastal saan igalt poolt seitseteist - ikka olen kasvanud. Keegi, kes tänaval seda pakkus, oli ikka maru üllatunud minu kahekümne kolme üle. Aga mina hoopis mõtlesin, et miks sa, kulla noormees, siis alaealistele tüdrukutele külge lööd? Ja too lugu lõppes niimoodi, et mina jooksin ära, sest sain päris ruttu aru, et ta ei meeldi mulle, ja tema põhimõtteliselt keelas mul minna, päris agressiivselt. Siis ma ise ka vihastasin ja ütlesin, et oota, mis mõttes, ma tunnen sind kaks minutit ja ma ei pea sinuga kuhugi tulema ega sulle üleüldse midagi selgitama, ja läksin minema.
"Täiesti uskumatu!" karjus ta mulle järele.
Kuidagi nagu seda vahepealset ei leidugi. Kas on keegi liiga pealetükkiv ja agressiivne, nii et ma taganen, või on keegi liiga tagasihoidlik ja ei juhtugi kunagi midagi. Ja lisaks veel need, kellele ma lihtsalt ei meeldi. Nende järele olen ma muidugi arust ära.
Hakka juba mõtlema, et viga on MINUS.
Kui vanuseteema juurde tagasi minna, siis ma ei saa aru, miks see selline teema on. Ja ikkagi osalen ise ka selles, kogu ülejäänud ühiskonnaga. Nagu ma saaks muuta, millal ma sündinud olen. Nagu oleks sellel üldse mingit tähtsust. Kui saaks korraldada aja ja ruumi ümber ja olla äkki sündinud hoopis viis aastat hiljem, oleks ikkagi punt inimesi, kes on sinust nooremad, ja neid sünnib iga hetkega juurde, ja ma peaks neid ikkagi kadestama. Kui tobe...
Muul teemal: ma olen kassiga paar päeva üksi kodus olnud ja jumal, kus see loom oskab alles nurruda, oma poolteist tundi jutti pole mingi probleem. Nii me siis kahekesi päevast päeva nurrume, üks teise süles. (Tehke oma pakkumised!) Samuti oskab ta öösel näuguda, kui millegipärast on paaniliselt vaja äkki teise tuppa pääseda. Viskasin teda ülevalt voodist oma sokkidega ja sisistasin kõige õudsemaid ähvardusi, kuid ta põikas kõrvale nagu ninja ja näugus haledalt, nagu üritaks keegi teda tappa. Siis sai kõrini, tõin teisest toast veepudeli ja pritsisin teda. Hopsti oli vaikus majas.
Täna piisas ainult pudeli näitamisest, kui ta hämmastavalt tummaks jäi ja ülevale minu peale end uuesti kerra tõmbas nagu ülejäänud ööl. Ma pöörlen ju öösiti nagu vurr ning seekord ärkasin kogu aeg üles, sest midagi rasket oli ees ja ma ei saanud ümber pöörata. Päär on nagu veskikivi mu põlvede peal ja kui ma ta sealt maha raputasin ja teise külje pöörasin, ärkasin juba tunni pärast sama asja peale. Ja nii öö otsa. Tagatipuks nurrus ta rõõmsalt. Vaadake, ta maskeerib seda armastuse taha, aga tegelikult on see varjatud kättemaks. Ta ei unustanud seda veepudelit.
Vedasin ennast täna lõpuks jooksma. Ilm on ilus nagu Navitrolla maalil ja ma üpriski valutasin, sest olin nii kaua sees istunud. Asjad on halvasti, kui su keha sulle pmst karjub, et liiguta end ometi!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar