Ma olen siin vahepeal kõvasti raamatuid lugenud. Harry Potterit muidugi.
"Arva ära, millist Harry Potteri raamatut ma lugema hakkasin?" pinnisin Liisu.
"Seitsmendat."
"Ei."
"Esimest."
"Ei."
"Teist."
"Ei."
... ja ta pakkus alles kõige viimasena kuuendat, mis on minu lemmik ja tõi talle kümme punkti. Või tegelikult mitte, sest ta ei arvanud ära.
Õnneks ma seekord ei nutnud, kui Dumbledore ära suri. Või oota...khmm, khmm.
Nüüd loen neljandat. Esiteks on nende raamatute juures hämmastav see, et nad ei lähe kunagi igavaks. Mitte hetkekski. Teiseks kõik need üksikasjad, millele Rowling on nii palju tähelepanu pööranud. Kõige viimast raamatut lugedes tulevad välja igasugused asjad, millele autor juba esimeses vihjas. Tal oli tõepoolest kogu lugu kuni peensusteni algusest peale välja mõeldud, mitte nii, et kirjutas esimese valmis ja viimaste koha peal oli esialgu suur valge laik, et vaatame hiljem, mis ma sinna panen.
Voldemort ja Vingerjas räägivad neljanda raamatu alguses omavahel ja sepitsevad plaani. Kurjakuulutavat plaani.
"Ma luban sul sooritada minu jaoks kõige olulisema ülesande, sellise, mille sooritamise eest annaksid paljud minu toetajad oma parema käe..."
lubas Voldemort salakavalalt. HAHAHA, little did the poor bastard know, et ülesanne tähendaski Vingerja parema käe ohverdamist. Kui see pole absoluutselt geniaalne, siis ma ei tea, mis üldse on.
Murphy seadus rakendab ennast täiel määral ja täie mõnuga. Nimelt niipea, kui jõudsin moodsa elu mugavuste nagu soe vesi ja dušš taas ära harjuda, kadus meil soe vesi sootuks ära. Vist mingit trassi parandatakse või pannakse uut. Või noh, keegi kuskil rääkis, ega selle kohta mingit kirja või midagi välja ei panda. Ole rõõmus, et üldse vesi on. Igal juhul siis hakkasin vett varuks hoidma, et mine tea, äkki läheb tõesti kõige täiega ära. Eile, pärast nädalat aega, tuli soe vesi tagasi. Hurraa! Ma saan jälle pesema! Olin juba teist nahatooni läinud kogu selle aja peale. (Või külma veega karastama õppinud.) Hoitud vee kasutasin nõudepesuks ära, sest mis tast enam hoida. HAHAHAHAAA! Arva ise, kas ta läks järgmisel päeval kõige täiega ära või jaa, ja mul polnud mitte tilkagi varuks. Saagige pekki!
Õnneks tuli ta juba paari tunni eest tagasi. Aga siiski, seadus kehtis täiega.
Kui seelikut tahaks kanda, aga külm on... appi tõttavad villased sokid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar