Põõnasin kaua. Väljas on külm ja närviline tuul, hoopis vastupidine eilsele niiskele palavusele. Puud kohisevad ja mingid metall-lapakad kõrvaloleva maja küljest plagisevad lakkamatult. Kuidagi rahutu õhkkond. Täna jään vist sisse ja... loen või midagi. Eile rallisin küllalt ringi. Mul on "Minu Kolumbia" peaaegu läbi, mis on jumala hea raamat, ma millegipärast ootasin, et see sakib. Järge ootab Oksaneni "Stalini lehmad". Eile püüdsin seda lugeda, aga kuna ma lugedes peaaegu alati näksin midagi ja raamatu alguse moodustas väga üksikasjalik kirjeldus buliimiku igapäevaelust, siis... Väga detailne kirjeldus. Nii et see küll ei läinud omavahel kokku ja oli päris vastik. Oksanenil ongi mingi värk ülirealistlike kirjeldustega, šokeerib ühesõnaga. Miks ta ei ole mõelnud, et mina alati söön, kui ma loen? Võiks mõelda selliste asjade peale!
Kuigi Maarja eile ütles, et istume arvatavasti ainult Ristiisas ja kõik, lõin ennast ikkagi klubile mõeldes üles ja seal me pärast Ristiisa ka lõpetasime. Ma ei olnud kunagi Atlantises käinud. Veits mark küll tunnistada, aga tunnistame siiski. Normaalne oli. Mulle muusika väga meeldis ja üldse oli hea tuju, aga Polil ja Maarjal polnud eriti tuju, nad ei olnud üldse eriti klubiga arvestanud, ja nad tahtsid varsti minema. See on täielik karma, sest tavaliselt olen ikka mina olnud see, kes teisi varrukast sikutab ja koju tahab minna. Välja arvatud Maasikas, Maasikast ei ole ma veel tahtnud enne sulgemist lahkuda. Aga Maasikas ongi üks suur erand.
Ma jäin üksi veel natukeseks. Imelik oli, ma pole kunagi niimoodi üksi maha jäänud, sest lihtsalt tuju on veel peal. Tantsisin natuke mingi ossiga, kes kogu aeg karjus: "No nüüd näita, mida sa oskad! Näita mulle, ilus tüdruk!"
Whatever nagu. Tema peab mulle näitama, mitte mina talle. Ahv.
Nii et poole tunni pärast läksin ikkagi koju. Mu kingad tapsid mind. Natuke kontsade pärast, mis polnud küll eriti kõrged, aga natuke nad ka hõõrusid (tegelikult veri oli väljas). Kunagi oli mul komme kontsadel välja minnes madalad kingad kaasa võtta ja siis rõõmsalt koju trallitada. Pärast õhtut kontsadel pool tundi baleriinikingades koju kõndimist kuidagi tasakaalustas pinget jalgades või ma ei tea, igatahes pärast olid jalad nagu uued. Aga eile oli mu kott natuke suurem kui labakäsi ja sinna teised kingad kohe kuidagi ei mahtunud. Niisiis võtsin mõrvarkingad näpu otsa ja läksin sukkade väel läbi linna. Jumala uued mustad sukapüksid olid ja ma tean, et lõhun nad armutult ära, aga need saab alati uued osta, aga jalgu on mul ainult üks paar... Väga mõnus oli. Vaatamata sellele, et päev otsa oli sadanud, oli kuumus kõik ära aurustanud ja teed olid jumala kuivad. Ikka veel oli soe ja puhus selline kerge tuul. Igasugused puud õitsesid ja lõhnasid ja pildusid mind oma õitega ning linnud karjusid nagu segased. Ühesõnaga täielik romantika. Maikuu on ikka parim.
Ühika ukse ette jõudes selgus, et ma polnud pidanud vajalikuks välisukse kiipkaarti kaasa võtta. Mis seal ikka, mõtlesin, kindlasti saab mingit kella helistada ja öine admin laseb sisse. Ainult et seal ei olnud mingit kella. Teistes ühikates küll on, aga meie omas... lihtsalt ei olnud. Siis ma mõtlesin, et okeido, mingi kaamera ikka on ja ta lihtsalt näeb mind... aga midagi ei juhtunud. Siis läksin küll juba veits närvi, et maiöö on küll kena, aga ma ei taha siia jäääääädagi! Õnneks sain ainult ühe minuti seal passida (ma lähen kiiresti närvi), kui tuli mingi paarike ja lasi mu sisse. Nägin, et admini laua taga ei olnudki kedagi. Võib-olla oli ta tualetis. Võib-olla lihtsalt ei viitsinud jamada ja keeras ära magama. Niisiis järgnesin paarikesele liftide juurde ja lootsin vastu lootusi, et äkki nad lähevad üheksandale. Nad läksidki! Oleks, oleks, oleks, mõtlesin, et nad lähevad ka minu koridori, mitte teise (sest oma koridori saamiseks on samuti kiipkaarti vaja). Ja täpselt sinna nad läksid! Jeeeei! Milline on tõenäosus, et öösel kell veerand kolm tuleb keegi ja läheb täpselt sinu korrusele ja sinu koridori? Päris väike, arvestades kõiki meie korruseid. Mõnikord veab isegi mul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar