Rääkisin just isaga telefonis seitse minutit ja nelikümmend seitse sekundit. Tee järgi või maksa välja! Ei, tõsiselt, ta on napi jutuga inimene ja seda on raske järgi teha.
Tööl oli tore. Üks neist päevadest, kui inimesi on palju ja igav ei hakka. Eriti palju inimesi voolab muidugi ligi hetkedel, kui sul on külas tuttav, kellega tahaksid rääkida, või kui oled otsustanud õele helistada ja teda tüüdata (ma vaikselt kahtlustan, et Liis on minu nime asemele telefoni salvestanud "Tüütus"). Mingi kolm korda järjest pidin kähku toru hargile viskama ning paari minuti pärast talle tagasi helistama, kuni lõpuks halastasin, sest teisele inimesele pole selline kõnelemine väga meeltlahutav. Aga klientide peale ei saa ju vihastada, tulgu nad siis millal tahavad, ma hindan iga viimast kui ühte kõrgelt ning ootan alati tagasi. Ma ei tea, mida see viimane lause tähendas; hakkan vist vastu ööd peast imelikuks minema.
Kutsusin H endale tööle külla. Ta vastas salapärase vaikimisega. Kirja teel muidugi. Mitte keegi pole kellegagi telefoni teel ühendust võtnud, see oleks liiiiiiga konkreetne.
Vähemalt mina nimetan seda vaikimist salapäraseks, sest teistsugused tõlgendusviisid pole üldse nii lõbusad.
Ähmaselt tuttav poiss, kellest tean ainult eesnime, seda, et ta alati naeratab ja on energiajookidest sõltuvuses, oli täna jumala masekas, talle ei meeldinud ilm. "Misasja," vihastasin ma, "naeratus näole! Üks inimene maailmas, kellel alati suu kõrvuni, ja see ei tohi küll muutuda."
Kui ilm on vihmane, meeldib mulle hankida suur pakk krõpse ja tass kohvi ning tõmmata ennast pleedi sees kerra.
"Mulle meeldib võtta kast energiajooke," vastas tema. Ma kahtlustan, et jumala tõsiselt.
Siis tuli mulle riburadapidi kümme klienti ja pärast poolt tundi kannatlikult kõrval ootamist lonkis ta hüvasti jätmata minema, selja järgi näha, et ikkagi masekas.
Aga klientide peale ei
saa ju vihastada, tulgu nad siis millal tahavad, ma hindan iga viimast
kui ühte kõrgelt ning ootan alati tagasi.
Jah.
Mõtlesin, et võiks Youtube'iga mõneks ajaks lõpparve teha. See ei ole lihtsalt normaalne. Raiskan oma aega! Ma olen igasuguste vlogger'ite (videblogijate) tellija (kas nimed jennamarbles, nigahiga ja meekakitty ütlevad sulle midagi?) ning vaatan ka paari meigitšikki, kes alustasid sellega, et õpetasid inimesi lauvärvi õigesti peale kandma, nüüd aga tutvustavad igapäevastes videotes oma riidekapi sisu, isiklikku elu ja päevakava. Ja inimesed nagu mina jälgivad seda, nagu nad oleksid mingid kuulsused.
Täiesti ajuvaba.
Ma võiksin kuu aega täiesti kriipsu peale tõmmata, unistasin. Ei, sea ikka realistlikumaid eesmärke, Anne-Mai. Alusta ühest õhtust. Püüa kasvõi üks päev mitte juutuubis tšillida. Sellest mõttest tekkis hirmuhigi otsa ette.
Natuke raske on juba, sest ma ei saa ka Lana Del Rey'd kuulata. Kas niimoodi tunnevadki end sõltlased võõrutuses?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar