...ja nelikümmend seitse sekundit

Rääkisin just isaga telefonis seitse minutit ja nelikümmend seitse sekundit. Tee järgi või maksa välja! Ei, tõsiselt, ta on napi jutuga inimene ja seda on raske järgi teha.

Tööl oli tore. Üks neist päevadest, kui inimesi on palju ja igav ei hakka. Eriti palju inimesi voolab muidugi ligi hetkedel, kui sul on külas tuttav, kellega tahaksid rääkida, või kui oled otsustanud õele helistada ja teda tüüdata (ma vaikselt kahtlustan, et Liis on minu nime asemele telefoni salvestanud "Tüütus"). Mingi kolm korda järjest pidin kähku toru hargile viskama ning paari minuti pärast talle tagasi helistama, kuni lõpuks halastasin, sest teisele inimesele pole selline kõnelemine väga meeltlahutav. Aga klientide peale ei saa ju vihastada, tulgu nad siis millal tahavad, ma hindan iga viimast kui ühte kõrgelt ning ootan alati tagasi. Ma ei tea, mida see viimane lause tähendas; hakkan vist vastu ööd peast imelikuks minema.

Kutsusin H endale tööle külla. Ta vastas salapärase vaikimisega. Kirja teel muidugi. Mitte keegi pole kellegagi telefoni teel ühendust võtnud, see oleks liiiiiiga konkreetne. 

Vähemalt mina nimetan seda vaikimist salapäraseks, sest teistsugused tõlgendusviisid pole üldse nii lõbusad.

Ähmaselt tuttav poiss, kellest tean ainult eesnime, seda, et ta alati naeratab ja on energiajookidest sõltuvuses, oli täna jumala masekas, talle ei meeldinud ilm. "Misasja," vihastasin ma, "naeratus näole! Üks inimene maailmas, kellel alati suu kõrvuni, ja see ei tohi küll muutuda."

Kui ilm on vihmane, meeldib mulle hankida suur pakk krõpse ja tass kohvi ning tõmmata ennast pleedi sees kerra.

"Mulle meeldib võtta kast energiajooke," vastas tema. Ma kahtlustan, et jumala tõsiselt. 

Siis tuli mulle riburadapidi kümme klienti ja pärast poolt tundi kannatlikult kõrval ootamist lonkis ta hüvasti jätmata minema, selja järgi näha, et ikkagi masekas.

Aga klientide peale ei saa ju vihastada, tulgu nad siis millal tahavad, ma hindan iga viimast kui ühte kõrgelt ning ootan alati tagasi.

Jah.

Mõtlesin, et võiks Youtube'iga mõneks ajaks lõpparve teha. See ei ole lihtsalt normaalne. Raiskan oma aega! Ma olen igasuguste vlogger'ite (videblogijate) tellija (kas nimed jennamarbles, nigahiga ja meekakitty ütlevad sulle midagi?) ning vaatan ka paari meigitšikki, kes alustasid sellega, et õpetasid inimesi lauvärvi õigesti peale kandma, nüüd aga tutvustavad igapäevastes videotes oma riidekapi sisu, isiklikku elu ja päevakava. Ja inimesed nagu mina jälgivad seda, nagu nad oleksid mingid kuulsused.

Täiesti ajuvaba.

Ma võiksin kuu aega täiesti kriipsu peale tõmmata, unistasin. Ei, sea ikka realistlikumaid eesmärke, Anne-Mai. Alusta ühest õhtust. Püüa kasvõi üks päev mitte juutuubis tšillida. Sellest mõttest tekkis hirmuhigi otsa ette.

Natuke raske on juba, sest ma ei saa ka Lana Del Rey'd kuulata. Kas niimoodi tunnevadki end sõltlased võõrutuses?

Niisiis ära.

Sellega mitteseonduvalt (millega? Kas jätsin midagi kirjutamata?)... on mul väga tore maikuu olnud. Sinna sisse mahtus nii palju: natuke elu, natuke pettumusi, natuke tundeid... Natuke hääletamist. Natuke sooje ilmasid ja mõned neist isegi päeval, kui mind ei olnud tööl. (Täna oli tuuline ja jahe ning ma ütlesin oma turvanaisele: "Jube hea meel, et tänase ilmaga tööl olen. Las neil, kel vaba päev, puhub see tuul!" Nii kahjurõõmus olen lihtsalt. Ning hiljem märkisin vastasoleva poe kassades tipptunnil alati tekkivaid kümneinimeselisi järjekordi silmitsedes: "Inimesed seisavad jälle... Nii hea on vaadata." Igaühel omad rõõmud, eks.) Natuke esimest päikest jalgadele. Natuke sireleid. Juba teine kimp lõhnab mul aknalaual. Loodusega on nii, et esiteks ei salli ta tühja kohta ning mu vaas oli tühi, ning teiseks, mis ripakil, see ära, ning sirelid on igal pool ripakil. Niisiis ära.

Homme peaks üks vaba päev vahele lipsama, aga nagu ma olen juba maininud, ei salli ma puhkust üldse ning lähen homme taas väikesele proovipäevale. Samasse kohta. Eelmise proovika kohta ei oskagi midagi öelda... et homme uuesti lähen, on vast hea märk. Kui sinna kohta joppaks, oleksin paar nädalat  juunist kahes kohas korraga. Aga pole veel jopanud, nii et sellega oma pead ei vaeva.

Oh. Läheks magama. Jubedalt tahaks üleval olla, aga hommikul ei saa kuidagi üles. Täna lükkasin kolm korda äratust edasi, brrrrrrrrrrrrrrrrr.

Üheksateist

Kass mängib mu jalge ees väga võluvalt šampusepudeli korgiga. Armas.

Tänaval kohatud poiss, H, peab nüüd kerget kirjavahetust. Ta pole kunagi helistanud ning ka mina ei hakka ise helistama. Natuke mind see häirib, miks ta ei helista, ei mingeid sõnumeid jne? Kuna ta varsti sõjaväkke läheb, kas ta otsiski endale ainult mingit kirjavahetust? Hm.

Uue põlvkonna vabandused. Polnud mitu päeva kirja saanud ning nüüd, kui sain, ta väitis, et oli mitu päeva metsas praktikal. Klassika on see, et kui mees ei helista, siis tal on "tööl kiire"; eriti lahe on "Kaotasin oma telefoni ära". Olin metsas ja ei saanud kirjutada... hm, see on midagi uut. Samas selline retrolik, mets ja puha mängu toodud. Nali, ma vast usun teda. Pealegi viskas väikest romantischit ka viimati.

Lana Del Rey on vaimustav. Enam kui vaimustav. Ma ei julgenud enne tema teistele lauludele klikkida, kartsin, et need ei saa mingil juhul olla sama head kui "Video Games". Liis väitis, et "Born to Die" on kuulatav, nii et panin siiski peale. Ja pistsin kiljuma. Mingi kuukene tagasi kõndisin õhtul koju ning kuulasin suvalist raadiojaama ning mu kõrvu paitas maailma parim laul. Peatusin keset tänavat, suu lahti. Lubasin endale, et otsin selle üles, aga unustasin ning unustasin ka kõik fraasid ja sõnad laulust, nii et ei saanudki enam otsida. Ja juba "Born to Die" esimestest nootidest tundsin sama laulu ära! OH YEAH! Maailma parim laul, sa oled leitud! 

Lana hääl on sõltuvusttekitav.

Olen Puhjas. Eile võitsin Monopoli nagu nalja ning mul on tunne, et täna tahavad ema ja õde revanši. Hah, püüdke ainult, nuubid. Sõidutada oli mind au ühel vene aktsendiga noormehel, kes sõidu ajal lakkamatult lõunat sõi ning vahepeal ka telefoniga rääkis. Kas ka mehed suudavad mitut asja korraga teha?? Mind see ei häirinud, kuna ta juba enne peale istumist päris mult, kas ta võib süüa ning pealegi pakkus mulle ka.

Vaikus.

Mina: "Kuidas vene keeles üheksateist on?"

Noormees: "девятнадцать."

"Ahaa... Ma arvasin, et oli midagi muud. Sest üheksakümmend läheb nagu teisiti..."

"Ei."

Ma lähen rabarberikisselli tegema. Terve suuure poti. Ja kavatsen selle üksinda nahka pista, mitte kadedusest, vaid kuna mitte keegi teine peres ei hooli sellest. Mina armastan selle eest kõigi teiste eest topelt.

Homme on mul proovipäev sinna poekesse, kus nädala alguses tööintekal käisin. Olin üllatunud, et proovikale sain, kuna intervjuu ei läinud nii väga hästi. Mingi hetk, kui selgus, et olime üksteisest valesti aru saanud ning mina EI vabane vanalt kohalt juuni algusest, vaid juulist, kuigi olin seda telefonis kaks korda üle öelnud, ma pmst võtsin oma asjad ja kõndisin välja. 

Nojah, proovida ikka võib.

Arigato

Vastuolu. Hommikul oli nii soe, läksin pool tundi liiga vara kodust välja ning laotasin ennast terviserajal asuval väikesel "jõusaali" alal laiali. Seal on igasugused puust trenažöörid, pildid ka juures, kuidas neid peaks kasutama. Mina olen ainult ehtsaid trenažööre kasutanud ning arvan, et puit ei mõika päris nii hästi. Sel juhul on nad pigem nagu suvalised latid ning samasuguseid harjutusi võib tavalise pargipingi peal ka teha... Kui just imelik ei hakka. Igal juhul kõlbavad sellised asjandused suurepäraselt ka lebotamiseks, päikesevõtmiseks ja raamatu lugemiseks. Möödaveerev vanem härrasmees soovis muiates jõudu. Ongi, lugemiseks on ka jõudu vaja ja aju peab ka vahel treenima!

Tegelikult oli see mingi ingliskeelne naistekas, absoluutselt mitte midagi tarka, ning aju treenimise kohta piisab, kui märkida, et teen raha tagasi andes ka kõige lihtsamad tehted kalkulaatoriga.

Vastuolu seisneb selles, et õhtul välja astudes oli muutunud kuradi külmaks, mõtlesin, et külmetan oma kannikad ära!

Tuttavad poiss & tüdruk tšillisid pool tundi minu juures, mille jooksul märkasin kolm korda, kuidas tüdruk mu lühikeses seelikus jalgu tšekkis, ning poiss mitte kordagi. Tegelikult ma ise väga pooldan seda teesi, et naised riietuvad teiste naiste jaoks. Mehed nagunii ei pane tähele, mis sul seljas on, nad panevad tähele, mida sul seljas ei ole, ehk siis vabasid pindu. Aga isiklikult tšekkan ikka alati ilusaid tüdrukuid ja vaatan teinekord päris pikalt järgi, mõtlen nende outfitide üle, a la "muidu kohutav, aga kingad on jumala asjalikud", või "ta võiks ehtne püss olla, kui ainult niimoodi riides ei käiks", ja päris tihti: "eesti naised on kokkuvõttes ikka jõhkrad püssid". Eriti märkan pikki jalgu ja peenikest pihta, see tõmbab minu tähelepanu. Ma ei tea, kas kõik naised on nagu mina, kuid arvatavasti ilu on universaalne ning igaüks ikka paneb üht-teist tähele, sõltumata siis soost.

Igatahes teiste tšekkimisest veel niipalju, et üldiselt teevad naised seda natuke varjatumalt kui mehed. Tavaliselt on mehed ikka väga läbinähtavad. Konkreetselt pea vajub küljele ja silmad uurivad su jalgu, vaata et veel omaenese omade otsa ei komista. Eriti vanemad mehed teevad seda. Natuke imelik, kui ta läheb koos naisega mööda ja siis niimoodi... Mind tema naisena see küll häiriks.

"Boooooooored," ütlesin.

"Tee leti taga saltosid," soovitasid tuttav poiss, tüdruk ja keegi nende sõber.

"Ma ei saa, mul on seelik."

"Ma ei näe siin mingit probleemi," muutus nimetu sõber kohe eriti rõõmsaks.

:D

Üks jaapanlane ostis maasusid. "Arigato," ütles ta, "see tähendab jaapani keeles aitäh."

"Ma tean," vastasin. "Ma tean veel gomenasai'd ka."

Jaapanlane muutus jumala rõõmsaks ja hakkas pikalt jaapani keeles vadistama. Pidin käsi laiutama: "Rohkem ei oska ma midagi."

Jaapanlase tuju oli ikkagi jumala tšill ning ära minnes kordas ta: "Arigato, arigato, sayonara."

Näed siis, kuidas tänu ühele Tatu laulule võib kellelgi tuju heaks teha.

Sofi Oksanen

Avastasin ühe hämmastava laulu, mille kuulamist ma ei suuda ega tahagi lõpetada: Lana Del Rey - Video Games. Milline hääl, milline muusika, millised sõnad, milline video! Video pidi olema laulja enda tehtud. Kuulasin seda laulu enne väljaminekut ning siis terve päeva ümisesin pargipinkide peal, lugedes "Stalini lehmi". "Stalini lehmad" oli kokkuvõttes ikka jõhkralt igav, Oksanenil on komme korrutada ja korrutada ühte ja sama, lehekülgede viisi, sedasama mõtet või motiivi, ja hüpata ajas edasi ning tagasi, just nagu ta hiljem "Puhastuseski" tegi. "Puhastus" mulle meeldis, aga "Lehmad" oli mööda mis mööda. Pidin selle pooleli jätma, mida mulle absoluutselt ei meeldi teha, juba jonni pärast. Jonn jäi sellele jamale alla...

"Baby Jane'i" lugesin ka vahepeal läbi ning see läks lennates. See räägib lesbidest, täpsemalt kahest deprekas lesbist. Pole mingit võimalust, et sellisel teemal kirjutatud romaan ei saaks huvitav olla, sellepärast see oligi. Vahepeal hakkas üks hoopis meestega magama ja teine oli: "Oh no she didn't!", ja esimene ütles: "Bitch, ära kobise, või saad nuga!" aga ta kobises ikkagi ja saigi... Actionit jagus.

Kui kolmest Oksaneni raamatust üks on mööda ja kaks täiesti pihta, siis pole  ju üldse laita tulemus. 

Samal teemal jätkates: kuulsin, kuidas kaks pensionäri tänaval rääkisid viimasest modellisaatest. Neile ei meeldinud, et venelanna Xena finaali sai ning blond Triinu koju saadeti. Triinu on küll, jah, jõhker püss, aga nüüd panite küll mööda, tädikesed! Xenas on särtsu! Minu lemmik oli ta algusest peale just selle temperamendi poolest.

Hommikujooksult tulles haarasin kaasa ja vangistasin oma aknalauale vaasi kimbu sireleid. Need jäävad siia vangi igaveseks, või paariks päevaks, kuni närtsivad. 
Nüüd mu tuba haiseb.

Panen Lana Del Rey uuesti laulma. Oujee...

Jäätis on teema

Aken pärani lahti ja arvutist üürgamas Calvin Harris ja David Guetta. Loodan, et naabritele meeldib tantsumuusika.

Mis prõmmimine see vastu põrandat on? Ma ei saa aru, mida nad öelda tahavad.

Ma olen nii vä-si-nud. Rammestunud. Ma imesin päikesevalgust ja sooja tuult ja sirelite lõhna (esimesed sirelid! Passige nende lühikesele õitsemisajale peale!) endasse nagu käsn. Lihtsalt olin terve päeva väljas ning isegi õhtul oli kahju koju tulla. 

Hommikul käisin jooksmas. Vähemalt sain trennipäevikusse uue sissekande teha, haha. Kui seda Liisule mainisin, tekkis hetkeks vaikus. Mina: "Noh,  eks ma kõndisin peamiselt."

Liis: "Ma just hakkasin sulle skeptilist pilku heitma."
Aga ma läksin ja tulin treppidest, mitte liftiga... üheksa korrust! See on ka midagi väärt. Kui paar nädalat järjest viitsiksin niimoodi trampida, siis see parandaks ikka meeletult võhma. 

Sõin astronoomilistes kogustes jäätist. Endal on ka natuke imelik ning pidin endale ütlema, et nüüd küll aitab, Anne-Mai. Mul on suvisel perioodil põhimõtteliselt kaks-kolm jäätist päevas norm. Aga täna läks isegi rohkem. Täielik ulme.

Ma muudkui korrutasin, kui hea mul on olla ja kui hea üldse kõik on. Lõpuks kiskus dialoog juba imelikuks.

Mina: "See tänav on nii ilus... nii pikk ja sirge."
Liis, pärast hetkelist vaikust: "Tänavad käivadki üldjuhul sirged."

Ma mõtlesin selle üle natuke aega ja pidin nõustuma, et vist käivad jah. Aga Aleksandri tänav on kuidagi eriti ilus ja kodune. Mulle meeldib see, sest ma käisin mitu aastat sedapidi kesklinnast koju. Nostalgia noh.

Saatsin õe koduni nagu džentelmen :D, ja läksin vanast töökohast, sellest poest läbi, sest see asub seal lähedal. 

Seal oli täielik bardakk. Minu ajal küll asi veel nii hull ei olnud. Ma ei näinud peaaegu ühtegi tuttavat nägu ning üleüldse ei olnudki saali peal kedagi, sest nähtavasti olid kõik töölt ära läinud. Kärud ummistasid vahekäike, põrand oli kirjeldamatult räpane ja piimaletis oli lihtsalt kaup välja panemata. Ainult turvamees, keda me vanasti alati lobamokaks kutsusime, oli endiselt lobamokk - vähemalt miski oli samaks jäänud - ning tema leidis minu näol tänuliku kuulaja. Temast lahti saamine osutus juba omaette kunstiks. Hm... vist neli inimest on alles jäänud sellest kollektiivist, kellega mina koos töötasin. Kõik ülejäänud on läinud ning uued püsivad ainult paar päeva ja marsivad siis minema.  Üks oli otse kassast koju läinud  ja enam mitte naasnud... soov, mis ka mul mõnel hullul pühapäeval peas vasardas, aga mida ma kunagi teoks ei teinud. Turvamees soovis mulle lihtsalt õnne, et ma olin minema läinud.

Vot nii siis. Eks igal pool ole oma head ja vead. Selline ütlus on, et eks seal ole hea, kus meid ei ole... Aga minul oli poest välja astudes hoopis sellest hea meel, et mind enam seal ei olnud.

Öö varjud

Cinamon pluss odav kolmapäev võrdub Anne-Mai kinos. Leidsin, et minu parim valik on Johnny Deppi uus film "Öö varjud" ("Dark Shadows"). Tutvustusest ei saanud mõhkugi aru ja arvustusi ka ei uurinud, mõtlesin, et vaatan lihtsalt ära.

Suht mõttetu oli. Selline... segadus. Püha kolmainsus ehk Tim Burton, Depp ja Helena Bonham Carter oli jälle vabalt jooksma lastud. See film on mingi vana sarja põhjal tehtud, seega ma oletan, et see sari oli niisama kreisi.

Ma ei tea, kas ainult mulle tundub või Johnny Depp hakkab oma vormi kaotama. Ta ei ole enam sarmikas. Filmi ajal sai mõnevõrra nalja, kuna ma istusin karja teismeliste poiste kõrval, kes nagunii iga asja peale üle saali naeravad, ja naer on õnneks nakkav. Aga põhimõtteliselt oli sisutühi film. Ja kuigi Burtoni firmamärk on just selline sünge stiilsus, siis minu meelest oli see film stiilitu. Üle võlli, aga mitte lahedalt, vaid lihtsalt üle võlli, niimoodi, et see ei töötanud.

Parim selle asja juures oli mu boonuspunktide eest tasuta saadud väike popkorn. Psst, ära kellelegi ütle, aga sain selle samade punktide eest juba teist korda. Minu õnn.

Eile oli lõpp imelik päev. Maarjat polnud, sest mina ise olin "valel" päeval tööl, ning teda pole ka täna, ja lihtsalt imelik on, kui keegi lõunapausil läbi ei hüppa. Poole kolme ajal, mil ta tavaliselt tuleb, hakkab imelik ning pilk vilksab järjest kella poole. See-eest käis ema läbi ning talle isegi maitsesid maasikad. Eile oli nad head.

Õhtul sain läbimärjaks nagu kassipoeg. Jooksin läbi paduka koju ning vahepeal kiljusin vaimustusest. Soe kevadine vihm. Nüüd on kaks korda äikest olnud, kui kolmas veel tuleb, siis võib juba murul istuda!

Ma olen hukatuses, sest Justin Bieberi uus laul on minu meelest täiesti kuulatav. Oh jumal.

The best pick-up line ever

Eile tuiasime Liisuga linna peal. Nii tore oli. Mõtlik kevadõhtu, väikesed joogid, Pirol polnud ruumi, nii et läksime kohe Toomemäele, ainult et Liisule ei meeldinud seal juua ja ta sundis mind enda jooki hästi ruttu ära lõpetama.

"Ma ei oska nii kiiresti," ütlesin kaeblikult. "Pole sellist joodikugeeni lihtsalt."

"Ära muretse, harjutamine teeb meistriks," vastas Liis emalikult. 

Nii toetav õde ikka. Ta teab, et ma suudan. Ja ma suutsin.

Läksime Poolde Kuude edasi. Mul alati, kui natuke "lõbusam" tuju sees, tuleb mingi religioonijutt. Mingi teema sellega vist. Mind siiamaani piinab, et väiksena ma nagu teadsin, mida uskusin, aga nüüd, kui olen natuke targemaks saanud, siis tean, et ma midagi ei tea. Ja Liis ütleb alati, et see ei ole tõsi, et eestlased on usuleige rahvas, me ei ole lihtsalt organiseeritult religioossed, vaid igaüks endamisi ja just nii, nagu ta õigeks peab. Ma nõustun temaga sada protsenti. Millelegi peame me ju kõik toetuma, ja meie teeme seda lihtsalt kuidagi oma tunnetusele lähtudes, mitte  karjaviisi ja poolsunduslikult ja silmakirjalikult nagu mõnedes hästi religioossetes riikides. Silmakirjalikkus väljendub minu jaoks selles, et näiteks on abordid keelatud, aga ega sellepärast ükski naine seda tegemata ei jäta, vaid teevad kuskil urkas; või on lahutamine taunitud ja lihtsalt kõik panevad vasakule ja paremale ning ainult kirikule on tähtis, et ametlikult on kõik ikka veel abielus.
Õhtu lõpetasime kohvikus Kapriis (milline nimi!), kus oli ju-be ilus sisekujundus ja mitte ühtegi klienti peale meie. Vajusime mõnusatesse tugitoolidesse ja vaatasime suurelt ekraanilt TV3-st lastavat "Van Helsingit", mis oli eriti naeruväärne. Kuna heli polnud, siis tummfilmina kohe eriti naeruväärne. Asja teeb kurioosseks, et see oli mul teismelisena täielik lemmikfilm. Mu toonane pinginaaber märkis, et wada helli, täiesti mööda film ju, ja ma olin jumala solvunud, sest minu jaoks oli see superhea.

Nüüd kõlasid meie naerupahvakud üle terve kohviku.

Jah... ajaga maitse muutub, ja kahjuks mitte alati paremuse suunas. Ma mõnitasin kunagi Power Hit Radiot, täiega mõnitasin, ja nüüd olen sellest sõltuvuses.






Ooo, ma sain just telefonikõne ühest kohast, kuhu ma paar kuud tagasi tööd otsides kandideerinud olin. Paar nädalat tagasi sain teisest kohast sarnase hilinenud kõne. Ju neil ei ole vedanud sellega, kelle tookord valisid. Seekord aga mõtlesin, et mainin ära, mul tööleping juuni lõpuni ja pärast seda vaba, ning sealpool oldi sellest hoolimata huvitatud. Nii et leppisin pühapäevaks tööintervjuu kokku. Jeppii.




Täna tänaval ronis minu kõrval ratta seljast maha üks poiss ja tulistas kõige geniaalsema pick-up line'i üldse: "Tere, kuidas läheb?" Ja lisas komplimendi. Kui ma ütlen, et geniaalne, siis ma mõtlengi ausalt, et lihtne ja geniaalne. Ma ei ole paremat alustusrepliiki veel kuulnud. Näiteks üks teatud Täispakett (issand, ma pean seda hüüdnime muutma, natuke mark. Tal on ju isegi initsiaal, K), niisiis, K võiks õppust võtta ja mitte esimese asjana küsida: "Hei, mis su palk siin muide on?"
Jah, ma pole sellest ikka üle saanud.
Aga tänase poisiga rääkisime kümme minutit ja tänavanurgal andsin oma kontaktid. Selle peale istus ta uuesti ratta selga ja sõitis tuldud teed tagasi. Oli vist kümme minti vales suunas kõndinud.
Vaatan, et ta on mulle juba meilboksi kirja kirjutanud. 
See igatahes on punkt eesti meestele. Mõni julgeb ka ligi astuda. Mitte nagu mingi K, keda ma tunnen juba detsembrist saaaaati... Okei, okei, keegi siin on obsessed much. Sorri.
Loodan, et ta selle blogi peale kunagi ei satu.

Kergemat sorti katastroof

Eile ema ja õega oli ikka väga tore. Üks sellistest õhtutest, kui kõik on mõnus ja lahe ja kerge. Käisime Armastuses ja pärast Shakespeare'is, mõlemad on väga armsa atmosfääriga kohad. Koogid, väike veintsik, snäkid... täiuslik. 

Täna oli vist kõige parem päev, mis mul tööl üldse olnud on. Inimesi ja tegemist oli palju, seda kah, aga muidu ka igapidi hea tuju. Nüüd, kus meil seal ka tool on ja valge inimese moodi istuda saab, on võimalik isegi kõrgeid kingi kanda. Maailm on jälle natuke parem paik. Naissoost turvamees jõllitas eriti vihaselt ja meessoost sebis eriti aktiivselt. Hehe. Muuseas, turvamehed on absoluutselt mihklid teisi, eriti enda töökaaslasi taga rääkima. Nii naised kui mehed. Vahel hakkab päris piinlik, kui nad paariviisi mu leti kõrval seisavad ja oma ülemusi või töökaaslasi klatšivad. Iga asja jaoks on siiski oma aeg, koht... ja häälevaljus. See on ka tüütu, kui nad räägivad, kuidas nende töö sakib, vahetused, palk jne, enamasti mitte mulle, vaid üksteisele, aga otse mul kõrva ääres, pinisevad nagu sääsed. Nagu ei ole nii väga huvitatud võõrastest eludest. Täna, kui üks jälle tuli, a la "Tahaks koju!" ei osanud ma muud vastata kui lakooniliselt: "No mine siis." Või palga sakkimise peale: "No otsi siis uus töö!"

Ja ta tuli ikka ja jälle... Suhtlemisvaegus vist.

Siis hüppas minu juurest läbi poiss, keda siin eelnevalt olen vist Täispaketiks  (hm...) nimetanud, ja ajas veerandtunnikese juttu. See oli kõige imelikum vestlus üldse. Ma saan nagu aru eesmärgist, aga ma ei saa aru, mis vahendeid ta kasutas. Kõigepealt hakkas "kauba kiitmine", mis pmst tähendab, et sa räägid teisele, kui hea ja suurepärane sa oled ja mida kõike sa teed. Selles pole midagi halba, ma olen ise ka seda teinud. Pigem see kui enda maha tegemine. Siis ta mainis, et kuulub ühe erakonna noortekogusse ja ma ütlesin: "Astu aga edasi, mulle meeldib nimelt Savisaar!" Ta tõmbus näost kahvatuks ja ma pidin selgitama, et tegin nalja. Sealt jõudis jutt kuidagi Ansipini, kes mulle meeldib (tulnukas ju!), aga talle mitte, kogu selle ACTA-värgi pärast. Ta mainis, et ega tavalised inimesed, nö hall mass saagi aru, mis värk selle ACTAga on.

"Tänks, mees," ütlesin ma, "sa just kutsusid mind lolliks."
Kuidagi jõudis ta veel öelda, et mu töö sakib, mu palk sakib (mitte et ta numbrit teaks) ja mu kaup sakib... ja tüdruk teisest vahetusest on liiga hapu näoga.

Eesmärgiks, ma oletan, oli tulla tüdrukuga juttu ajama... Tagajärg: tüdruk on mitte päris solvunud, aga siiralt hämmelduses.

"Küll sa oled sõnaosav," irvitasin ma, "sa oled kutsunud mind lolliks ja kõike, mida ma siin teen, sakkivaks. Ma arvan, et sul on aeg minna."

OMG, ega sa ei solvunud?? Kõik on super, sina oled super....Jne...

Lõpuks olin ma lihtsalt väsinud ja mõtlesin: "Just run along, kid. See on juba küllalt suur katastroof."

Vahel juhtub ka nii.

Ma ei saa aru, mida ma üldse ootan. Võin kihla vedada, et mu numbri küsimiseni ei jõua ta kunagi.

Emadepäev

Kiikasin oma trennipäevikusse. Viimane "sissekanne" pärineb 28. aprillist. Ja täna on... 13. mai. Nii et - tubli, Anne-Mai. Tõeline sportlane noh.

Istu, viis.

Natuke naljakas, kuidas ma kirjutan oma isiklikku päevikusse (elektrooniliselt siiski), mis vastikuid asju ma korda saadan ja kuidas ma pole viimasel ajal üldse rahul sellega, mis inimene ma olen. Pidasin ennast üldjoontes päris kenaks inimeseks, aga noh... enam ei tea. Mõnda asja ei saa tagasi võtta ja olematuks teha. Oledki see, terve ülejäänud elu.

Ja ma olen vahel ikka jube õel... aga näo teen hea. Vastiiiiiiiiiiiiiik.

Naljakas selle juures ongi see, et siis ma tulen siia blogisse ja kirjutan: kõik on hästi, tuju on hea, päike paistab, tantsin ringi... aga mida ma päriselt mõtlen, see jääb ikka ainult mulle. Ja see pole eriti rõõmus staff.

Hm.

Jätkame siis positiivsuse lainel: hakkan varsti linna sättima, et emaga ja Liisuga kokku saada. Emadepäev ju!

Kes seda blogi on natukenegi lugenud, võib öelda, et olen emaga lähedane. Mainin teda siingi nii sageli. Mõnikord, kui mul on tunne, et mitte keegi ei hooli minust ja mina ei hooli mitte kellestki, siis üks erand on ikkagi: emme! Temaga ma olen maailmas küll kõige lähedasem ja arvan, et jään ka alatiseks. Talle ma tunnistan asju, mida ma teistele ei tunnistaks... 

Tema julgeb rääkida asjadest, mis on rasked ja mida oleks lihtsam vältida... aga ta võtab nad ikkagi jutuks ja me räägime, sest me oleme perekond ja rasketest asjadest ei tohi pere keskel lihtsalt üle libiseda, nii et peamine jututeema on lõunasöögimenüü ja olulised asjad jäävad ütlemata... Nii et mina olen ka õppinud natuke rohkem avanema.

Tema on ka kõige empaatilisem inimene, keda ma kunagi kohanud olen. See tähendab, et ta paneb ennast alati, alati teise inimese olukorda ja mõtleb, kuidas teine ennast praegu tunneb ja et ega ma ei pushi liigselt ja ega ma ei tee seda ja teist valesti... Võib-olla on ta isegi liiga empaatiline. Ja sealjuures arvab ta ikka, et teeb üht ja teist valesti ning on enda suhtes natuke kriitiline. Kuigi temal oleks selleks maailma kõige vähem põhjust! 

Tal on ka täiesti kreisi huumorimeel ning iga asja peale, mida sina ütled, deklameerib tema sulle mingi luuletuse vastu, enamasti mõne naljaka lastesalmi, sest ta teab neid lihtsalt lõputult. Selle peale purskan alati naerma.

Ta näeb alati lahendust, mitte probleemi...

Ja lõppude lõpuks on ta ikka veel jõhker püss :D (mulle meeldib see sõnapaar viimasel ajal. Jõhker püss!)

Nüüd ma pean minema, et mitte hilistuda.

Mu parim sõbranna, kes saab sel aastal esimest korda ise selles mõttes emadepäeva tähistada... sina oled ka kallis!

Natuke õnne peab ka olema

Põõnasin kaua. Väljas on külm ja närviline tuul, hoopis vastupidine eilsele niiskele palavusele. Puud kohisevad ja mingid metall-lapakad kõrvaloleva maja küljest plagisevad lakkamatult. Kuidagi rahutu õhkkond. Täna jään vist sisse ja... loen või midagi. Eile rallisin küllalt ringi. Mul on "Minu Kolumbia" peaaegu läbi, mis on jumala hea raamat, ma millegipärast ootasin, et see sakib. Järge ootab Oksaneni "Stalini lehmad". Eile püüdsin seda lugeda, aga kuna ma  lugedes peaaegu alati näksin midagi ja raamatu alguse moodustas väga üksikasjalik kirjeldus buliimiku igapäevaelust, siis... Väga detailne kirjeldus. Nii et see küll ei läinud omavahel kokku ja oli päris vastik. Oksanenil ongi mingi värk ülirealistlike kirjeldustega, šokeerib ühesõnaga. Miks ta ei ole mõelnud, et mina alati söön, kui ma loen? Võiks mõelda selliste asjade peale!

Kuigi Maarja eile ütles, et istume arvatavasti ainult Ristiisas ja kõik, lõin ennast ikkagi klubile mõeldes üles ja seal me pärast Ristiisa ka lõpetasime. Ma ei olnud kunagi Atlantises käinud. Veits mark küll tunnistada, aga tunnistame siiski. Normaalne oli. Mulle muusika väga meeldis ja üldse oli hea tuju, aga Polil ja Maarjal polnud eriti tuju, nad ei olnud üldse eriti klubiga arvestanud, ja nad tahtsid varsti minema. See on täielik karma, sest tavaliselt olen ikka mina olnud see, kes teisi varrukast sikutab ja koju tahab minna. Välja arvatud Maasikas, Maasikast ei ole ma veel tahtnud enne sulgemist lahkuda. Aga Maasikas ongi üks suur erand. 

Ma jäin üksi veel natukeseks. Imelik oli, ma pole kunagi niimoodi üksi maha jäänud, sest lihtsalt tuju on veel peal. Tantsisin natuke mingi ossiga, kes kogu aeg karjus: "No nüüd näita, mida sa oskad! Näita mulle, ilus tüdruk!"

Whatever nagu. Tema peab mulle näitama, mitte mina talle. Ahv.

Nii et poole tunni pärast läksin ikkagi koju. Mu kingad tapsid mind. Natuke kontsade pärast, mis polnud küll eriti kõrged, aga natuke nad ka hõõrusid (tegelikult veri oli väljas). Kunagi oli mul komme kontsadel välja minnes madalad kingad kaasa võtta ja siis rõõmsalt koju trallitada. Pärast õhtut kontsadel pool tundi baleriinikingades koju kõndimist kuidagi tasakaalustas pinget jalgades või ma ei tea, igatahes pärast olid jalad nagu uued. Aga eile oli mu kott natuke suurem kui labakäsi ja sinna teised kingad kohe kuidagi ei mahtunud. Niisiis võtsin mõrvarkingad näpu otsa ja läksin sukkade väel läbi linna. Jumala uued mustad sukapüksid olid ja ma tean, et lõhun nad armutult ära, aga need saab alati uued osta, aga jalgu on mul ainult üks paar... Väga mõnus oli. Vaatamata sellele, et päev otsa oli sadanud, oli kuumus kõik ära aurustanud ja teed olid jumala kuivad. Ikka veel oli soe ja puhus selline kerge tuul. Igasugused puud õitsesid ja lõhnasid ja pildusid mind oma õitega ning linnud karjusid nagu segased. Ühesõnaga täielik romantika. Maikuu on ikka parim.

Ühika ukse ette jõudes selgus, et ma polnud pidanud vajalikuks välisukse kiipkaarti kaasa võtta. Mis seal ikka, mõtlesin, kindlasti saab mingit kella helistada ja öine admin laseb sisse. Ainult et seal ei olnud mingit kella. Teistes ühikates küll on, aga meie omas... lihtsalt ei olnud. Siis ma mõtlesin, et okeido, mingi kaamera ikka on ja ta lihtsalt näeb mind... aga midagi ei juhtunud. Siis läksin küll juba veits närvi, et maiöö on küll kena, aga ma ei taha siia jäääääädagi! Õnneks sain ainult ühe minuti seal passida (ma lähen kiiresti närvi), kui tuli mingi paarike ja lasi mu sisse. Nägin, et admini laua taga ei olnudki kedagi. Võib-olla oli ta tualetis. Võib-olla lihtsalt ei viitsinud jamada ja keeras ära magama. Niisiis järgnesin paarikesele liftide juurde ja lootsin vastu lootusi, et äkki nad lähevad üheksandale. Nad läksidki! Oleks, oleks, oleks, mõtlesin, et nad lähevad ka minu koridori, mitte teise (sest oma koridori saamiseks on samuti kiipkaarti vaja). Ja täpselt sinna nad läksid! Jeeeei! Milline on tõenäosus, et öösel kell veerand kolm tuleb keegi ja läheb täpselt sinu korrusele ja sinu koridori? Päris väike, arvestades kõiki meie korruseid. Mõnikord veab isegi mul.

SADU

Käisin juuksuris. Juuksur oli hästi sõbralik (vahel juhtub ka seda) ja toppis mulle kogu aeg värsket Kroonikat lugemiseks. Ma ei tahtnud, aga võtsin ikkagi vastu. Varsti ta juba naeris, sest iga kord, kui ta mind kuhugi poole pööras (ta ei viitsinud ise ümber minu kõndida, vaid pööras tooli), langetasin ma häiritult ajakirja. "Nii selle lugemisega on, alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama."

Nii on meil kõigega.

Tulemusega jäin päris rahule.

Ükspäev kaotasin oma telefoni ära. Veel siin blogis mainisin, et pean varsti hääletama minema. No seal hääletades oma mobiili kellegi võõra autosse jätsingi. Õnneks on mul komme alati pool elulugu ära rääkida ja ta mäletas, kus ma töötan ning tõi kohe järgmisel hommikul telefoni mulle ära. Vedas, noh. Ei tea, kas see mees nüüd tükil ajal enam hääletajaid peale võtab, kui nood igasugu asju autosse unustavad.

Tol päeval jalutasin Kaubahallist välja, jäätis käes ja suu mossis, ning üks endine töökaaslane keksis ligi nagu varblane: "Mis teed, Anne-Mai? Mis teed? Ah?"

"Ma jätsin just oma telefoni võõrasse autosse," ütlesin pahaselt ning tema puhkes mõnitavalt naerma. Ta kiusas mind alati juba töö ajal ja torkis ribidesse, nii et ma kaubakaste maha pillasin ja üle poe kiljusin.

Peale naermist mainis ta, et tal on superhea olla, sest oli just üle keha spahoolduses käinud, ja keksis samamoodi minema. Tänks mees.

Lõin ennast üles ja hakkan kohe välja minema, et Poli ja Maarjaga kokku saada. Kuigi väljas sajab. Ma ei tea, kas ilm minu meigi ja juuste peale ka mõtleb. Mõtled või???

Jube soe on ka olnud terve päev, niiske ja soe. Kõik puud-põõsad läksid sellest hoobilt kaks korda rohelisemaks.

Pistsin just nina aknast välja. Niii hästi lõhnab!

Tööl juba uuriti, kust sae pekki väljend pärit on. "Kuule, see on ju sealt... Aiku ja Pets... Sipelga 14!"

"Bingo!" ütlesin ma. "Minu missiooniks on see väljend massidesse tagasi tuua."

"Too muidugi!"

Toongi.

Põhjuse-tagajärje seos

Tõmbasin käega läbi juuste ning sõrmede alla sattus tükk kuivanud munakollast. Mul on juustes muna. Tõenäoliselt sellepärast, et enne duši all ma panin juustesse muna. Ja see, noored, ongi põhjuse-tagajärje seos.

Koorisin oma nahka üleni, meemaskid-värgid-särgid, superluks. Pärast õlitasin end üle keha sisse ja nüüd olen nii pehme, et ise ka ei usu. Väga mõnus tunne on.

Eile Puhja sõidul sain küüti vanemalt härrasmehelt, kes äärmiselt võluvalt mind teietas ja kellel oli just puhkuse esimene päev. Ta isegi ei teadnud, kuhu ta sõidab, vaid läks sinna, kuhu tee viis. Kas pole lahe? Minu õnneks viis ta tee parajasti Puhjast mööda. Talle meeldis hullult seletada, nii et terve tee läks umbes nii: oot, mis jõgi see on? siin ma olen kala püüdnud, siin on jube suured kalad, vot siin ma olen korra kohvi joonud, siin on see ürgorg, jahah, siin oli kunagi baar ja siin pood, enam ei ole, teie ei tea, te olite siis liiga väike, oot, kuhupoole tuleb keerata, et Ulilasse saaks? sealne suveaed oli kunagi hästi kuulus, olid ajad, jah...Oi, siin jäi kunagi mu tütar politseipatrullile vahele...

Ühesõnaga (kahe sõnaga) vahva oli. Selline nostalgitseja tüüp. Eriti mis puutus politseipatrulli.

Mingi hetk tuleb hakata Tartu poole tagasi hääletama, aga mitte veel... Samas tahaks toast välja küll. Hakkan parem endale mannaputru keetma, jube mannapudru isu tuli peale.

Paar päeva tagasi tabasin end väljas jalutades laulmas Michael Jacksoni "I'm bad" viisil hoopis "I'm f**ked, I'm f**ked, I'm really really f**ked..." Täiesti alateadlikult. Selles mõttes, et ma võin ju endale öelda mida tahes, aga alateadvusel on olukord ikka selge...

Suurim täiskuu

Pühapäeval pidi taevas nägema selle aasta lopsakaimat täiskuud. Tänanegi oli väga kobe ja kui ta homseks veel paar kraadi paisub, siis... seda parem. Kuigi ema ütleb alati, et täiskuu ajal pidid inimesed lollusi tegema. Loodan, et homme siis midagi väga lolli ette ei võta. Kuigi mis võimalust mul selleks oleks? Kavatsen päeva töööööööl passida.

Jube pikk nädal on olnud. Pikk nädal ehk siis viis päeva tööl, kaks vaba. Seda on tunda ka, olen nii väsinud. Aga ma ei tea, kas just tööst või millestki muust... kõigest vist. Suht kõik on metsas praegu. Ülemust tüütasin ka oma tujutsemisega (sest kui mul on halb, peab kõigil halb olema... kahjuks) ja ma ei osanud pärimisele vastata, milles asi. "Kõiges, noh."

Mul on tunne, et pärismaailmas inimesed naeratavad ja püüavad ikka kuidagi olla ja üldse käituvad kuidagi täiskasvanulikumalt. Ma ei oska... Ma ei kasva kunagi suureks.

Kui juba kaks päeva täielik nõmekas on peal olnud, siis kolmandal ka vist ei pääse. Nii et ootan huviga homset.

Igatahes ma tean, miks ma selline neeger olen: see tuleb pärilikkusest. Fakt on fakt. Ema helistab mulle ja esimene asi, mida ma vastu võttes kuulen, on riiakas: "Niimoodi töö ajal siis lobisetaksegi?"

Kusjuures selle vastu võtmiseks pidin veel käeviipega kliendi eemale peletama. Tõsiselt, mitte siiski normaalse kliendi, vaid mingi neoonkollast dressikat kandva vihase mehe, kes seletas, et lääne kaubandus ja juudid on maasikad ja tomatid ära rikkunud, kõik on plastmass ja väetis ja me kõik sureme!

"Mis lääne kaubandus?" vihastasin ma. "Tomatid on Eestist."

Ja üleüldse, juudid? Ime, et vabamüürlasi veel ei maininud.

Nägin peaministrit. "Kus ta turvamees on?" küsisin oma turvamehelt (ei, mingilt suvakalt, kes leti kõrval passis). "Ta ei või kunagi üksi liikuda."

"Ta on täitsa üksi," kehitas turvakas õlgu.

Näitasin teisele korrusele. "Raudselt kuskil seal üleval on snaiper ja jälgib praegu, ning kui keegi midagi üritab, siis kõmmm!"

Selle peale nägin, et mingi mees muigab ja vaatab mind, endal kuular kõrvas. See oli siis too päris turvamees, kes oli märkamatult teisele poole letti siginenud.

Siis jäin vait. 

Kissell

Möödusin käratsevast kambast ja kuulsin mingit meest pröökavat: "Täiesti uskumatu inimene, kurat küll. Ta ei pakkunud mulle isegi kisselli! Ma ei saa aru, mida ma talle tegin..."

The nerve of some people! Kuidas ta võis kisselli mitte pakkuda??

Nina on peas punane nagu kartul. Sest kartulid on tohutult punased. Tegelikult mingi sort on küll ja selle sordi moodi ta ongi. Sain päeval natuke päikest. Aga küll ta homseks tagasi tõmbab.

Ema käis korraks linnas, mis oli supertore, istusime kohvikus ja sobrasime poodides. Välikohvik, päike ja jäätis käivad küll kokku nagu sukk, saabas ja...ma ei tea...teine sukk veel? Kuidas saab kolme kokku käiva asja kohta öelda? 

Kaubamajas on lihtsalt kõige ilusamad kingad. Seal ei ole ühtegi koledat paari. Walkingis ja kus iganes mujal kingapoodides on igasugust träni kokku kuhjatud, nii et vahel vaatad ja mõtled: Miks? Miks ometi? Mida ta mõtles, kui selle disainis? Mida küll tema mõtles, kes selle mudeli sisse ostis?

Aga Kaups on nagu paradiis. Proovisin jalga maailma ilusaimat kinga ja ei suutnud sellest enam lahkuda. Täius. See ei läinud absoluutselt mu ülejäänud riietuse, näiteks lõhkiste teksadega kokku, sest see oli liiga ilus, ja ma lihtsalt jõllitasin seda, kuni müüja tuli heldinud naeratusega oma abi pakkuma ja ema natuke kärsituks muutus. Muuseas ema šokeeris mind. Ma vaatasin käekottide juures mingit käekotilaadset eset ja küsisin, misasi see on. iPadi kott, ütles ema õlgu kehitades. Mh, vaatasin etiketilt, ja seda see oligi. Esiteks, miks mu ema üldse teab, mis on iPad? Teiseks, miks mina matsu ei jaga? 

Meenutab seda korda, kui me Tiinaga arutasime, kellel on Twitteris rohkem jälgijaid, kas Lady Gagal või Justin Bieberil, ja Tiina tädi ütles  kõrvalt teadja hääletooniga: "Bieberil muidugi."

Siis vaatasime emaga sukki ja talle meeldisid igasugused mustritega sukad, teate küll, sellised, mis jätavad mulje, nagu sul oleks jalal tätokas. Minu maitse oli nende jaoks liiga konservatiivne. See on juhtunud, mõtlesin kohkunult Kaupsi ilumaailmast välja triivides, mu ema on moekam kui mina.

Õhtul hakkas ikka väga imelik olla. Arvatavasti ei taha ma enam kunagi midagi süüa ega juua ega isegi püsti tõusta. Lonks vett tundub ka vastumeelne. Ma ei tea, mida sina nüüd teed, aga mind ajab iiveldama ning ma mõtlen, et lähen iiveldan natuke. Edu siis mulle.

Eeeeeeeesimene mai

Nii vaikne hommik on, terve maailm on nagu surnud või magab, ainult päike ja linnud ja mina oleme üleval. Öösel ei saanud und, pea oli pulki täis, kuulasin lihtsalt telefonist raadiot ning võimatult head muusikat tuli ka. Lõpuks jõuga sundisin end magama jääma, sest kolme tunni pärast ootas äratuskella helin. Linnud, tõprad, laulsid ka terve öö nagu meeletud. Kellelgi on kevad südames, mis?

Igatahes ilusat kevadpüha sulle. Kui juhtud seda hiljem lugema kui esimesel mail, siis... sae pekki, mida ma rohkem ikka öelda suudan. Peaksid mu blogi sagedamini tšekkama.

Sae pekki on tõsiselt parasiitväljendiks muutunud. Jube! Nii kergesti saab ikka endale igasugu tobedusi külge harjutada. Või on asi ainult minus? Samas mul on hullemaid väljendeid ka kaasas kõlkunud... läks isegi hästi.

Eile oli siis paljudel valgetel inimestel vaba päev ja poed rahvast täis ning isegi mul ei olnud palju aega igavlemiseks. Võib-olla tuleb täna samasugune? Pigem on tunne, et kõik tegid oma ostud juba eile ära. Eks paistab.

Alksi läks ka meeletult. Seisin poes kümme minutit järjekorras, lõunapaus tiksus ning ma läksin aina rohkem närvi, ehkki korrutasin endale: "Mis mõttega sa närvitsed, ega sellest mingit kasu ole!"

Ja võrreldes kõigi nende järjekordadega, mis me oma vanas poes korraldasime, polnud see midagi. Järelikult karma. Kuigi mina olin kiire kassapidaja ja sellist uimerdamist ei oleks endale kunagi lubanud.

Ja neil oli kuuspakkide peale mingi allahindlus ning konkreetselt kõik inimesed minu ees ja järel ja kõrvalkassas ostsid kärutäite kaupa õlut ja ei midagi muud. Naljakas hakkas, mina seal oma puuviljadega kogu selle õllelao keskel. Mees mu ees ütles oma sõbrale: "Mul läheb juba neljas ring." Ja mul jäi karp lahti. Joodikud noh.

Õhtul läksin koju. Tõeline volber. Aaaahhh, mul on ikka nii palju elu, dämit.

Kõigile, kel on täna ja oli eile vaba päev, olen natuke kade, aga samas mul tiksub see-eest topeltpalk. Nii et.... näksi... muru. Ha! Seda sa ei oodanud, mis?