Kahe maailma piiril

Iti moodustab veel pisikesi lausekesi nagu "issi läks" ja "tädi kõnnib". Kaurile paistab ta aga lastekeeles rääkivat veel palju enamgi. Arutasime just mehega, kas Kaur on praegu mingis maagilises maailmas, kahe keelemaailma piiril, kus ta saab juba aru kõigest, mida meie räägime, aga ka sellest, mida räägib Iti oma lapsekeeles. 

Esialgu tundub, et Iti on suur troll ja ähvardab ning norib Kauri.

"Ka," ütleb Iti ühtelugu Kaurile. "Ka!" 

Kaur läheb endast välja ja hüüab: "Ei! See on minu oma... söök!" Või siis minu oma... tool või minu oma ükskõik mis asi. Mis iganes Kauril parasjagu käsil on, nii kui Iti ütleb ka!, siis läheb Kaur närvi ja kuulutab eiiiii, see on minu oma. Iti naeratab leebelt ja ütleb edasi, et ka ja ka, mispeale Kauri hääletoon aina tõuseb. Ükskord sõitsime autos vist kümme minutit nii, et Iti, naeratus näol, aina õrritas ja ütles ka ja ka, ning Kaur üürgas: "Eiii! See on minu oma raamat! Ei paku sulle."

Olen aina püüdnud Kaurile seletada, et Iti ei taha su tooli, tal on oma tool, või ei taha su sööki, tal on ju oma söök ees. Aga sellest pole mõhkugi kasu, reaktsioon on sama häälitsuse peale kogu aeg sama, nii et tundub vägisi, nagu... Iti provotseerikski Kauri oma keeles ning meie ei saa sellest lihtsalt aru.

Iti on muidu sellist tüüpi küll, et õrritab ja ajab venda närvi ning ise itsitab. Ta on Kaurilt umbes neliteist tuhat korda hammustada saanud, aga see ei takista teda ise oma sõrmi venna suhu toppima minemast.

Vahepeal siis loobusin Kaurile seletamast, et Iti ei taha ta asju, vaid püüdsin ta tundeid peegeldada: "Sa lähed närvi, sest sa ei taha Itile oma raamatut anda. Sa tahad rahulikult sirvida."

Kaur jäi vait ja kuulas mind mõtlikult. Talle peegeldamine sobib väga ning ta jääb siis tihti vaikseks. Ta ju alles õpib tunnete nimetusi. Olen paar korda nii uhke olnud, kui Kaur ise juba Itile seletada oskab, näiteks poti peal: "Ei, Iti, (ei) torgi mind! Rahulikult istuda." Või kui Kaur oskab mulle seletada, et vihastas klotsi peale.

Täna autos istudes, kui Iti jälle ka seletas ja laialt naeratas, et venna karjuma hakkas, küsisin Kaurilt: "Millest Iti sulle räägib?"

"Toolist," ütles Kaur ja patsutas ägedalt oma turvatooli. "Iti räägib minu toolist."

"Ka," ütles Iti kõrvalt ja vehkis käega.

"Eeeiii! See on minu oma tool!"

Iti esimene lause

Iti ütles täna oma esimese lause! Kolmesõnalise! Alati, kui neile eine ajal puuvilja annan (Kaur on küsija ja puuvilja valija), teen selle pooleks ja küsin alati Itilt: "Iti, kas sina tahad ka banaani/ploomi/pirni?" Ja kui Iti näost särama lööb ja käratsema kukub, nunnutan talle puuvilja lõikudes: "Kas tõesti sina tahad ka, preili? Muidugi sina tahad ka!"

Sajal juhul sajast Iti tahab puuvilja, nii et seda poleks vaja mitte kunagi küsida. Aga ma teen seda lihtsalt kõnefooni suurendamiseks. Tundub nagu väike asi, aga nädalas on see kokku mitusada sõna rohkem, mida laps kuuleb ja millele reageerida saab.

Ja täna sirutas Iti oma kahvli ette ja ütles: "Ma ba tahan!"

Mul olid pisarad silmis. Meie Iti on rääkiv laps mis rääkiv laps!

Kahesõnalisi lausekesi ma olen siin paaril viimasel päeval ka kuulnud, nagu "ei taha" (100% Kauri lemmikväljend praegu, nii et temalt kuuldud) ja "kukkus maha". Mees vandus ka, et Iti ütles pükstevahetuse ajal "alukad".

Täna pärastlõunal sõitsime Männi parki aega viitma - seal on hästi hea infrastruktuur, kümneid mänguväljakukesi ja muid lõbustusi. Kaur rääkis autos tagaistmel, et me lähme parki, kusjuures ta "r" oli väga eeskujulik. Ütlesin mehele midagi Kauri hea kõnearengu kohta, mispeale Kaur tagant märkis: "Vaata, ma olen juba suur." 

Jälle üks kerge pisardamise moment. Meie suur pisikene poiss...

Muuseas käskis see pisikene poiss mul täna tööle minna. Ütles joonistamise ajal: "Emme, mine tööle."

"Kas sa tahad, et ma tööle läheksin?" küsisin jahmunult.

"Jah," ütles Kaur kindlalt ja värvis edasi. 

No mis siis enam muud, kui sügisel sammud töömaale seada, kui lapsed juba lausa nõuavad :D

Tahan kooli

Hästi mõnus lõunatund on. Meil oli vihmaõnn nagu meil tihti on, ehk mänguväljakult tulles ja just koju jõudes tundsime esimesi piiskasid põsel. Täpselt saime mängimas ära käia ja siis oli juba õdus tuppa minna, lõunat süüa ja lastel päevaunele pugeda. Nad jäävad sombuse ilmaga veidi kiiremini magama kui muidu. Mul siin nii mahe nüüd vihmaladinat kuulata ja kohvi juua.

Iti jalutab nüüd õues veidi ise, käru kõrval. Ta hoiab head tempot ja püsib ilusamini kõnnitee raamides kui Kaur :D Kaur paneb tihti laiska ja küsib kärusse, ehkki ma teda küll püüan keelitada kas kõndima või tõuksima. Aga miks jala peaks kõmpima, kui taksoga saab, onju... Siis on veits pull vaadata, kui Iti jalutab ja Kaur kärus on.

Kauri kõne areneb astronoomilise kiirusega. Ta ütles täna sellise lause: "Iti, tule siia meie juurde joonistama...koos!" Hästi pikk ja rikkalik lause. Umbes eile ilmusid Kauri kõnesse ka küsimused. Vaatasime koos filmi "Tõlkes kaduma läinud" (suur erandjuhus, kui ta ekraani näeb, aga ta ei maganud eile lõunat ning ma ei suutnud midagi muud teha kui see aeg lesida ja telks käima panna). Kaur küsis: "Mis tädi teeb?" Märkasin, et käesolev stseen oli lastele sobimatu ja ma ei tahtnud üldsegi seletada, mis tädi teeb, kerisin hoopis stseeni edasi.

Siis pani Kaur iga natukese aja tagant filmi pausile, pomisedes: "Panen korraks pausile." Siis vajutas ta eiteakuhu, aga korraga oli "Tõlkes kaduma läinud" ekraanilt kaduma läinud, telekas ilutses hoopis džungel ja valjud ahvid. Kaur pani eiteakust ahvid käima:D Ise oli üpris ehmunud, aga eks me siis vaatasime paar minutit ahve ja itsitasime nende suuri käsi ning imetlesime pisikesi ahvibeebisid, kuni ma alla andsin ja teleka kinni panin.

Mees arvas, et Kaur vajutas puldil Youtube'i otsenuppu, kus tal viimati vist mingi looduskanal oli lahti jäänud.

Eks ahvike leiab igalt poolt omasugused üles.

Kauril on ka suur tung juba kooli minna. Iga päev seletab ta: "Ma tahan kooli minna! Panen kiivri pähe, tõuksiga sõidan. Pargin sinna."

"Mitme aasta pärast sa kooli lähed?" küsisin täna.

"Viie..." Viie jah :D Aega veel on. Enne alustab ta sügisel hoopis lasteaiaga.

Ja veel on Kauris suur abipolitseiniku geen. Igal ajahetkel on ta valmis Itit talitsema ja manitsema, millest ma aru saan, et ahhaa, Kaur teab küll reegleid! Ta lihtsalt ise ei järgi neid. Aga teoorias on kõva vend.

"Veel paprikakoosi," ütles Kaur lõuna ajal armsasti (tema sõna kuivatatud aprikoosi kohta).

"Okei, ühe veel saad ja siis on kõik."

"Kaks," ütles Kaur ja keeras pea viltu.

Hakkasin naerma. "Okei, saad kaks, et oskasid nii hästi tingida. Aga siis on lõuna läbi."

Kaur võttis oma aprikoosid ja ütles Itile rangelt: "Iti, emme pane sulle rohkem, täitsa piisab." 

Iti sõi rahulikult ja polnud midagi küsinudki:D

Potitreening kahe lapsega korraga

Ma vahel omadega nii läbi, et kohe olen. Palusin mehelt endale pühapäeva vabaks, et linna minna ja lihtsalt olla. Lihtsalt üksi. Ma nii vajan seda üksiolemise aega, et kohvikus käia, kinos midagi vaadata ja mõnes kaltsukas ringi sobrada (ma ei ostle enam ühele, vaid kolmele! Kaks marakratti vajavad ka riideid ja kellegi suurusele leidub ju alati midagi vahvat!). Nii tore, et saan minna, ja loodetavasti siis olen uuel nädalal jälle veidi rahulikum ema.

Potitreening võtab veidi närvirakke enda alla. Kauriga on muidu hästi ja laps mähkmevaba, kui välja arvata uneajad. Vahepeal oli ta juba lõunaune ajal ka päevi kuiv, nii et hakkasin talle ainult aluspükse jalga panema, aga siis ta hakkas ikka regulaarselt sel ajal pissima ja kopp sai ette sellest pidevast pesupesemisest. Kui kaks päeva suudan ära pesta kogu Kauri voodipesu ja kaisukaru, siis kolmandal päeval löön ikka käega ja panen lõunaune ajaks mähkme alla. Eks kui ta mõned päevad jälle kuiv püsib, siis proovin uuesti.

Aga Iti võiks minu nägemuse järgi ka vaikselt mähkmevabaks saada. Tal käib see asi lainetena. Vahepeal tegi juba päevas mitu-mitu korda pissisid-kakasid potti...praegu on hea, kui ühe saab. Nii palju paneme teda potile, aga ta ei tee sinna midagi, teeb mähkmesse minut peale selle alla saamist. No mis sa teed, vägisi ju ei sunni. Lihtsalt endal on kahju sellest ressursist, mis kulub mähkmete pesemisele, või siis, kui riidemähkud on kõik mustad, pabermähkmetele.

Paar nädalat tagasi kandis Iti õhtustel tundidel enne magamaminekut juba aluspükse ja oli pool tundi või tund lausa kuiv. See tundus suure võiduna, aga praeguseks on seis jälle selline, et ta pissib minut aega peale aluspükste jalga saamist kõik täis. Siis pole pesta vaja ainult märjad riided, vaid õnnetumal juhul ka vaipasid, kui seal peal juhtus olema. Üks kord vahetad ära ja paned uued aluspüksid ja riided, kaks korda vahetad...peale kolmandat lööd ikka käega ja paned mähkme alla, sest no kaua sa jaksad.

Aga samas ei saa unustada, et meie kõik olime selles vanuses juba mähkmevabad! Inimene on selleks aasta ja kahekuuselt absoluutselt võimeline, asi on vaid järjekindluses vanema poolt.

Eks katsun enda pesumägesid vähendada ja kui pesukorv jälle piisavalt tühi on, siis jätan uuesti mähkmed ära. 

Loodus on meie lastetuba

Itikene hakkas aasta ja kahe kuu vanuselt kah kõndivaks lapseks. Kuna ta sättis suhteliselt kaua seda püstitõusmist, enne kui ette võttis, siis jalutab ta nüüd käputamisest tugevaks saanud lihaste toel ringi päris professionaalselt. Ma saan päevas nelikümmend rõõmusööstu, kui Iti jälle kuskilt välja jalutab ja üle terve näo naeratab. Ta tundub ise ka nii uhke oma kõndimise üle.

Hommikul mänguväljakul tipsis Iti jälle nii netilt ronimismaja sees ja ümber ringi, sellal kui Kaur liivakastis möllas. Vaatasin oma ringitoimetavat lapsukest ja mõtlesin, et see on suurim õnn maailmas. Nii lihtne ja tavaline, aga samas nii suur õnn, et sul on laps, ja laps, kellega on kõik korras ja kes lihtsalt pakatab tervisest. 

Iti sai elus esimest korda herilaselt nõelata, aga võttis asja kergelt. Korra kräunatas, aga siis ma võtsin nõela välja (oot, kas ta siis äkki hoopis mesilane polnud...) ja Iti rahunes peale oma sõrme mõningast silmitsemist maha ja mängis edasi. Kauril aga olid käed tööd täis, et iga mänguväljakul viibinud lapse sabas joosta ja ronida. Ühe sama vana poisiga nad jooksid kilgates ümber mängumaja ning poiss vahepeal pages oma vanaema põlle sisse peitu, et veidi rahuneda. Kaur ka siis pages võõra vanaema sülle ja kallistas teda kõvasti :D Ma kõrvalt ikka vaatan ja imestan, kui seltskondlik ta on. Kas on ikka minu poeg?

Aga eks geenid tulevad kahelt vanemalt, ja kõigilt neilt ka, kes olid enne meid.

Iti on olekult veidi vaiksem, aga seltskondlik tundub ikkagi. Kui keegi mänguväljakule siseneb, siis hüüab Iti ka alati: "Tere!", ei pelga kedagi ja ronib ligi uudistama. Ja ta on üks mõnusalt rõõmus ja iseseisev tegutseja. Aeg, mis Iti päevas veedab ise endale tegevust leides, kas siis toas, aias või mänguväljakul, on päris suur. Vahel mõtlen, et peaks temaga rohkem üks-ühele tegelema, aga noh, samas ei taha ju, et laps vanemast sõltuma ka hakkaks endale tegevuse leidmise poolest. Ma tugevalt seda usku, et laste asi on mängida ja vanemate asi vanem olla ehk lihtsalt lähedal olemas olla.

Vahel siin aias mõtlen, et no teate, kui räägitakse, et meie lapsena mängisime kivide ja puupulkadega ning ei olnud meil mingeid uhkeid mänguasju... siis need lapsed mul tõesti mängivadki väga hea meelega kivikeste, muru ja puuoksakestega. Ise leiavad endale tegevust ja ise toimetavad. Peab ainult silma peal hoidma, et nad ei leiaks tegevust taimedega, mida me tahame suureks kasvatada. Elupuuhekki tahetakse alatihti rappida ja sireli lehti ära rebida.

Üks õhtu tuli issi koju ja Kaur oli aias nii tegevuses, et isegi ei jooksnud talle vastu. Ta oli endale mänguköögist tangid võtnud ja tõstis nendega hoolikalt teelehetükke ühest kohast teise. Ütlesin aina, et Kaur, issi tuli ju, aga Kaur toimetas oma teelehesupiga edasi, keelgi suust väljas. See hetk oli kuidagi eriliselt armas, sest teelehed ju... Meie mängisime lapsena teelehtedega!

Seltskondlikud lapsed

Itibiti hakkas iseseisvalt seisma! Veetsime eile õhtul kõik aias aega: meie mehega kinnitasime elupuuheki kattevõrku spetsiaalsete klõpsudega kinni, et tuul seda aina üles ei puhuks, Kaur oli meie assistent ja ulatas klõpse, karjudes iga natukese aja tagant: ise! ise! Iti käputas ka üle õue meie juurde, võttis kinni vanaema kingitud õunapuust, mis juba kenasti suurte lehtede ja mõne õiega uhkustab, ja hakkas uurima selle küljes olevat sordisilti. Ise hoidis kinni ainult sellest sildist. Kui issi seda märkas, võttis ta Iti treenimisele ja meelitas teda täitsa ise seisma, ja Iti seisiski mitu raksu täitsa ise. Juubeldasime, Kaur lasi issi abiga murul kukerpalle ja Iti ronis minu sülle nunnutama. Olime nagu näidisperekond seal muru peal sooja maipäikese käes.

Lapsed on väga rahul, et meil on mõlemal pool üle aia kaks naabrit ja mõlemal pool koerad ka. Nii kui mõni koertest õue lastakse, hakkavad mõlemad lapsed entusiastlikult haukuma. Ja kui mõni inimene on piisavalt ettevaatamatu, et õuel asjatada, võtab Kaur ta rajalt maha ja hakkab juttu puhuma. Ta on väga seltskondlik. Õues rattaga sõites ütleb ta absoluutselt igale vastutulijale või möödaminejale kõlava häälega tere... ja siis mulle vaikselt nende liigi ja tegevuse: onu tuli, tädi sõitis rattaga, laps kärus, koer!

Iti ka on viimastel päevadel hakanud kõigile, keda ta kohtab, tere hüüdma. 

Ja Kaurilt tulevad ilusad pikad laused. Õues täna: "Kraana töötab seal kaugel." Ta sõidab nüüd õues pika tee alevisse poodi oma tasakaalurattaga ära, pargib oma ratta poe kõrvale ja sees aitab mul ilusti ostelda. Mina ulatan talle kaubad, tema paneb korvi. Iti ka on kärus ilusti vaikselt ja jälgib protsessi. Kassasse jõudes Kaur ilusti teretab kassapidajat ja pärast ootab Iti käru kõrval, kuni ma asju pakin. Peaks tal varsti ise maksta ka laskma, viipekaardiga on see ju käkitegu. Ainult ma ootan korda, kui taga järjekorda pole.

Eriti armas pilt õues on, kui Iti beebikiiges on ja Kaur talle hoogu tuleb tegema. Mõlemad säravad üle näo ja lõkerdavad. Iti püüab Kauri nokamütsi peast maha lükata. Kaur noomib: "Iti, ei tohi!", paneb mütsi tagasi pähe ja kiigutab edasi. Vahepeal läheb ise eemale ja õpetab: "Kehaga, kehaga!" (Nagu siil põõsast: serviti, serviti!) Ise kiigub nagu lipp tuules edasi-tagasi. Et Iti kehaga ise hoogu teeks :D Heh, ise Kaur küll kunagi endale hoogu ei tee, kui teda kiiges õpetan. Nüüd ma tean, et ta saab põhimõttest aru küll, aga lihtsalt ei viitsi.

Rahutu ja kaunis elu

Kaur nägi oma elu esimese õudusunenäo, nii, et seda seletada ka oskas. Kui Itiga teda lõunaunest võtma läksime, siis ta nuttis voodis ja karjus, et ei taha võililli :D You sweet summer child... Isegi õudusunenäod on lilledest :D Aga eks tal on piiratud kogus asju, mida ta päeva jooksul näeb ja kogeb, ja nendest siis räägitakse ja neid nähakse unes. Ma just samal päeval alevist suurelt mänguväljakult tulles olin lastele kärru võililletupse pistnud, et nad jumala eest enne lõunaune aega magama ei jääks. Pistsin neile aina asju pihku ja patrasin kõigest, mis pähe tuli.

Hea ja kerge on olla, kuigi ei saa salata, et vahepeal rattaga sõitmas käies on mingi rahutus ka hinges. Maiõhtud on parim asi maailmas, kõik lõhnab ja laulab ja on salapära täis, ja minul on need küll terve elu hinge rahutuks ajanud.

Ja jah, ma olen nüüd rattaomanik! Esimest korda elus! Mees tegi mulle üllatuse. Ma olen viimastel päevadel igal hommikul ja igal õhtul sõitmas käinud ja see on lihtsalt imeline. Mida see meeleolu ja füüsilise olemisega teeb, on super. Käisin eile lausa kaheksa-üheksa paiku ka sõitmas ja leidsin, et mulle meeldib hilja õhtul ja varahommikul ikka rohkem. Kui on mõnusalt vaikne. Eriti varahommikul, mil maailm alles ärkab ja kedagi peale koerajalutajate veel väljas ei liigu...

Meie aedlinn hakkab valmis saama. Oleme kogu siin elatud aja olnud ehituse keskel, sest meie maja oli üks esimesi valminuid. Mul selle kohta küll midagi halba öelda pole, sest lastel, eriti Kauril, on olnud jube põnev neid masinaid vaadata. Mänguväljakul ka pool aega takseeritakse ekskavaatoreid ja kraanasid ning kommenteeritakse, kuidas üks või teine töötab.

Aga nüüd hakkab siin olema teistsugune energia, ja ümbrus läheb aegamisi järjest ilusamaks. Igale poole on istutatud puid, põõsaid ja hekke, ning nüüd maikuus on ka kõik noored puud kenasti lehed lahti löönud. See annab nii palju juurde! Ma kujutan vaikselt ette, kui ilus siin veel kümne aasta pärast on, just haljastuse ja aedade mõttes. Samas muidugi on praegu ka lahe uus energia, kõik sebivad ja toimetavad ja tutvuvad omavahel.

Meie ka põhimõtteliselt iga õhtu toimetame aias: istutame, kastame, korjame kive, riisume... See pakub päris rahulolu kohe. Oma aed! Endale ja oma lastele teeme. Ma käin äsjaistutatud ploomipuud iga päev piilumas ja annan mehele igast uuest lehest või õiest teada. Ja meie tagaääre arooniad sirguvad aina lopsakamaks. Ja meie sirel, mis küll see aasta veel õitsema ei hakka, on sellegipoolest kaunis, ilusate lehtede ja kahara kujuga, ja kasvab ka jõudsalt. Meil hakkab tulevastel aastatel otse terrassi juures sirel lõhnama...

Ühesõnaga oleme õnnelikud siin.

Issi sulnis

Sööme kolmekesi lõunat: mina, Kaur ja Iti. Mina loen Ekspressi ning kostab vaid matsutamise hääli.

"Issi sulnis," ütleb Kaur mõtlikult.

"Issi on tõesti sulnis," nõustun.

"Issi kallis... armas," ütleb Kaur ja sööb edasi.

Või teine kord kärutame mänguväljakult koju. Iti istub meie mitmikutekärus suure lapse koha peal rihmadega kinni, Kaur on laiska pannud ja nurunud end kõndimise asemel beebikorvi istuma, kus ta nüüd säravalt naeratab ja ümbrust takseerib ja kõigile möödujatele või kaugemal majade ees toimetajatele tsauu! karjub.

"Issi armasta," ütleb Kaur korraga.

"Armastad issit või?"

"Mhmh. Kallis," ütleb Kaur.

Päris nunnu. Et mina siin majas Kaurilt lahket sõna kuuleks, seda ette ei tule, aga vähemalt issil on maailma suurim fänn :D 

Ja see on tõesti näide, kuidas lapsed kuulavad, mis vanemad teineteisest räägivad. Ma vahepeal jutustan Kaurile ja Itile, et jätke alati meelde, meie issi on kõige kallim issi maailmas, ja meie peres armastatakse issit väga.

Sel hetkel, kui need ilusad sõnad ükskord laste suust tagasi kõlavad, on küll väga armas tunne.

Wazzuuupp

Viimane kord, kui lasen endale maniküüris sinised küüned teha :D Kaur on nendest šokeeritud ja eriti sellest, et üks küüs juba ära tuli.

Õhtuti on tal nüüd komme kauem uinuda kui Itil. Itiproff uinub nüüd 10-15 minutiga, Kaur hakkab oma toast hõikuma emme ja emme. Viimati tulin just juuksurist, mees oli lapsed üksi magama pannud, mõtlesin, et aitan siis Kaurigi uinutada.

"Emme siin," tõusis Kaur voodis istukile, kui sisse astusin. "Juuksur! Juuksur! Lõikas."

Mõtlesin, kas tegu on esimese meesterahvaga maamunal, kes märkab, kui naisterahvas on juuksuris käinud, aga jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt issi talle enne rääkis aina, et emme on juuksuris.

Heitsin Kauri voodisse ja võtsin ta kaissu. 

"Tanniauto," ütles Kaur mõtlikult. Kaurikeele oskajad teavad, et see tähendab tänavapuhastusautot ja sellest räägib Kaur natuke igal õhtul, kuna see on ta lemmiktüüpi auto. 

"Sinid küüned!" hüüatas Kaur mu käsi märgates, tõusis taas istukile ja haaras mu käe. Ta hakkas iga küünt eraldi puudutama, pomisedes iga kord: "Sinid küüned..."

Siis jõudis ta äratulnud lakiga küüneni ja karjatas vaikselt. "Oh no! Katki..." Enese rahustamiseks nõudis ta kohe teise käe, käis ka selle läbi, pomisedes viis korda sinid küüned, ja kuulutas, et see on korras. Sain ta uuesti pikali ja sulgesin ise silmad. Kaur tegi mulle pai, kohendas prille ja hakkas eri näo osi puudutama, ise neid nimetades. Tegin silma uuesti lahti ja naeratasin talle.

"Wazzuuuuppp!" ütles Kaur valjusti ja itsitas. Issi õpetas talle "Scary movie'st" tuttava vana hea wazzuuuuppp! karjumise selgeks. Tõusin ohates voodist - siin pole enam midagi teha, Kaur peab end ise uinutama. 

Parem mitte sellist lapse uinutamist üldse harrastada, tuleb mingi veiderdamine ja naljategemine välja. Laps peab ise uinuma.

Ja küüned teen järgmine nädal neutraalsed nahavärvi.

Iti lobiseb

Itil tuleb uusi sõnu nagu Vändrast saelaudu, väga vahva on kõrvalt kuulata ja tähele panna. Äsja võttis ta legomehikese kätte ja ütles: "Emme."

"Ei, see on mees," ütlesin. Iti proovis algul öelda 'mee', siis 'ees', aga mängu käigus tuli juba täitsa ilus ja ideaalselt hääldatud 'mees' ka välja.

Ja ükspäev ütles ta söögi ajal lusikat viibutades nõudlikult: "Anna!"

Eriline lemmik, mida Iti iga päev ise kasutab, on "koer". Talle jubedalt meeldivad koerad ja eriti naabrite suur must koer. Kohe, kui teda aias näha, läheb Iti elevile, ütleb koer ja haugub paar korda, siis läheb akna peale koputama ja koera tähelepanu nõudma. Eriti naljakas on, kui Iti on õhtuti vannist tulnud ja ma mähin ning riietan teda all. Meie elutuba avaneb aeda ning vanniajal on koer alati ka aeda lastud, mõnikord koos külla mängima kutsutud teise koeraga. Siis ma Itit enam riidesse ei saa. Ta ajab end paljalt mähkimislaual püsti, läheb seisab vastu aknaklaasi ja läheb koputama, viipama ja koertele haukuma. 

Pilk, millega koerad teda vaatavad, on kergelt öeldes hämmeldunud.

Tänaval koera nähes hauguvad alati nii Iti kui Kaur :D Mis teha, mul on koerad lapsed...

Iti puhul on ka naljakas, kui viisakalt ta tere ütleb. Lähen teda õuest lõunauinakult võtma, kostab kärust riide alt kena "Tere!". Päeval, kui ta toa peal kõikvõimalikke mööbliesemeid enda ees lükates ringi liigub, siis mind nähes ta ikka naeratab laialt, viipab ja ütleb tere. Tal on jube armas viiehambaline naeratus ka.

Ta ütles eile ka uusi pükse jalga saades "püksid" ja "puhtad" ning kammi minu poole sirutades: "Kaur kamm".

ja nüüd ta ärkas õues, tõin ta siia endale sülle, ta märkis: "Kaas", ja hakkas läpaka kaant kinni panema. Paneme siis kinni, kui boss käsib.