Kus sa oled?

Eile suri minu vanaema. Ta oli väga vana ja ema ütleb, et lõpus oli olukord päris kohutav. Ta tahab, et vanaema kõigile meelde jääks nii, nagu ta oli varem, mitte nii, nagu oli lõpus, kui tervis ütles üles ja ta enam üldse mitte midagi ei tahtnud. Ei tahtnud süüa, ei tahtnud telekat vaadata, raadiot kuulata ega isegi istuli tõusta, kõndimisest rääkimata.

Imelik on. Vanaema viimasel sünnipäeval ma ei teadnud, et rohkem enam ühtegi ei tule. Ma olin alati väsinud neist pikkadest koosistumistest. Tegelikult on piinlik, milliste tühiste asjade pärast ma alati närvis olen olnud. Nagu sellepärast, kuidas vanaema alati liiga palju süüa pakkus. Nagu oleks see üleüldse mingi probleem... See oli ainult tema viis oma armastust näidata.

Lapsepõlv tuleb meelde. Me olime suvel kuude kaupa tema juures. Mul on meeles tema kodukoha raamatukogu ja see, kuidas ta tõreles, et ma korraga liiga vähe raamatuid võtsin, sest raamatukoi olin ma juba tollal ja lugesin nad kõik kohe läbi.

"Sa pead siis ju homme kohe uuesti minema!"

Ja meeles on see, kui hästi ta süüa tegi. Kuidagi koduselt. Tema kartulid ja jahukaste olid ikka parimad.

Imelik on mõelda, et ta alles oli ja nüüd enam pole. Teda lihtsalt enam ei eksisteeri. Ja minuga käis ta üks viimaseid kordi oma elus jalutamas. Ma sundisin teda minema ja ta tegi seda vastu tahtmist. Me tegime suure vaevaga ringi ümber maja ja ma toetasin teda käe alt. Aga lõpus ta tänas mind ja ütles, et ma olen tema vastu hea.

Sellest edasi õnnestus vist emal teda veel üksainus kord välja saada, ja see oli kõik. Edasi läks juba hooldushaiglasse.

Kui romantikavaene ja realistlikult õudne võib ikka olla ühe elu tavaline lõpp. Heaoluühiskonnas, kus me elame vanaks ja meil jääb üle vaid oodata, millal keha koostööst loobub. Ükskõik, mida sa elus ka ei teinud ja kuhu ei jõudnud - kui sa elad vanaks, on su lõpp tõenäoliselt ikkagi mitte-ilus.

Nii et tuleb see lõpp lihtsalt ära unustada ja mõelda sellele, mis oli varem?

Ja mina ju ei usu mitte millessegi peale surma. Teadvuse edasikestmisse. Minu arusaamise kohaselt lõppeb koos surmaga ka igasugune teadvus. Lõppeb eksistents. Selle inimese jaoks pole enam mitte midagi. Aga eile hilisõhtul koju sõites tabasin end ikkagi mõttelt, et mis siis, kui oleks. Kui ta kuidagi veel edasi kestaks. Oli imeilus maiõhtu. Vaatasin aknast välja oma naabruses kasvava puu latva ning mõtlesin, et äkki on ta nüüd kuskil, kus on kerge ja vaba olla. Äkki on ta nüüd kuskil, kus ta on õnnelik.

 

Tingel tangel

Lõputult mõnus on olla. Täna toimus Kadriorus üks üritus, mille raames said kõik soovijad vabas õhus maalida. Sulle anti maalimistarbed - värvid, alusele kinnitatud paber, pintslid, vesi - ja sa võisid end kas mõne raami juurde munsterdada või lihtsalt murule paika seada. Rõdult kostis viiulimuusikat.

Teema oli muinasjutumaastikud, aga mina maalisin lihtsalt seda, mida nägin. 

Hästi palju oli lastega peresid, aga ka mõned üksikud täiskasvanud  - nagu mina. Ja hästi palju vene keelt kõnelevaid inimesi oli ka. Ma kuulsin eesti keelt üpris vähe. Tegelikult märkasin sama tendentsi ka Muuseumiööl: kuskil järjekorras seistes kuulis enda ümber vene keelt rohkem kui eesti keelt.
Vene publik on kultuuriüritustest väga huvitatud.

Ja eile käisin väikesel päevasel Pärnu-tripil. Oli natuke jahe ja hetkeks sadas isegi vihma, aga üldiselt õigustas see käik end igati. Pärnu on ikkagi Pärnu, ning selle vastu ei saa miski. Pärnus on mingi oma õhustik, midagi intiimset, midagi kerget ja vaba. Seal on võimatu end halvasti tunda.

Ja toomingad õitsesid juba. Ning kui pärnapuudelt õisi lendas, mõnus tuuleke puhus ja see kõik päikesekiirtes kümbles, tundsin ennast küll nagu paradiisis.

Käisin ka rattaga sõitmas, mida ma alati Pärnus teha püüan.

Kaks päeva tagasi toimus veel see tasuta loeng, mille ma kuskilt netist välja nuuskisin. Selle teemaks oli "Sotsiaalsed ettevõtted ja kuidas nendega raha teenida" ning toimus ta TLÜs. Ausalt öeldes olin ma loengu teema endale valesti meelde jätnud ning mul olid üldse ootused, et räägitakse ettevõtetest sotsiaalmeedias. Aga sotsiaalsed ettevõtted olid hoopis teine tera. Need on ettevõtted, mis annavad ühiskonnale midagi tagasi.

Huvitav loeng oli. Ja korraldus oli lihtsalt imeline. Pakuti kohvi, teed ja juua, anti väike kirjaplokk ja pastakas, ja lektor oli päris hea. Kõik korraldajad olid üliviisakad ja toredad ning mul oli päris kahju kuulda, et neil oli olnud terve säärane loengusari, millest käesolev oli viimane. Nüüd pidid nad suveks lõpetama, aga järgmisel aastal uue hooga alustama. Siis hoian ma neil kindlasti kätt pulsil. Olgu loeng ükskõik mis teemal, ikka on huvitav. Ikka on hea midagi uut õppida.

Peale loengut ostsin jäätise ja jalutasin Kadriorgu. Ilm oli ilus ja mina olin oma esimesel puhkepäeval nii vara üleval ning mul oli kerge olla. Juhtumisi lugesin just tol päeval Kadriorus ühelt kuulutuselt ka tänase maalimisürituse kohta, nii et god bless :D 

Elu on praegu ilus.

 

*

Käisin töö juures massaažis (see on meil tasuta) ja nautisin meeletult. Massöör on üks sõbralik väikesekasvuline vene naine. Tal on nii hea energia. Selle all ma mõtlen, et ta on alati sõbralik ja räägib palju ja teeb teistel tuju heaks.

Kuigi mulle massaaži ajal meeldib enamasti vait olla ja poolunne suikuda, mitte kellegagi juttu rääkida, siis polnud mul seekord tema vadistamise vastu suurt midagi. Ta rääkis, et oli hiljuti Itaalias käinud.

"Tead, kui rahulik seal on," rääkis ta elavalt. "Ja kuidas nad omavahel kiindumust välja näitavad... keegi ei häbene."

Ma lamasin, silmad kinni, ega suutnud muud häält kuuldavale tuua kui vahetevahel mühatamine, aga kuulata oli mõnus sellegipoolest.

"Ja kuidas seal mehed naistele reageerivad... see on hoopis midagi muud. Meil, kui mees näeb tänaval ilusat naist, on tal kohe kolm mõtet.

Esimene: kas ma tahan teda.

Teine: kas see naine annab.

Kolmas: Kas mul on piisavalt raha selle naise jaoks? Kas mul on kõik olemas?

Ja alles siis hakkab mees reageerima. Aga selle aja peale on naine ammu ära kõndinud.

Aga vot Itaalias nii ei ole. Kui mees näeb ilusat naist, siis ta reageerib kohe. Ta annab kohe sulle märku ja alles hiljem mõtleb edasi. Ja tead, kui tore see on!" ütles massöör õhinaga. "Kui tore see on, kui sinu peale niimoodi vaadatakse..."

Vot sellised lood siis :D

Selle peale kuulsime, kuidas ukse taga juhataja kellegi peale karjus, et too tema laualt pastaka oli endale võtnud. 

"Mida te teete nende pastakatega, kas te sööte neid?? Mul oli täiesti kindlalt just siin laual kaks pastakat, ja nüüd on null! Ma liimin need laua külge kinni!"

Hakkasime massööriga mõlemad vaikselt itsitama.

Öös on mänge

Eile oli muuseumiöö. See tähendab, et paljud muuseumid olid tasuta lahti kella kuuest õhtul kella üheteistkümneni, ja toimusid igasugused üritused ja mängud. Kuna ma käin ka muidu muuseumides päris palju, täitis selline päev mu nohikusüdame rõõmuga. Võtsin end sappa ja jõudsin isegi vist viide muuseumi.

Sappa võtmine on isegi täiesti õige väljendus, sest enamike majade ees looklesid pikad sabad. Millegipärast oli kõige populaarsem Tervishoiumuuseum, mille ees võis rahuga kakskümmend minutit oodata. Nad ei lasknud enne uusi inimesi sisse, kui eelmisi polnud välja tulnud - nagu klubis. Ei tahtnud mingit piirmäära ületada. Järjekorras seistes küsisid muuseumi töötajad meilt meelelahutuseks küsimusi.

"Ma ei kavatse vastata," teatasin ma oma tavalisel surmtõsisel moel.

Kaks muuseumitöötajat ehmusid silmnähtavalt. Ma olen juba unustanud, kui raske on minust aru saada, kui lähemalt tuttav ei ole.

"Olgu, olgu, võite küsida," ruttasin neid rahustama. Nad küsisid mingi meditsiinialase küsimuse, olles eelnevalt kinnitanud, et ei soovi minult mingeid delikaatseid isikuandmeid.

Tervishoiumuuseum ise mulle erilist muljet ei avaldanud. Minu lemmikuks sel õhtul osutus hoopis Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, kus leidus väga ilusaid klaasvaase ja üldse klaasist kunsti, mida ma hästi oma tulevases kodus ette kujutasin. Üldse mõtlen ma maalide ees seistes tihti, kuidas need mu kodu seinale sobiksid. Sellise avara kodu, mõistagi, kus on palju ruumi ja valgust.

Ja muidugi oli Kumu tuttav oma vanas headuses. Leidsin sealt endale uue kunstniku, keda jälgida: Ülo Sooster, kes tegutses vist 70ndatel ja 80ndatel ning oli sinna abstrakti kanti. Tema tutvustuses oli isegi öeldud, et ta maalis Magritte'ilikult, ning nii kui olin seda lugenud, hakkasin seda igal pool nägema. Ja ma armastan Magritte'i.

Samuti on üks väga hea kunstnik Tõnis Vint, aga teda ma olin juba eelnevalt tähele pannud.

Peale Kumu läksin Kadrioru parki. Oli lihtsalt võrratu. Oli öö, aga linnud laulsid, taevas oli valge ja park ise mõnusalt sume. Puud kohisesid. Tõmbasin end pargipingile kerra, võtsin kingad jalast, ja lugesin Mihkel Mutti. See oli väga nauditav kogemus :D

Lõpuks hakati kuskil isegi ilutulestikku laskma.

Nüüd lähen päevitama, sest meid on järjekordselt õnnistatud taevaliku ilmaga. Eilselt esimeselt päevitussessioonilt sain juba NATUKE mingit jumet külge, olgu taevas tänatud.

Ja veel on täna Kalamaja päevad, millele ma ka pilgu peale kavatsen heita.

Kiisud ilma koduta

Ma olen praegu õnnelik. Kerge on olla. Maikuu teeb seda sinuga.

Ükspäev käisin mere ääres jalutamas ja möödusin põõsastest, mis uhkeldasid värskete lehenuppudega. Neid veel paar päeva tagasi ei olnud. Need olid tekkinud viimaste soojade ilmadega. Silitasin neid. Nad olid nii uued, alles beebid. Baby leaves. 

Liitusin Kassiabiga ja käisin seal eile teist korda. See on täiesti uskumatu, mis emotsiooni sealt saab. Olgu, osa tööst on koristamine: kassikastide puhastamine (mis pole üldse meeldiv), põrandate pesu ja pindade üle tõmbamine. Kõik kassikeste toidukausid tuleb iga päev puhtaks pesta. Aga siis tuleb see meeldiv osa: kiisudega mängimine. Eelmine kord enamik veel võõrastas mind ja mõni üksik oli sõbralik. Eile olid juba pooled mu sõbrakesed: pugesid ja nurrusid ja tulid ise ligi. Issand kui armsad nad on. Mu lemmik on üks suur torssis näoga kass nimega Fjodor. Ma ei tee nalja, ta on tõesti megatorssis näoga, see on lausa hämmastav. Ta ei tee midagi muud kui nurgas oma pesas lamamine. Ta tuleb vaevu söömagi. Eelmine kord sain tema käest küünistada, kui pai tegin. Seekord osutus ta ülinunnukaks ja lasi pai peale nurru lahti ning hõõrus end vaikselt vastu mu kätt. 

Eelmine kord tõreles üks Kassiabi neiu Fjodoriga natuke nukralt: "Miks sa oled selline? Miks sa ei lähe üldse võõrastele ligi ega ole sõbralik? Sa ei saagi ju niimoodi endale kodu."

Mul läks see nii südamesse. Vaene Fjodor. Nüüd olen juba nädal aega maadelnud mõttega endale kass võtta. Aga mulle füüsiliselt ei mahu ära. Ma mahun siia isegi vaevu, mis siis veel loomast rääkida. Võib-olla on sellise väikse toa kõrval kassile ikkagi Kassiabis praegu parem.

Aga kui ma saaksin, võtaksin selle Fjodori napsti! endale.

Tundub, et pean nüüd insta suurema pinna peale kolima, et endale kassi võtta :D

*

I drew the blinds in my room today. Sounds unlike me but I only did it so the construction workers outside wouldn't be able to witness my sad attempts at yoga. The house they're building is rising steadily and they are already at my eye level.

Anyway, as I was lying on the floor, listening to the YouTube yoga chick telling me to keep my hipbones grounded, I looked up at the ceiling and marveled at how light it was. The whole room, despite the blinds being drawn. The whole world is so light right now. The joys of May. 

The other day I was leaving from work and it was half past ten in the night, and it was reasonably light still! I love it. I love it with a passion.

Been feeling better lately. I'm trying to keep my calendar full. I have this work training/workshop thing tomorrow, and I'm not completely unexcited by it. Could be interesting. And I found a free lecture in a couple of weeks, and signed up. I love free lectures. Also, there is Museum Night coming up. All the museums are free and open until 11 p.m. Sounds like fun for a nerd like me, so I'm definitely going.

AND I signed up to start volunteering at a cat shelter. They responded very switfly and sweetly to my email. I'm going to go and visit them some day this week.

I just need to keep going. Even if it seems lonely and sad sometimes, I need to keep going and keeping my head up. Just doing things. Just getting out of the apartment. It helps. I know it does.

Istun hilja õhtul, joon kohvi ja maksan oma arveid. Kohv on küll decaf, mis on kõik, mida mul viimasel ajal majas leidub, aga poleks ka hullu, kui oleks tavaline. Kofeiin ei mõju mulle undpeletavalt.

Olen seda varemgi maininud, aga arveid maksta mulle meeldib. Selles on midagi mõnusat. See paneb mind end täiskasvanuna tundma.