Leedsi festival ehk muda, muda, muda

Oma koti sain juba eile kätte. Kõik, mis ma sellega teha sain, oli hunnik pesu pesta. Kuulasin Snoop Doggi plaati natuke, töötab. Dido ja Muse'i plaadid, mis ma heategevuspoest hankisin, töötavad samuti. Jeee.

Erica tehtud "tätokas" hakkab juba maha kuluma. Nimelt juba teisel õhtul Beaconsis oli meie suures valges ühistelgis öö läbi kuulda erinevates keeltes roppusi. Meie poisid õpetasid teistele ikka vägevalt roppusi, mis olid päris ebameeldivad kuulata, kui poolakad ja itaallased neid päevast päeva kordasid. Ise õppisin ka itaaliakeelseid roppusi, nagu "Vaffan culo, cazzo!" ja "Che do cojoni". Oujee. Viimasel õhtul kirjutasime üksteisele neid tätokaks käe peale. Jaa, me oleme mõlemad 23.

Igatahes, oma jutuga jõudsin sinnamaani, kus pärast esimest nädalat lõppes Beaconsi festival, väike, aga armas, ja sõitsime Skiptonist minema. Seal oli see laagriplats nii väike, et saime ühe päevaga kõik telgid koristatud ja platsi puhtaks. Sõitsime ühte külalistemajja, kõik said lõpuks sooja duši alla ja telefone laadida (mõlemad elulised vajadused) ning õhtul tehti meile restos söök välja. Ma sõin ülihead seenelasanjet. Nämm. Ja saime voodis tududa! Järgmine päev sõitsime Leedsi festivali paika, ja las ma ütlen, et see oli üüüüratu! Kümme korda Beaconsist suurem! Inimesi pidi ka tulema umbes 80000. Saime ühe vaba päeva Leedsi linna peal. Kõik kadusid Primarki, aga kuna mul sellest juba kõrini, uitasin üksi välja ja leidsin Starbucksi, milline õndsus... rääkimata tasuta wifist. Paradiis, noh. Päev oli ka päikeseline. Siis leidsin teised eestlased uuesti üles ja läksime linna uurima. Paaril sai juba kella kahe paiku kõrini, nad ostsid suured siidrikastid kaasa ja läksid laagripaika tagasi. Ma ei suutnud seda mõista: sa oled Leedsis, võib-olla sa ei satu siia enam kunagi, ja sa lähed selle asemel lihtsalt tagasi telki lebotama? Ise lubasin pühalikult, et tuleb üks täiesti kaine päev ka, ja alksi ei ostnud. Tuuritasime ringi, jälle suvalised inimesed alustasid vestlust, kõik oli nii super ja ma lihtsalt nii õnnelik. Selles Inglismaa suuruselt kolmandas linnas jalutas meile vastu ikkagi meie juhendaja Bob. Väike maailm :D 

Õhtupoolikul hakkasime tagasi sättima, kui tuli vastu üks Viljandi tüdrukutest ja sädistas, et lähme kokteile tegema, lähme kokteile tegema! Leidsime ühe eriti mõnusa sisustustega kokteilibaari, kus oli koksidele pakkumine kaks ühe hinnaga ja imelikult kenad baarmenid. Niipalju siis sellest kainest päevast... Seal olid üldse kõik mehed nii kenad, et jube hakkas. Iga kord, kui keegi uus sisse tuli, siis ma küsisin: "No mis mõttes??" Ainuke poiss seltskonnas raputas selle peale pead ja ohkas, vaeseke.

Igaüks tegi paar kokteili ja hakkasime sättima, sest me ei tahtnud nii hilja peale jääda ja tuli veel bussiga minna... kui avastasime uksel, et väljas sadas padukat. Absoluutselt oavarrest. Läksime sama teed tagasi ja tegime veel ühed koksid, baarimees irvitas, et nii ruttu tagasi. Aga varsti pidime ikkagi minema hakkama, tahtsime me või ei... ja me isegi ei teadnud täpselt, kus seal bussijaam asus. Ekslesime sajus ringi ja küsisime teed ning üks, kes meid juhatas, läks ka ise Leedsi festivalile. Bussis laulsime kõvasti eesti laule. Just see õhtu on mulle hästi toredana meelde jäänud, sest see oli nii planeerimatu ja tore... Kui kohale jõudsime, oli väga pime ja endiselt vihmane. Ma võtsin targu kingad jalast ära ja sumpasin paljajalu poris. Inimesed juba saabusid ja käepaelu kontrolliti maniakaalse rangusega. Meil oli paar kilti oma laagriplatsini minna, sest nagu ma juba ütlesin, see koht oli lihtsalt nii suuur. Ja siis ma veel ei teadnud, et see muda ja vesi saavad terve festivali märksõnadeks...

Pealava enne, kui kõik algas... kogu see muruplats asendus hiljem poriga, voolavate poriojadega

Pealava kava reedeks... päris muljetavaldav

Seal festivalil oli meil juba päris töö, ehk prügikorjamine. Minu rühm korjas näiteks kompostitavaid asju, teised purke, või sorteerisid neid... Reedel, Fall Out Boy kontserdi ajal ma kahjuks töötasin, aga sattusin lavade läheduses töötajate sekka. Kui kuskile mitme kildi tagusesse laagriplatsi sattusid, siis oli igatahes kööga. Vähemalt selles mõttes, et töö kõrvalt muusikat nautida. Mul vedas. Ja ma kohe pushisin ennast täpselt pealava kõrvale ka. Meie grupijuht oli üks vanem iirlane, Jim. Esimene asi, mis ta mulle ütles, oli: "Where are you from? Your English is impeccable!" Sellega võitis ta kohe mu südames sooja koha. Ta oli alati rõõmus ja üldse on see iiri aktsent mõnus. Iga asja peale ütles ta: "Oh, yeah, yeah, yeah!", mis mulle endale ka varsti külge hakkas. Igatahes sattus mu puhkepaus "täitsa juhuslikult" Fall Out Boy ajale, ja ülejäänud kontserdi kõndisin seal inimeste vahel ja laulsin prügi korjates kaasa. Nad olid niiii head. This ain't a scene, it's a god damn arms race!
Kui mul päeva lõpus antavaid joogikuponge veel alles oli ja ma uusi ei tahtnud, muutus Jim kurvaks ja rääkis, et miks ma ei taha tema talonge...Siis ma ikka võtsin. Mul jäi neid lõpuks veel kõvasti üle. Osad vabatahtlikud, nagu ma kuulsin, müüsid enda omad maha. Miks mul küll sellist ärivaistu ei ole?

Nüüd ma parem ruttan, et linnas hetkeks Tiinat ja Polinat näha. Pol läheb juba homme Rootsi ja see on mu ainus võimalus. Tiina sõidab jälle Tallinnasse... Por queeee???

Aaga tahaks juba Eminemist kirjutada.... varsti!!

Tagasi!

Eile maandusime pärastlõunal Tallinnas. Meil oli kaks lendu ja nendevaheline aeg ainult poolteist tundi, mis mind juba kunagi varem kulmu kergitama pani, nii väike aeg ei jäta mingit manööverdamisruumi. Ja, haha, esimene lend Manchesterist hilineski oma pool tundi ning Frankfurdis maandudes oli meil Tallinna lennuki väljumiseni ainult tund aega. Siis me sõitsime shuttle-bussiga lennujaamahoonesse, kus oli veel millegipärast turvakontroll (jätkulendudel ei peaks olema) ja passikontroll ja meie värav oli nendest umbes kahe kildi kaugusel. Vähe paanikas me siis ei olnud, kui turvakontroll aina venis ja venis. Oma värava poole kiirustades kuulsime kõlaritest, kuidas Tallinna-lennule viimast kutsungit anti. Jooksime nagu "Üksinda kodus" filmis lennuki peale ja jõudsime viimastena. Aga jõudsime. Meie pagasil seejuures nii hästi ei läinud: osadel jõudis kohale, aga osadel jäi Frankfurti kinni. Minul muidugi jäi sinna :D Aga suht suva, toimetavadki tasuta koju ja ei pidanud ise tassima. Ma tegelikult sain juba kõne, et nad on mu kotiga kohal, ja läksin alla, kui tuli uus vabandav kõne, et autojuht on hoopis Tartus ja luges just aadressilt viimasel realt, et peaks ikka Puhja tulema. Nii et läheb natuke veel aega. Aga ma ei põeks. Mul oli ainult kaks nädalat tagasi Manchesteris maandudes väga hea meel, et siis koti kätte sain, sest muidu poleks kogu see elu kohe kuidagi välja mänginud. Mul olid kõik asjad seal, palju siis käsipagasisse mahub. Me omavahel rääkisimegi, et kui Tallinnas ära kaob, siis on suva. Ja nüüd ongi suva.

Meie grupist jäi üks tüdruk tegelikult Inglismaale maha ka. Startisime laagriplatsilt hommikul kell viis ja kaks tundi hiljem lennujaama jõudes ta leidis, et tema kohvrit bussi peal polnud. Oli pohmas peaga unustanud asjad bussi peale tõsta. Siin pole küll kedagi muud süüdistada kui ennast, nii laps ei saa ju ka olla, aga veidi kahju on ikka, et ta niimoodi üksi sinna pidi maha jääma. Tal olid dokumendid ja kõik, üldse kõik seal kotis, nii et ta ei saanud kuidagi kaasa sõita, ja kui talle laagriplatsilt seda kotti üritati rongiga järgi saata, siis läks see omakorda veel rongis kaduma ja nüüd ta minu teada peab uued dokumendid tegema ja saab alles siis sõita. Ja kott vist ongi läinud. Suht karm. Üks kotisaaga see meil eestlastel terve päev oligi. Peaaegu kogu grupp pakkis lennujaamas oma asju ümber ja viskas ära, sest kõigil olid rämedad lisakilod. Mul mitte, ma ei viitsinud sealt festivalidelt nii palju asju kaasa tassida, ja üldse meeldib mulle kergelt reisida. Mina kaotasin lihtsalt pagasi ära :D

Aaaga festivalid! Oh yeah! Kogu see kogemus oli nii meeletult tore ja mulle nii meeldis. Jälle briti inglise keel, jälle sõbralikud inimesed, kes sind nimetavad sweetheart ja love ja sinuga suvaliselt juttu alustavad... Ma ei tahtnud tagasi lennatagi. Ja tookord kaks nädalat tagasi kohale jõudes oli tunne, nagu oleks koju jõudnud. Nii suur rahu oli peal ja hea oli olla. Eestlaste seast oli kaks tüdrukut veel mingi aja Inglismaal elanud ja nad ütlesid, et neil oli täpselt sama tunne.

Meil oli kokku nelikümmend vabatahtlikku, eestlasi neist 13. Kaks gruppi: meie 6 ja ülejäänud Viljandist. Ma oma grupiga just ülearu hästi ei klappinud, aga Viljandi tüdrukud olid küll väga toredad. Ma leidsin hoopis itaallaste seast endale bestika, ühe hästi toreda tüdruku nimega Erica, kellega me vahepeal hüsteeriliselt itsitasime, kui üleväsinud olime, nii et vabatahtlike juht ärritatult küsis, mis meil viga on. 

Veel olid seal prantslased, poolakad ja paar hispaanlast. Poolakad mulle ei meeldinud, mõnega ei vahetanud paari sõnagi, sest nad lihtsalt ei rääkinud midagi ja hoidsid üldse omaette. Prantslased ei rääkinud peaaegu keegi inglise keelt ja see oli peale mingit aega väga ärritav. Isegi kõige lihtsamatest sõnadest ei saanud aru. Projekti juht pidi neile alati kogu info prantsuse keeles üle rääkima. Nii et jah, kummalisel kombel klappis mul itaallastega kõige rohkem. Mul olid varem ainult negatiivsed kogemused nendega, nad tundusid hästi lärmakad ja tüütud ja mida iganes. Meie omad olid aga kõik Põhja-Itaaliast, nagu Bob, meie juht, mulle ütles. Käsitsi valitud. Erica rääkis mulle, et Põhja- ja Lõuna-Itaalia erinevad kardinaalselt ja vihkavad üksteist ja itaallaste stereotüüp on just lõunast pärit.

Festivalid olid mõlemad väga toredad. Esimene oli väike Beaconsi festival, kus me jagasime inimestele infi millegi asukoha kohta platsil ja ulatasime neile prügikotte, et nad soovitavalt ise oma prügi kokku korjaks. (Nad ei teinud seda.) Müüsime ka pileteid ja olime abiks autoparklas autode suunamisel...mina olin enamasti just parklas, sest ei viitsinud laagriplatsil neid prügikotte jagada. Pmst oli seal vähe tööd ja tihti tundus see suht kasutu ja otsitud. Enamasti me lebotasime ja jõime oma laagriplatsil. Toit oli ka hea ja taimetoitlastele alati oma valikud.

Ma ei teadnud mitte ühtegi artisti, kes Beaconsil esines, sest nad olid kõik sellised väiksemad. Aga käisin siiski paljusid vaatamas, nägin näiteks stand-up comedy't, mis oli laivis nii hea. Hehe, läksime Ericaga ühte bändi vaatama, mingi Gold Panda. Päris hea, ütlesime üksteisele, aga pärast ühte lugu nad lõpetasid, sest me sattusime just lõppu. Kuradi Gold Panda, you ruined my night, karjusime me, ja sellest sai täielik sisenali. Pärast, ükskõik mis situatsioon ka oli, nt sadas kaks päeva järjest vihma või mingi bänd sakkis eriti kohutavalt, sai öelda, et it's still better than Gold Panda, või eriti dramaatilisel juhul, et this is worse than Gold Panda!

Telgis magamine kaks nädalat jutti oli muidugi päris ekstreemne. Me saime päris palju vihma ja kõik asjad olid vahepeal niisked. Telk ei andnud just läbi, aga selline niiskus oli õhus... ja muda, muda igal pool. Elasime oma kummikutes. Dušid olid mustad ja me kõik päris räpased. Kahe festari vahepeal me saime külalistemajas magada, vooooooooodi ja soe dušš, milline ekstaas :D Nüüd olen jälle elektri ja sooja vee eest meeletult tänulik. Ja WC. Lennujaamas kõik ohkisid, et siin on ju päris vetsud! Viljandi tüdrukud ütlesid, et me läheme ja veedame nüüd natuke aega vetsus, kui mõnus. Välivetsudest ma ei hakka üldse rääkimagi, see oli kohutav kogemus :D

Aga jah, tõeline töö läks pihta pärast festivali lõppu. Seal on inimestel kombeks nimelt oma telgid ja kogu tavaar maha jätta. Tavaliselt on seal hästi palju alksi ja toitu ja isiklikke asju ka sees. Muidugi meeletult prügi ka, aga prügiga me Beaconsil ei pidanud tegelema. Meie ülesandeks oli koguda kokku kõik kasutuskõlblikud telgid, madratsid, magamisalused jne, mis annetati erinevatele organisatsioonidele. Igale grupile anti nimekirjad, mida ja kui palju iga organisatsioon soovis, nt on sul seal 20 paari kummikuid, 6 üheinimesetelki, 7 4-inimese telki, 10 õhkmadratsit jne... Ja siis käid mööda välja ringi ja otsid sobivaid asju. Telke oli arusaadavalt kõige tüütum hankida ja maha võtta, see võttis nii palju aega ja paljud neist ei olnud üldse terved ja puhtad, sest inimesed parajalt märatsesid neis. Omaette traditsoon pidi olema oma telgi põlema panemine enne lahkumist. Ma ei suuda mõista, mis toimub inimese peas, kes oma telgi põlema pistab. Või noaga lõhki rebib. Kummaline.

Kirsiks tordil olid aga asjad, mida me telkidest leidsime, sest need võisime endale jätta. Mina leidsin näiteks natuke raha, ehteid, Snoop Doggi CD, küünelaki, päikeseprillid (ehtsad Ray Banid, wohoooo), ja muidugi palju süüa ja alksi. Algul mulle ei tulnud pähegi alksi kokku koguda, ma ei vaadanud üldse selle pilgugagi, aga pärast Beaconsit juba olid teised eestlased kottide viisi neid avamata pudeleid kogunud, ja pärast seda oli kuni lõpuni suht jooming, kahju öeldagi. Erica tegi mulle ükspäev märkuse, et eestlased ainult joovad, kogu aeg on purk ees. Alustavad hommikul vara ja lõpetavad öösel. Siis hakkas küll suht piinlik. Aga kahjuks kui meil Beaconsilt leitud alkohol otsa sai ja Leedsi saabusime, siis juba festivali ajal jagati meile töötasuks ei midagi muud kui kupongeid tasuta õlle ja siidri saamiseks. Iga päev kolm. Pole midagi teha, mõtlesin ma kurvalt ja läksin oma kuponge realiseerima.

Aga Leedsi festival oli hoopis omaette kogemus ja sellest ma räägin järgmises postituses. Mul väsisid käed ära. Lähen teen endale parem uue cappuccino, kuskilt telgist leitud pakist :D

Alatskivi loss

Puškini kuju Riias

Polina helistas ja ütles, et ära mine :) Ma siis mõtlesin, et mis ma ikka lähen jah, ma ei viitsi isegi mitte pakkida. Päär tuli mulle appi ja hakkas avatud kohvrisse pugema. Juba kujutan ette, kuidas ma Inglismaal kohvri lahti teen ja Päär välja vupsab. Üllatus! Loomakont.

Ma võtsin kõik riided välja ja avastasin, et kuhugi ära need kõik küll ei mahu, ja siis sai üldse kõrini ja mõtlesin, et pakkigu, kes tahab. Hommikul võib-olla.

Kummikud ei ole isegi veel sees. Ja hästi palju sooje riideid soovitati kaasa võtta, sest öösel on külm. Ma ostsin endale eile veel sooja magamiskoti, sest meie juhendaja ähvardas meile peksa anda (noh, peaaegu), kui keegi õhukese magamiskotiga ilmub. Sest muidu peab tema ise kellegagi vahetama nagu eelmisel aastal.

Aga laupäeval oli Poli sünna. Veinitasime kambaga kohvikus ja pärast läksime edasi kuhugi uude kohta tantsima, kus oli Onu Bella diskoriks. Öeldagu selle Onu Bella kohta mis tahes, aga head muusikat pani ta küll. Täielik retro beats. 

Oi, kuidas tahaks juba briti aktsenti kuulda :)

Remonts!!

Hääletamine-hääletamine. Tüdrukutega käisime ükspäev Peipsi ääres. Imelik mõelda, aga ma polnud kunagi varem käinud. Ise tegelikult elasin Peipsile veel nii lähedal. Meie suvituskoht lapsena oli Võrtsjärv.

Niisiis, vahemaa Tartust Mustveeni tegelikult päris lühike, aga kolmekesi andis auto peale saada. Läksime näiteks kolme autoga. Vahepeal keerati mujale ja sõideti läbi vanausuliste sibulaküladest, kus vist kõik elanikud tegelevad sibulakasvatusega. Huvitav, aga mul tekkis juba seda vaadates masendus. Nad lihtsalt istusid päev otsa, ka tolle palava ilmaga, oma maja ees ja müüsid sibulaid. See tähendab, istusid lihtsalt oma maja ees. Sest palju neid autosid ikka mööda sõidab? 

Alatskivi lossi nägime ka, väga tšill. Pärast, kui olime otsustanud, et Mustvee asemel sõidame hoopis Kallastesse - meie vahet nagunii ei näinud - ja ainult 7 kilti oli sihtkohani jäänud, tekkis tunne, et jäämegi sinna. Oli niiii kuum ja meie Polinchiga kuumarabanduse äärel. Helen vaprana saatis meid varju ja hääletas üksi edasi. Lõpuks jõudsime ikka kohale ja tollel autojuhil oli veel kotitäis sibulakülast hangitud sibulaid tagaistmel. Vahest polegi see olukord nii trööstitu? Kallaste ise oli väga kena väike kohakene ja Peipsis olid nii kõrged lained, et tundus nagu meri, ainult mage. Helen taaskord päevitas ja meie istusime varjus ja takseerisime võrkpalli mängivaid vene poisse ja tegime neist edetabeli.

Kui tagasi tulime, saime ühe autoga, aga see oli hullem kui kõik eelnevad kolm kokku. No elus pole sellist inimest kohanud. Sama kooli vilistlane kui meie muuseas. Ta oli meid peale võtnud selleks, et juttu ajada, ja siis iga kolme minuti järel käratas, et miks me midagi ei räägi, miks me oma olemasolu ei õigusta, et selleks ta meid peale võttiski. Ise ei teinud ta ainsatki katset juttu alustada ja meie jutu lõikas ka suht kohe läbi, sest miski talle ei meeldinud ja kõik oli mõttetu ja sakkis. Huumorimeel puudus tal ka täielikult. Siis hakkas ta ringi sõitma ja pikemaid teid valima, sest tal oli igav ja ta ei tahtnud veel Tartusse jõuda. Ise aga käratas mulle, kui ma tahtsin seitsmeks Tartusse jõuda, et mis mõttes, sa poleks nagunii hääletades saanud seda niimoodi planeerida. No oleks ikka küll, vabalt oleks jõudnud. See vahemaa oli lihtsalt nii väike! Lõpuks saime täpselt enne poolt kaheksat Tartu ja ma sain napilt bussi peale. Üle kahe tunni sõitsime seda umbes viiekümneminutilist otsa, oh my. Ohkasime kergendatult, et see lõpuks läbi. 

Tartuffil tulime Minniga varem tulema, sest film oli masekas. Mingi Poola oma. Ma oleksin tahtnud tegelikult siiski lõpuni vaadata, aga siis oleksime ka liiga hilja Liisu juurde jõudnud ning ta juba ootas meid. Nüüd ma pean kellegi (Polina) käest uurima, kuidas see film ikkagi lõppes.

Aga muidu oli hääästi soe õhtu ja lühikeste käistega pluusis võis seal Raekoja platsis istuda.

Eile käisime Riias ja kolasime ringi, niipea kui Mirjam oma asjad ära oli ajanud. Ta näitas meile oma vana kooli ja maja, kus ta elas. Ma lugesin innukalt lätikeelseid silte juba bussi Riiasse-keeramise hetkest alates. "Ta hakkab seda nüüd päev otsa tegema, eks?" küsis Liis halba aimates. Ja seda ma tegin! Aga mis mina saan teha, kui mind kohutavalt naerma ajavad sildid nagu "Remonts!!!" (kuskil ehitati) või Internets! Põhimõtteliselt pane igale poole s lõppu ja sa räägidki läti keelt. Robbie Williamsi eesti kontserdi plakat oli seal ka, peal, üllatus-üllatus, Robijs Villiamss. HAA! Ma sain küll naerukrambid. Kas lätlastel lööb ilma s-ideta nime nähes lihtsalt errori ette või? Et see nüüd küll kellegi nimi pole, tehke ikka arusaadavaks?

Aga läti mehed tundusid kõik kuidagi kõhnukesed. Ja jälle sellise omamoodi, nagu natuke terava näoga... sarnaselt, nagu näiteks soomlastel on oma nägu.

Karus on marus.

Kadrioru lilleaed oli superilus ja kontsert niiiiiiii hea. Reginal oli suur ja lai naeratus, siiras nagu väikesel tüdrukul. Autogrammi meil saada ei õnnestunud, sest ta ei tulnud pärast kontserti enam välja. Aga me nägime teda väga lähedalt. Mina teadsin ainult umbes pooli laule, Tiina minust ikka tunduvalt rohkem. Kas ma olen siis poolik fänn? :( 

Kui ta ühe venekeelse loo laulis, siis venelased läksid jumala silda, karjusid bravo! ja molodets! Selle peale puhkes Regina naerma. 

Aga ta soojendaja, kelleks oli ta isiklik mees, oli täiega tema moodi. Lokkis juustega, mis olid nagu kiiver ta pea ümber. 

Üks lugu uue plaadi pealt hakkas mulle täiega meeldima, mida ma kontserdil esimest korda kuulsin. "Ballad of a Politician" on selle nimi. Mul tulid lausa külmavärinad! Hiljem olen seda oma sada korda kuulanud ja siiani on väga hea, aga seda tunnet pole ikkagi enam taasluua suutnud. Minu meelest on Regina Spektor laivis esinedes ikka kõvasti parem kui plaadi peal! Täiesti ainulaadne. Sest ta laulab sellise tundega.

Minu kõige lemmikumat laulu, "Apres Moi", ta ei teinudki. Peaaegu ei oleks "Samsonit" ka tulnud, aga selle tegi ta kõige viimase lisaloona. Ja kogu rahvas laulis kaasa. Täielik aww-hetk. Ja mina olin pisarateni õnnelik.

Ma nüüd ruttan bussi peale. Õhtul jõuan lõpuks ometi ka Tartuffile, oujee... Ja homme õdedega Riiga.

Regina Spektor

Täna on Regina Spektori kontsert. Ma kuulasin tema muusikat ja mõtlesin, kui suurepärane see on. Ja kuidas mul küll veab, et saan seda kuulama minna. Võtan ühe vana plaadi ka kaasa, sest mul on kinnismõte, et pean selle peale autogrammi saama. Ma tõsiselt ei suuda ära oodata. Varsti asun Tartu poole teele ja sealt läheme Tiinaga häälega Tallinnasse. 

Tutvusin natuke selle festivaliprojektiga. Nägin videoklippe sellest pildist, mis pärast paaripäevast festivali maha jääb - täiesti metsik! Lõin ausalt öeldes natuke kartma. Seal öeldi, et paari päeva tagajärgede kustutamiseks tuleb mitu kuud koristada. Õnneks oleme meie seal ainult paar päeva. Aga ikkagi... õudne hakkas. Samas saan vähemalt ise midagi ära teha ja kindlasti tarbin pärast seda mingi aeg meeletult vähe ja sorteerin prügi ülikorralikult.

Hea on aga see, et leidsin Leedsi festivali esinejate nimekirjast näiteks The Pretty Recklessi ja System of a Downi. Hey!

Mõned inimesed aga muudkui lahkuvad. Hommikul väga vara läks Mirjam ja natuke aega tagasi isa. Muidu oli selline perekondlik nädalavahetus. Ma keetsin jõhvikatest hästi head mannavahtu ja seda ma praegu söön ka. 

Lõppu üks naljakas lugu, kuidas me Heleniga püüdsime paar päeva tagasi hääletama minna. Meil saab nimelt aeg otsa, mil me kõik koos Eestis oleme, ja iga päeva tuleks ära kasutada. Isegi kui on vihmane ja külm ilm... Igatahes läksin mina Kaupsi ette, et Heleniga kokku saada, aga seal ootas hoopis Polina. Et Maarjaga kokku saada. Tartu on väike. Siis tuli Maarja ja vaatas, et mida mina seal veel teen. Viimaseks tuli Helen ja vaatas, mida me kõik seal teeme. Pärast natukest jutustamist otsustasime meie H-ga ikkagi hääletama minna, hoolimata külmast. Sain Polina käest veel võtta nii et vähe pole, et mul lühikesed püksid jalas olid :( Poole tee peal linna äärde hakkas vihma sadama. Vandusime, läksime tagasi Kaupsi ja võtsime kohvi. Tunni aja pärast jäi sadu järele ja me üritasime uuesti. Läksime linna äärde välja, täpselt sinna, kust saab autosid püüdma hakata, ja siis hakkas sadama. Vandusime, läksime Lõunakasse ja sõime midagi. Tunni pärast otsustasime uuesti proovida, aga juba Lõunaka uksest võis näha paduvihma. Siis andsime alla ja iga roju oma koju. Parajasti kui bussis Puhja poole sõitsin, tuli päike välja. Ülejäänud päeva oli ilm ilus.

Saagige pekki.