Piip

Pühapäeva hommik on hea, päike paistab silma... ja kohv on  kohv.

Mõned raamatud, mis ma olen hiljuti läbi saanud:  

"Minu Moldova" - natuke igav, liiga palju juttu Moldova poliitilisest olukorrast ja poliitikute käitumisest. Jäi mulje, et moldovlastel endal on suht savi, kes ja kuidas neid valitseb, sest suure enamusega valitakse ikka tagasi kommuniste. Siis sehkendasid seal välismaalased - ka autori abikaasa oli diplomaat  - ning suur osa raamatust keskendus sellele, kuidas neid moldovlasi siis päästa. Milleks? Igaüks teab ise, mis neile hea on. Ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida. 

Üks teema, mis mõtteisse jäi, on lakkamatu pildistamine. Autor tegi aina pilte, kus vähegi keegi oli nõus kaamera ette jääma. Einetas restoranis, kus parajasti puudus vesi, ja läks pärast tagaruumi pilti tegema, kuidas need nõudepesijad ikka kausis nõusid küürivad. Natuke imelik? Sama asi jäi silma ka Epp Petrone "Minu Ameerikas". Pildistamine on vist mingi rahvuslik meelishobi. Läks see Epp mehe kauge sugulase matusele, sugulase, keda ta varem polnud kohanudki, ja kukkus surnukeha pildistama. Vot sellest kombest pole ma kunagi aru saanud, matustel pildistada. Kui vanades albumites endale sellised fotod ette satuvad, keeran kähku edasi. Aga tema isegi ei teadnud kadunukest - ja ikka kaamera kätte. Mis ta selle pildiga oleks teinud? See tekitas perekonnas kultuurišoki ning minu pani lihtsalt kulmu kergitama.

"Martin Edeni" lõpp tegi raamatu heaks. Selline konkreetne lõpp. Mulle meeldis.

Eno Raua "Puujumal" oli väga hea. See oli ainult jutustus. Muidugi trimbati seal konjakit, nii et vähe polnud, juba tuttav asi eesti raamatutes.

Veel on mul käes telliskivipaks "Ajasilmus" David Icke'ilt. See on natuke naljakas. Terve raamat keskendub vandenõule: illuminaadid orjastavad maailma ja me elame tegelikult Matrixis ning midagi pole olemas. Okei. David Icke on umbes kümme sama sisuga raamatut veel kirjutanud. 

Samas osal sellest on tõetera sees. Mis värk selle 11. septembri ja Iraagi sõjaga ikka oli - ma olen samuti arvamusel, et tegemist oli inside job'iga. Iseenesest raamat on huvitav ja ehkki ma ei taha paranoiliseks muutuda, ei saa seda käest ka panna. Lõpuks loen nagunii kõik läbi.

Peaks äkki kinno minema? Vist küll. Midagi eriti seal valida pole, aga kodus istuda ei viitsi. Ahjaa, kaltsukast sain eile ilusa pluusi. Sada protsenti puuvill! Nüüd sa tead.