Seelikud selga!

Jälle täielik suvi - ja õnneks on mul päev vaba. Spurtisin juba hommikul välja ja avastasin poole linnamineku ajal, et Mirjam, kes parajasti tagasi Rootsi reisib, peatub paar tundi Tartus. Seega saatsin ta ilusti ära (mitte kole(da)sti seekord). Ja veetsin igasuguste pargipinkide peal lugedes kenasti aega ja võtsin päikest tedretähti, kuni sain  mingi kergekujulise kuumarabanduse. Seepeale hoidsin varju. Tõesti mõnus on. Tegelikult on tunne, et peaks uuesti välja minema. Ma näen ju mõni päev nii vähe päevavalgust... Seeliku tahaks ka selga panna. Miks me paneme püksid jalga, aga seeliku selga?

Öölaulupidu oli äge. Mulle meeldis. See otsustati viimasel hetkel ikkagi Kassitoomel korraldada. Vahepeal kavatseti Raekoja platsis, sest Kassitoomel pesitses suuuur paks lopsakas järv (saab küll nii öelda), mida me Liisuga ka nädal varem tunnistamas olime käinud. Aga kuidagi mingi suure tolmuimejaga oli see järv sealt ära imetud ja pidu peeti maha ikkagi seal. Niiii vedas, et mul too päev kolmveerand üheksani töö oli. Nagu ausalt. Sest kui oleks üheteistkümneni olnud, oleksin parajasti siis lahti saanud, kui laulud läbi hakkasid saama, ja midagi ei oleks kobisemist olnud. Vedas!

Et arvuti kiilus jälle kinni, nagu ta iga kord minu blogi kirjutades teeb, jätsin selle pooleli ja käisingi Lõunakas ära. Panin esimest korda sel aastal seeliku selga ja puha. Mõnus! Miks, muide, arvuti alati blogi saboteerib? Võib-olla hakkab mingi hetk pärast arvuti avamist viirusetõrje tööle või midagi. Ma ei tea. Aga ühtegi kirjutamist ei möödu ilma, et ma arvutit peksaks ja karjuks: "Hakka tööle, kurat! Hakka töööle!"

Igatahes. Šoppasin veidi. Ostsin endale rohelise lauvärvi, Joik'i kehaõli ja sokke. Sokid ruulivad kõige rohkem. Joik aga on üks eesti firma, kus tehakse käsitööna igasugust naturaalset looduskosmeetikat. Meigieemaldajaid, kehaõlisid, maske ja nii edasi. Liisule hullult meeldib see firma. Ja kehaõli oli mul tarvis nagunii. Aga sellist lahedat looduslikku asja ostes ja veel teades, et seda pole kuskilt kaugelt sisse veetud, vaid siinsamas valmistatud, on hea tunne küll.

Juuksuris käisin täna. Lasin ainult natuke otsi piirata, sest muidu ei saa mu kullakesed kasvada. Silmaga olid ka juba katkised juukseotsad näha. Oleksin seal juuksuritoolis peaaegu magama jäänud. Loodan, et juuksurile ebaviisakat muljet ei jätnud, aga silmad vajusid ise kinni, sest nii hea tunne on, kui keegi sinuga tegeleb. Ja siis ma lähen alati uniseks. Massaaž mõjub ka niimoodi.

Pealtnägija hakkab.

Jeeeeei

Milline võrratu ilm täna oli! Tõeline suvi. Veetsin suure osa päevast väljas ja minu meelest on tegu selle aasta seni kõige soojema ilmaga. 

Eile oli meil Liisu sünnat tähistades nii mõnus. Oli tore, me ei vaadanud niisama telekat, vaid rääkisime ja tegime isegi pantomiimi, mis meil vaikselt tavaks hakkab kujunema. See käib nii, et ema mõtleb sõnu välja ja me teised kordamööda etendame. Ta mõtleb hulle kirveid ka. Mitte midagi lihtsat. Õhtul olime natuke valvejoodikud, istusime üleval ja rääkisime omavahel. Me saime tõepoolest kõigest rääkida. See oli imeline. Mul on väga tore pere.

Nagu tellitult on mul homme töö kella üheksani, nii et jõuab öölaulupeole jala tõsta. Kuna Mirjamil on veel nii vähe aega Eestis olla, siis kasutame seda ära, et kõik koos aega veeta... jeei. Loodan, et homme on ka nii ilus ilm.

Kaks korda on viimaste päevade jooksul mu elu ohtu sattunud. Kuulake nüüd. Kõigepealt panin eile oma juuksed põlema. Süütasin küünalt ning tikk lihtsalt kargas mulle juustesse. See oli täiega jube, ma ehmatasin. Ja ehkki tikk kohe ära kustus, haises tuba pärast tükk aega kõrbenud juuste järele, mis on, nagu kõik teavad, vastik lõhn. Vastik! Ja kas ma olen lollakas, et ei oska tikkugi põlema panna? Ma ei tea, ütle sina mulle.

Ja teine kord pidin täna bussis kuumarabanduse saama. Sest vaatamata kuumale ilmale oli bussis ka küte sees. Metsik! Mul veab, et veel siin istun. Tõesti nagu.

Sain esimest korda kevadel kingad jalga panna. Mul pole tänavakingi ning pean saabastega ringi käima, aga nendega on praegu nii palav...seega, kui meelde tuli, et mul on mingid madalad ballerina-tüüpi kingad, toppisin need kohe jalga. Nii mõnus! Meeldib-meeldib-meeldib!

Mune värviti üldse täna. Nii et sain siiski osa. Hullult ilusad värvilised tulid sel aastal.

Laupäeva hommik

Hopsasin just voodist välja - veerand kümme. Sest päike paistis silma ja ilm on imeilus. Ma ei saa niimoodi magada! Küll on hea, et just vabal päeval nii sulnis hommik on. 

Mune ma ei saanudki värvida, aga eile läks poes küll mune iga ostuga - ja sibulaid ka. Ehk värvime täna tagantjärgi? Või mis päeval neid üldse värviti? Ei tea. Mul pole munaisu ka. Munadepüha ajal kunagi ei ole.

See lilla Montoni pluus, mis ma viimati kaltsukast leidsin, on ikka super. Nii ilus! Armas-armas! Alguses viisin selle Liisule, aga talle ei meeldinud, ja ongi hea. See oli Universumi poolt nõnda seatud, et talle ei meeldiks.

Kassa oli eile peaaegu tasakaalus, kaks senti vaid puudu. Suht rekord mul. Jeeei!!

Mis veel? Nüüd peaks end kähku korda seadma, pudru ära sööma ja koju hääletama. Terve mu perekond on seal. Whiiiiiiiiii!

Ah jaa. "Puhastusega" tegin algust, aga esimesed leheküljed ei meeldi just väga. Stiil on kuidagi... konarlik. Ma ei tea.

Karu.

Glee

Täna oli mul vaid lühike, kaheksatunnine päev (poleks uskunud, et kunagi seda ütlen) ja tunne on hea. Okei, minu peale suht karjuti täna, aga ma ei hakka sellest blogis kirjutama...nii igaks juhuks. Inimesed on seal väga muutlikud, võivad olla väga kenad ja rõõmsad ja väga bitchid ka...mitu korda ühe tunni jooksul. Oi, ma ei räägi üldse klientidest.

Igasuguseid asju läks ümber ja pakendeid katki. Mõnikord lihtsalt on selline päev. Jahu, piim, heeeeringafilee (iuuu. Kujutate ette seda vastikut õli kassalindi ja kõikide kliendi kaupade peal?). Oli asjade-ümberminemise päev.

Ilm on mahe ja mõnus. Peaksin Lõunakas ära käima, aga jumala eest, ei suuda ennast enam välja ajada. Olen energiast tühjaks imetud. Et mu šampoon on otsas ja mujalt kui Lõunakas ma seda ei saa, siis... küllap ma ei pesegi enam juukseid. Ja saite siis! Ma kujutan juba ette, kuidas inimesed mu kassasse tulevad ja karjatavad.

Hakkan hoopis "Gleed" vaatama. Ma armastan seda sarja. Absoluutselt hull ja absoluutselt väga-väga hea. Mulle meeldinuks üks osa nädalas vaadata, eelistatavalt telekast, aga ma ei suuda nii kaua oodata ning nüüd olen omadega juba teises hooajas. Oh jah siis.

Oi, aga tõesti pehme tuul on väljas.

Tahaks nagu millestki veel kirjutada... Tahaks kontsad alla panna. Aga mul pole kontsaga kevadsaapaid. Mida teha, mida teha?

Mul peaks uks ammu eksiili kolinud õde juba kodus olema... või varsti saabuma. Nädalavahetusel saame siis täienenud osaga oma perest tagantjärele Liisu sünnat tähistada. Me kolmekesi juba tähistasime ja siis polnud ka viga! Tort oli hea. Torti sööks veel küll.

Tegelikult oleks täitsa arukas, kui nad seal teise tordi veel hakkama paneksid (meil tehakse torti ise. Sest me ruulime. Põhimõtteliselt. See on hullult lahe retsept. Küpsetad selle taigna ära, eks ju, lased jahtuda, heeringad vahele  (ja hästi palju seda õli), maitse järgi kakaopulbrit, peale tuleb hankida kuskilt konservist neid kilupäid, ja katta vahukoore-küüslaugu seguga. Hullult hea. Te ei usuks).

Mmm... Tort... Ma tunnen ennast praegu nagu Homer Simpson. Haha. Kui tema midagi maitsvat sõi, siis ta ei ohanud nagu teised: "This is what angels must eat", vaid hoopis paremini: "This is what angels must taste like...".

Ja ta vaidles alati oma ajuga. Seda teen mina ka. Ei tee. Teen küll.

Linnaluba

Tõusin vabal päeval kell pool seitse. Jah, ma tean, et olen natukene hull, aga päike paistis täiesti segaselt ja virgutas mu. Pool üheksa hakkasin koristama. Pesin isegi aknad ära. Ma pean saama enda ümber natuke korda luua. Eriti kuna keegi teine seda ei tee. 

Panin selga oma ilusa kevadjaki (sellega on veel natuke jahe, aga mis sa teed ära, kui see ruulib) ja võtsin oranži kevadise käekoti (mustad käekotid peitsin kapisügavusse ära, nende aeg on kevadel ja suvel läbi. Lõpuks!!!!) ja jooksin kinno, et odavat kolmapäeva ära kasutada. Vaatasin mingit komöödiat "Linnaluba", millest ma enne absoluutselt midagi ei arvanud. Aga "Toanaabril" ("The Roommate") olid palju halvemad arvustused, valisin siis komöödia. Tegelikult oli see väga naljakas, sellisel rämedal, over-the-top moel. Piisab, kui maninida, et samad tegelased lavastasid "Kõiges on süüdi Mary". Aga "Pohmakat" tuletas mulle ka meelde. Ikkagi, tihti oli kogu saal naerust kõveras. Owen Wilson oma ninaga tegid hea rolli.

Mis ma nüüd edasi teen? Kes teab! Midagi head vast!

Tedretäpid

Puhkan! Nädal algas kolme vaba päevaga! Sellele nädalale langebki ainult kaks tööpäeva, võimas. See-eest eelmisel oli neid viis. Nii, kuidas juhtub. Tunnen, et olen pärast rasket lõppenud nädalat puhkuse täiesti ära teeninud. Tubli töö, Anne-Mai.

Vedasin eile Liisu välja, jalutasime Toomemäel ja muidu Tartu peal ringi. Täna märkasin lõpuks näol esimesi armsaid tedretähne. Nunnu!

Hommikul - mina põõnan, Tiina põõnab. Siis helistavad meie mõlema emad ja käsivad kargud alla ajada ning nendega kohtuma minna. Veetsime terve hommiku Liisu ja emaga sekkareid pidi tuulates. Sain ainult kaks asja, ühe neist veel tasuta asjade kastist, hehe. Pole üldse nii jube, kui võiks arvata, pigem lihtsalt omamoodi. Pole teada, kas ma seda kandma ka hakkan, aga kui tasuta saadud... Aga teine pluus on Montoni oma, mis näitab ainult head. Juhhuuu!

Võtsin Mihkel Raua uusima raamatu ja Sofi Oksaneni "Puhastuse" ka, et lõpuks teada saada, millest juba mitu aastat räägitud on. Selle raamatusarja, mille järgi seriaal "True Blood" tehtud on, esimese köite võtsin ka. "Surnud, kuni jõuab öö" on selle nimi. Aga ei meeldinud üldse. Jätsin pooleli.

Muide "Vapraid ja ilusaid" vaatan praegu. Kes oled sina, et mind hukka mõista?? Mul on mõnus olla!

Ja tuulest olen ka nii läbi puhutud. Tahaks väljas olla, aga jube imelik hakkab sellest lõppematust orkaanist seal väljas. See pidi mingitele punktidele seal kuklas halba tegema. Ja juuksed puhub ta kõik mustaks. Aina pese ja pese teisi...!

Kui paariks päevaks häälega koju sõitsin, siis autojuht nägi teel konna ja keeras kõrvale. Kas pole armas?

Piip

Pühapäeva hommik on hea, päike paistab silma... ja kohv on  kohv.

Mõned raamatud, mis ma olen hiljuti läbi saanud:  

"Minu Moldova" - natuke igav, liiga palju juttu Moldova poliitilisest olukorrast ja poliitikute käitumisest. Jäi mulje, et moldovlastel endal on suht savi, kes ja kuidas neid valitseb, sest suure enamusega valitakse ikka tagasi kommuniste. Siis sehkendasid seal välismaalased - ka autori abikaasa oli diplomaat  - ning suur osa raamatust keskendus sellele, kuidas neid moldovlasi siis päästa. Milleks? Igaüks teab ise, mis neile hea on. Ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida. 

Üks teema, mis mõtteisse jäi, on lakkamatu pildistamine. Autor tegi aina pilte, kus vähegi keegi oli nõus kaamera ette jääma. Einetas restoranis, kus parajasti puudus vesi, ja läks pärast tagaruumi pilti tegema, kuidas need nõudepesijad ikka kausis nõusid küürivad. Natuke imelik? Sama asi jäi silma ka Epp Petrone "Minu Ameerikas". Pildistamine on vist mingi rahvuslik meelishobi. Läks see Epp mehe kauge sugulase matusele, sugulase, keda ta varem polnud kohanudki, ja kukkus surnukeha pildistama. Vot sellest kombest pole ma kunagi aru saanud, matustel pildistada. Kui vanades albumites endale sellised fotod ette satuvad, keeran kähku edasi. Aga tema isegi ei teadnud kadunukest - ja ikka kaamera kätte. Mis ta selle pildiga oleks teinud? See tekitas perekonnas kultuurišoki ning minu pani lihtsalt kulmu kergitama.

"Martin Edeni" lõpp tegi raamatu heaks. Selline konkreetne lõpp. Mulle meeldis.

Eno Raua "Puujumal" oli väga hea. See oli ainult jutustus. Muidugi trimbati seal konjakit, nii et vähe polnud, juba tuttav asi eesti raamatutes.

Veel on mul käes telliskivipaks "Ajasilmus" David Icke'ilt. See on natuke naljakas. Terve raamat keskendub vandenõule: illuminaadid orjastavad maailma ja me elame tegelikult Matrixis ning midagi pole olemas. Okei. David Icke on umbes kümme sama sisuga raamatut veel kirjutanud. 

Samas osal sellest on tõetera sees. Mis värk selle 11. septembri ja Iraagi sõjaga ikka oli - ma olen samuti arvamusel, et tegemist oli inside job'iga. Iseenesest raamat on huvitav ja ehkki ma ei taha paranoiliseks muutuda, ei saa seda käest ka panna. Lõpuks loen nagunii kõik läbi.

Peaks äkki kinno minema? Vist küll. Midagi eriti seal valida pole, aga kodus istuda ei viitsi. Ahjaa, kaltsukast sain eile ilusa pluusi. Sada protsenti puuvill! Nüüd sa tead.

On karud jälle käes

Ma magasin kella kümneni ega kuulnud sõnagi hommikuprogrammist... vaene mina.

Eile oli mul killer-päev, mis venis kolmeteist ja poole tunni pikkuseks. Jah, meie päevad võivad olla kuni kolmteist tundi, sest pausid tööaja hulka ei kuulu. Aga kõige imelikum on see, et kui ma hilja õhtul kodu poole läksin, siis oli näol suur naeratus. Poleks uskunud, et võin pärast nii pikka päeva rõõmus olla. Ja väga zombi tunne ka ei olnud. Nii natukene.

Enamiku päevast veetsin kassas. Algul olin suht närvis ja väga aeglane ja andsin raha valesti tagasi, aga siis hakkas käppa tulema. Kaardiga maksjad  ruulivad, nii hea, kui ei ole vaja ise raha tagasi lugeda. Aga mind üllatasid inimesed, kes olid väga sõbralikud. Ja ilusad ka. No ausalt. Keegi ei öelnud midagi halvasti, kui ma raha valesti tagasi andsin. ("Kas vähem andsid?" küsis ema. Muidugi vähem, ega ma rohkem ei hakkaks andma!)

Lõpuks kassat tehes ütles vahetuse vanem, et ta kardab mu jääki  näha saada. Esimene päev ikkagi. SUHT SUUR summa jäi puudu. Ma mõtlesin, et heija, see on küll mega. Aga ta käskis otsida veel kord kõik kassasahtli ja muu sellise läbi ja me leidsime selle kupüüri!! Hah, see oli suuur kergendus. Mu päeva veaks osutus lõpuks ainult umbes kaheksa senti. Aga kui me poleks seda leidnud? Keeeegi oleks plekkima hakanud!

Ahjaa, ja inimestelt sain dokumente küsida. Enamik osutusid vanemaks kui mina, nii et mark. Aga tegelt küsima peab, äkki on mingi kontrollostja või midagi. Ja kõik andsid ka hea meelega, keegi ei blokkinud.

Nüüd ootavad mind ees kolm vaba päeva, mis ma kavatsen lihtsalt maha laiselda. Absoluutselt!!

Mõtlesin, et tegin juba varem füüsilist tööd, aga täna valutan küll üle kogu keha. Eriti puusapiirkonnast. Ma ei saa aru, kas ma tõstsin neid ebanaiselikult raskeid kaste puusaga?

Eilne torisev vanamees tuli ka mu kassast läbi ja ütles, et näeb juba mu nimest, et mul on suur anne, millega ma saadan korda suuri tegusid. Hahaa. Ega see tegelikult ju uudis ei olnud.

Mul graafik on nina ees...

...sealt ajan näpuga järge ma.

Jeee, ma olen veel elus! Esimene tööpäev osutus õnneks ainult kaheksatunniseks. Jah, teist kaheksatunnist niipea ei tule. Aga ikkagi olen rõõmus, et esimesel päeval mind kohe ära ei killitud. Seda jõuab homme küll. 

Ma ei hakka oma vormiriietust üldse kommenteerima. Ma ei hakka kommenteerima! Ma olen lihtsalt vait!

See on täiega ilus.

Aga tegelikult. Uusi nõkse õppisin. Üks vanamees tuli täiega seletama ning jahus pool tundi, et mingid hinnasildid olid valesti ning talle tehakse tünga. Ma leidsin õige sildi üles ja panin õigesse kohta ja andsin talle toote, aga ta jahus ikka edasi, mille peale ma teda viisakalt tänasin, et ta aitas viga leida. Selle peale ta vabandas, et loodetavasti pole kõik kliendid nii tüütud. "Ei, mis te nüüd, väga kena, et ütlete, kui mingit viga näete!" ütlesin ma säravalt. Ta eemaldus mind juba mitu korda tänades.

Nii et... minu võit.

Nii hea on olla. Tšau kõigile!

Sisesta siia pealkiri

Mul oli viimane tööpäev. Täiesti meeldiv oli vanade kohtadega lõpparve teha. Ei tea, mis tulevik ka tooob?

Ei, hoopis tähtsam uudis on, et sain endale uued teksad. Ja samamoodi auguga! Miks ma viskasin vanad teksad ära, sest need olid auguga, ja asemele ostsin samuti auguga? Ei, aga neil paistab olevat see auk nii mõeldudki. If you catch my drift. Müüja ei teinud alla, aga küsida tasus siiski. Pärast tuli mulle meelde, et sellessamas kaltsukas kuulsin ükskord pealt, kuidas ostjad ja müüja minut aega kemplesid, kas võib kümme senti alla saada või mitte... Neil jäi nimelt sulas makstes kümme senti puudu. Viimaks andis müüja jube armulikult alla. Ei ole eriline äritaktika minu meelest. Ning veel kuulsin samas kohas pealt (jah, ma kuulan üldse pealt, ma olen uudishimulik), kuidas mingile vanale naisele tehti hull peapesu selle eest, et ta tahtis oma vanu riideid sinna annetada. Neil olevat juba niigi väga hea valik ja igal ajal ka ei saa tuua ja nii edasi. Ime, et peale ei pidanud maksma.

Aga teksad on väga ilusad! Kitsad ja tumedad. 

"Martin Eden" on suhteliselt hea, aga kuidagi nii, ma ei oskagi öelda, suuresõnaline. Nagu loeks prantsuse kirjandust. Kus kõik on üliliialdatud ja väga tundeline ja laused on pool lehekülge pikad. Ehkki "Martin Eden" pidi minu meelest hoopis realismi alla kuuluma, mis on täiesti teine teema. Ei teagi. Aga vaatasin juba ette, kuidas lõppeb, ja mulle meeldis!

Pühapäev, kolmas aprill

Märts-plärts on läbi.

Vaasis õitseb viimase tööpäeva puhul kingitud lill, õhk on väljas imeliselt värske, aga piisavalt soe, et ilma mütsita käia, seljataga on mõnus nädalavahetus, tantsin-tantsin-tantsin...

Kas ma tahtsin midagi veel öelda? Ei, vist mitte. Las ma mõtlen natuke. 

Ma tahaks joosta maailma lõppu.