laupäev, 21. detsember 2024

Noor ema: ühiskondlikult kahjulik element?

Olen jälle kuidagi ristteel. Mõtlik kuu aega on olnud, sest kuu aega tagasi kirjutasin oma töökohta, kust vanemapuhkusele läksin, et tahaksin tööle naasta ja mulle sobiks näiteks veebruar. (Õieti mis ma nüüd tahaks, aga sissetulek kuluks ära, kuna emapalk lõppes juba augustis.) Mu endine ülemus enam poodide haldamise ja korraldamise ülesandeid ei täida, vahepeal on firmas struktuur muutunud ja neil on nüüd uus ametikoht piirkonnajuht. See muudatus tehti vist suht varsti peale minu vanemapuhkusele minekut ning toona sellest kuuldes oli mul juba kuri eelaimdus. Oma eelmisest töökohast tulin ma ära osalt oma ülemuse ehk sealse piirkonnajuhi tõttu, sest mulle ei meeldinud, kuidas ta minuga suhtles ning mõtlesin, et miks ma panen oma elu ja nii palju energiat selle alla, et töötada taolise inimese alluvuses?

Ühesõnaga termin piirkonnajuht juba teeb mind ettevaatlikuks. Vajalik amet vast, kuna igas piisava suurusega ketis on ta ametis, aga juhataja elu teevad nad minu meelest raskemaks, kui see olema peaks. Mind võeti minu töökohale tookord nii, et vestlusel räägiti, kuidas neil on poed hästi iseseisvad ning juhataja korraldab kõik ise ning nad ülearu palju vahele ei sega, ainult pood peab toimima ja kasumlik olema. Mulle meeldis see jutt ja see oli ka sada protsenti tõsi, selle aasta jooksul, mis mina seal poes töötasin, selle käima tõmbasin ja meeskonna komplekteerisin. Tõesti olid hästi vabad käed, ülemus või keegi teine käis läbi hästi harva, ja kui käis, siis polnud talle ülemäära palju kiita mind selle eest, kuidas pood välja näeb, või leidliku graafikute tegemise eest, mis lubas poel olla alguses, kui seal avamisperioodil veel väga vaikne oli, ikkagi kasumlik. Mul oli algul vahepeal üks inimene vähem tööl ja vaiksemad vahetuste osad katsin ise letis ja saalis ära, ning seetõttu saime kõik endale lubada tulemustasu arvelt veidi paremat palka.

Ja samas see ülemus ei käinud niisama kiitmas, vaid kui midagi öelda oli, siis ta ka ütles, konstruktiivselt. Niimoodi, et ma kunagi ei tundnud, nagu see oleks ilmaasjata või võimu näitamiseks öeldud. Ühesõnaga, tegu on mu lemmikülemusega, kelle all kunagi töötanud olen, ja pagan, see on hea tunne, töötada kellegi alluvuses, keda sa austad. Ma ei taha siin mingi fafafaa mässaja paista, aga sellesse punkti olen oma elus jõudnud küll, et ma ei tööta enam kunagi sellise ülemusega, kes mulle ei meeldi ja kes mind õigesti kohelda ei oska. Elu on liiga lühike, sain oma vitsad kätte ja õppisin eelmisest kogemusest. Maailm on suur ja lai ja võimalusi täis, kui vaid endal pea lahti ja käed-jalad otsas.

Aga see firma on nüüd muutunud. Elu on ikka muutumises ja sellega tuleb leppida. Nii et kui vana ülemus mu kirja uuele ülemusele edastas, sain selgeks, et temaga mul suuremat kokkupuudet enam tööalaselt ei tuleks. Uus ülemus kutsus mind kontorisse vestlema. Mul tekkis kurjakuulutav tunne, et mis vestlema. Ütlesin oma meilis selgelt, et tahan naasta ja andsin ka sobiva kuupäeva kahe ja poole kuu kaugusel, mis annaks küllalt aega asendajal uusi plaane teha.

Kohale ma läksin ja esimene ülesanne, mis ma sain, oli rääkida endast ja oma pereelust ja selle ühildamise plaanidest tööga. See on esiteks ebaseaduslik, kellelgi pole õigust küsida mult mu väikeste laste kohta. Aga seal päriselus ülemuse vastas istudes on raske öelda, et yo, ma ei vasta sellistele küsimustele üldse ja soovin vaid naasta tööle sel ja sel kuupäeval, aitäh. Tegelikult ma ikka rääkisin endast, peaaegu nagu oleksin töövestlusel, töö pärast, mille ma neli aastat tagasi endale sain...

Vestlesime tund aega ja sellest kujunes anti-töövestlus, kus piirkonnajuht üritas mulle läbi lillede selgeks teha, miks ma ei peaks vanemapuhkuselt üldse naasma. Ta ei öelnud seda kunagi sõnaselgelt, sest tal pole seaduslikku alust nii öelda, aga väga hästi arusaadav oli ta mõte siiski. Ta soovitas mul tungivalt mitu korda läbi mõelda, mida ma enda jaoks tahan ja mis on minu jaoks praegu õige. Ütleme nii, et ülejäänud tund aega oli aja raiskamine, sest esimese kümne minuti jooksul oli ta mind täielikult veennud, et sinna ja sellesse firmasse, tema alluvusse ma tõepoolest tööle minna ei taha ega lähe ka. Võib-olla on see kõik hea, et ma sellest kohe enne minekut aru sain ja see vestlus ka toimus, mitte ma ei läinud veebruaris tööle, ainult selleks et esimese paari nädalaga avastada, mul on jälle ülemus, kellega ma koos töötada ei soovi! Ehk oligi nii parem.

Ma saan aru, et tegelikult lähebki mul raskeks töö- ja pereelu ühildada. Mul on mitte üks, vaid kaks väikest last, seega kohe 2x suurem tõenäosus, et kumbki neist on haige. Ja nad on nii kohutavalt palju haiged olnud... kellelgi hakkab nohu ja võid mürki võtta, et järgmised KAKS NÄDALAT on mõlemad kodus. Kuidas seda tööga ühildada? Mees saab teatud aja kodunt töötada ja on seda väga valmis tegema, kui vaja, aga mitte kogu aeg. Tal on väga palju klientide vahet sõitmist ja kohapeal töötamist, mida kodunt teha ei saa. Ja minu juhatajatöö on paraku 100% koha peal olekut ning päriselus on väga raske seal näiteks haigus- või hoolduslehte võtta, sest pood lihtsalt ei toimi muidu.

See on karm reaalsus ja ma saan sellest aru ning ega ma väga tahtnudki sinna naasta juba varem, sest ma lihtsalt ei kujuta ette seda kõike oma laste kõrvalt teha. Aga mulle tegi ikkagi haiget selline anti-töövestlus. Ma tean, et olen oma töös väga hea ning see, kuidas ülemus mind tund aega töötles, andnuks nagu aimu, et oi seal on raske ja kuidas ma hakkama saan. Ta rääkis, kui range kontrolli all kauplused nüüd tal on, kuidas kõike aetakse nööri mööda, mahakanded, kasum, käive, jne igasugused näitajad on väga range jälgimise all. Mul nagu vabandage, minu ajal olid need näitajad mul kõik alati korras ja ma ise hoolitsesin selle eest, et pood väga ilusti käima läks ja oodatust varem kasumisse jõudis. Ta oleks nagu vihjanud, et ma ei saaks hakkama nende tabelite ega aruandlustega, kui ma väga hästi saan. See vihastas mind. Samas ma tõesti ei peaks seda isiklikult võtma, kuna ta nägi mind esimest korda selsamal päeval ja tal puutus minuga igasugune kokkupuude. Ta püüdis vaid eemale peletada tülikat kahe väikese lapse ema, et pood jumala eest mingil ajahetkel selles kasumis ei kaotaks, kui ma tahan reede õhtul kell viis koju minna, aga tegelt on kaupa vaja välja panna. 

Nüüd see asi, mis mind tegelikult suuremalt häirib: töö on ametlikult kaheksast viieni, aga tööandja ootab, et sa teeksid seal lisatunde, millal iganes on vaja. Millal iganes keegi on haige ja sa oma väiksest tiimist asendust ei saa (muuseas püüa asendajat leida, kui ületunnid on keelatud. Kes tuleb välja, kui talle isegi ületunde ei maksta??). Millal iganes keegi on "haige" või tegelikult joob kuskil. See reedeõhtu näide ongi ülemuse enda poolt toodud: tahaksid reede õhtul kell viis koju minna, aga saabub hoopis kaup ja kaks tööl olevat töötajat on õhtu lõpuni ainult kassas, sest käive on väga suur. Siis sa muidugi ei lähe koju, teatas ta naeratades, vaid oled kümneni, kui vaja, ja paned selle kauba ise välja. Muidugi ületundideta, lihtsalt oma rõõmuks.

Kuna ma juba nägin, et ma sinna ei naase, pruukisin natuke suud ja soovitasin neil äkki (hull mõte, ma tean...) töötajaid juurde palgata! Selgelt tööd on väga palju ja töötajaid vähe. Kui minu ajal oli kauplus kasumis, siis nüüd, kui käive nii palju kasvanud, on ta kindlasti suures kasumis.

Ei palgata juurde, vastas ta.

Ja miks nad peaksidki, kui mingi loll teeb kõik töö ise ära oma eraelu ja tervise arvelt. Täpselt see mulje mul jäigi, et nad otsivad sinna lolli.

Samas rõhutas ülemus ka, et juhataja enda töö arvuti taga peab kõik tehtud olema (blin, nagu mul oleks kunagi midagi tegemata olnud!) ja ta on mu praegusele asendajale korra ka öelnud, kui see aina saalis rabeles, et aga miks ma sulle juhataja palka maksan? Maksan siis teenindaja palka, kui sa teenindaja tööd teed.

Ai, kuidas mu vererõhk tõusis sel hetkel. Vot kui keegi mulle nii ütleks, siis paneksin sõnagi lausumata avalduse lauale ja kuu aja pärast pakaa! Ma olen õrnake ja suur solvuja, aga tegelt ei peakski keegi endaga nii käituda laskma. Küsisin ülemuselt, mida see juhataja siis tegema peaks? Ta nagu ei saagi võita. Töötajaid pole, teed ise kõik töö ära ja saad veel pragada ka. No halloo! 

Nojah, vot niimoodi läks minu vestlus. Jätsime jutu nii, et mõtlen veel kodus ja arutan mehega. Üritasin veel kaubelda endale välja soodsamat lahkumisvõimalust nagu koondamine, et mul oleks töötuskindlustust võimalik saada, aga ei. Ülemus teatas, et mõtleme ikkagi firma huvidele ka. Samuti ei leidunud mulle ühtki tööd kontoris.

Saatsin talle nädal hiljem avalduse ära ja soovisin kõike head ning peale avalduse kättesaamist ei kuulnud ma temalt enam sõnagi, ka mitte ühtegi head soovi ega tänusõnu, et säästsin neid tüütust emast oma tüütute emakohustustega. Kui minust lahti oli saadud, polnud mulle vaja enam ühtegi hetke pühendada.

Ma pole kunagi ühtegi töötajat nii kohelnud, isegi mitte siis, kui nad mulle varastamise või töö juures joomisega vahele jäid ja nende tööleping oli tarvis lõpetada. Ma kohtlesin ka siis neid suurema austusega. Kuidas sa kohtled neid, keda sul enam vaja pole, näitab minu meelest nii mõndagi.

Võtsin end töötuna arvele ja valasin nii mõnigi õhtu pisaraid, sest lihtsalt ma olin emotsionaalselt olnud selle tööga aasta aega nii seotud, see aasta, mis ma seal töötada sain enne Kauri sündi. Ja tõrjumine on tõrjumine ka siis, kui see pole romantiline või sõbrasuhe. Tegelikult me pühendame tööle iga päev nii palju aega ja paneme endast sinna nii palju, et pole ime, kui meil sellega emotsionaalne seos on. Oleks pigem imelik, kui poleks... minul vähemalt on alati olnud. Ja see kõik oli mulle raske, isegi kui ma enam ei tahtnud pere kõrvalt palju aega nõudvat tööd teha. 

Kurvameelsuse vastu aitas tegutsemine, nimelt hakkasin CV-keskuses hoogsalt kandideerima. Ka mees pani mulle linke igasugu töökuulutustest, mis talle silma hakkasid. Nokitsesin ka õhtuti veidi ühte tööotsa ühe Tartu Ülikooli projekti jaoks, mille Marili kaudu sain. Ja nüüd reedel käisin vestlusel ning jaanuaris olen oodatud üheks kuuks ajutisele tööle ühe kaubanduspinna laienemise juures kaupa ümber tõstma. See peaks mulle hea olema, sest saan jälle veidi sissetulekut ja end aktiivselt liigutada. Kes teab, mis lapsed teha kavatsevad... kas nad suudavad ühe kuu terved olla? Loodame :D

See reedene vestlus oli nagu palsam hingele, sest nad olid seal minust väga huvitatud ja tahaksid mind ka edaspidi tööle oma ketti. Reaalselt kui ma tahaks, saaksin hommepäev kuskil juhatajana tööd, aga... ma vist ei taha. CV-keskuses pole ma ühelegi kaubandustööle enam kandideerinud, vaid kontori-omadele, kus on mingigi kaugtöövõimalus vahetevahel. Võib olla huvitav oma eluga vahelduseks midagi muud teha. Kes teab, kus ma omadega lõpetan. Pidin töötukassa kaudu juba ühe koolitusegi saama, kuid nüüd see kattub mu jaanuari tööajaga ja sinna ma kahjuks ei jõua. Aga veidi on mõttes, et äkki võiks omaenda koristusfirma luua? Jube lahe oleks oma firma omanik olla, isegi kui see alguses tähendaks lihtsalt seda, et ma koristan teiste inimeste maju. Aga ma töötaksin ikkagi iseenda heaks. 

Sest mul on veidi pettumus kogu selle tööeluga ja kellegi heaks töötamisega. Sa paned oma pool elu selle alla, valad oma hinge sinna ja teed oma tööd imeliselt, aga kui tuleb aeg edasi liikuda, pole sulle isegi tänusõnu ette nähtud. Tšau-pakaa, järgmine! 

Oma ettevõtte alt töötamine on kindlasti rahalises mõttes stressirikkam, et saada rahavoogu liikuma ja endale ka normaalselt palka maksta, aga missioonitunne võiks olla siis hinges suurem. Et teed seda enda heaks ja võid ise end hinnata ja endale maailma parim ülemus olla!

esmaspäev, 16. detsember 2024

Iti uus fashionista-elu

Hea tuju on. Meie külas on nii paljudel majadel jõulutuled üleval, jõulutähed aknal ja postide ümber ka säravaid tulukesi keritud. Väga mahe on siin pimedas jalutada või kasvõi õhtul aknast pilk välja heita. Ja hiljuti tuli veel lumi maha, hommikul ärgates vaatan magamistoa aknast välja lumistele põldudele ning sulnis on olla. Maksimaalne jõulutunne on sees. 

Käisin just juuksuris ka, mis minu jaoks võrdub kahe tunni mõnulemise, ajakirja lugemise ja cappuccino joomisega. Ja kui veel peapesemis- ja masseerimisaeg kätte jõuab... Omaette meeldiv tegevus on veel ilusalongi kõndimine, mis võtab 35 minutit sinna ja tagasi. Mees küsib alati, miks ma lihtsalt autoga ei lähe, aga ma kunagi ei lähe. Mingi hullu vihmaga vist kunagi olen läinud...aga muidu on see väga teretulnud aeg minu endaga. Jalutamine. Mul on väga vaja kodunt välja saada ja lihtsalt liikuda. Täna näiteks on terve alev jääga kaetud, mis teeb kõnniteed suht läbitamatuks, ning puhub tugev tormituul. Aga ikkagi läksin ma jala, kõndides lihtsalt tee kõrval vähem libeda lumesopa sees, ega kahetsenud seda hetkekski. Ma parem sumpan tund aega tuules ja jääs jala, kui lähen 7 minutit soojas autos istudes. Sest ma olen terve päeva juba lastega kodus olnud!

Jõudsin koju täpselt laste magamamineku ajaks ning küsisin Kaurikeselt, kuidas läks õhtupoolik issiga. Kaur ütles midagi, millest ma aru ei saanud, ja puhkes suure häälega nutma.

"Mis juhtus?" küsisin.

"Täitsa tore oli issiga," kordas Kaur ja nuttis edasi. No mine võta siis kinni :D

Iti aga märkas eile poes Minni-hiirega lillat seljakotti ning pauhh! algas uus faas tema elus, faas, kus ta oskab poes endale asju küsida.

"Emme, kott," ütles Iti võlutult ja haaras seljakotist. "Mina kott. Mina kott!"

Issi hakkas Itile seda kotti juba ostma, aga koos jäime siiski mõistuse juurde. Ma olen väga kaitsev oma ruumi suhtes; neid laste mänguasju ning riideid tuleb sisse uksest ja aknast ning ilma põhjuse ning vajaduseta ma midagi juurde ei osta. Neil on kahe peale üks vana nõo käest saadud seljakott, millega nad iga päev mängivad ja mille pärast ka kisklevad. Aga ongi hea võimalus jagamist õppida...

neljapäev, 12. detsember 2024

Kui muust rääkida pole, siis ilmast ikka

Sõime kõik lõunat, oli ilus päikeseline päev.

"Päike!" kilkas Iti.

Kaur keeras end aia poole ja pööras tagasi. "Tõesti on päike," ütles ta ja jõi lonksu vett.

Edasi jätkus söömaaeg vaikuses.

:D

pühapäev, 8. detsember 2024

Päkapikutamine

Meie sel aastal päkapikutame lapsi jõuluperioodil hoogsalt. Ei teagi, kellel on sellest rohkem rõõmu, kas mul või lastel. On ikka selline jõulumaagiline tunne peal, endal ka meeles, kuidas väiksena sai soki seest pulgakomm leitud ja siis õhinal emmele näitama joostud.


Täna, kui kaheksa paiku alla laekusin, magas mees diivanil varast hommikut järgi ja lapsed vaatasid telekast Tuta asjade sarja. Küsisin, kas päkapikud ka täna käisid. Selgus, et nad ei olnud veel soki sisse kiiganudki! Kaur pani insta teleka kinni, et vaatama ronida. Iti lippas ka esikusse: "Emme, tule!"

Hakkasin sokke esikust konksu küljest alla ulatama. "Iti oma anna!" nõudis Iti ning tänas sokki enda kätte saades kõlavalt. Nii ilusad lausekesed juba tulevad teisel! 

"Vaatame, kas on lelle kriidid," ütles Kaur kätt oma soki sügavustesse sirutades (Kaur ütleb "jälle" asemel "lelle".) Päkapikk toob neile üle päeva rasvakriite, kolme kriidi kaupa kummalegi, sest ausalt öeldes nad ei saa väga magusaga hakkama. Mitte et mul kahju oleks kummalegi ühte kommi anda, aga nad ei söö neid ära. Iti maadles üks hommik oma elu esimese kommiga 50 minutit ning suurem osa kommist jäi lõpuks ikkagi alles. Kaur jättis täitsa söömata mõmmibarni küpsise, sest talle see ei maitsenud. Ja tuleb meelde, et Itile sussi laekunud kohukese sõin ka päeva lõpuks ära mina. Oleme oma lapsed nii puhta toidu peal hoidnud, et ei oska teised magusat süüa ning mis me siis neid sellega ikka kiusame :D

Täna igatahes polnud kriidid, vaid kummalegi ilus kollane mandariin. Iti lippas diivanile issile näitama: "Issi, miin!" Kaur jooksis oma viljaga ka. Need näitamised on eriti armsad mu meelest. Ja puuviljaga said mõlemad ka minuti jooksul hakkama ja söödud.

Mõnus aeg see jõuluaeg!

neljapäev, 5. detsember 2024

Moraalipolitsei

Tuleb Iti kööki, vedib sinna ühe elutoa toolidest, ronib peale ja hakkab leti pealt lusikaid maha pilduma.

"Iti Ustalovitš!" riidlen ma.

Kaur ütleb: "Iti on pasakski! Iti on tegelinski."

"Iti on tegelinski küll, aga pasatski oled meil sina."

Kaur on üldse mihkel korda majas hoidma ja lihtsalt naljakas kuulda, kuidas ta oma õde ja vajadusel ka meid manitseb, sealjuures täpselt meie enda lausete ja väljenditega. Eks ikka, kust ta muidu kõnelema õpib...

Issi tuleb töölt ja võtab tööpüksid ära ning jääb mugavasti aluspükste väel laua äärde sööma. Kaur lõpetab minuga diivanil müramise, pöörab end issi poole ja ütleb rangel, natuke väsinud häälel: "Issi, pane endale rohkem riideid selga." Täpselt samamoodi olen mina ka tema käest pragada saanud, kui vahepeal aluspükstes ringi toimetan. Inimene tahab ju end oma kodus ikka mugavalt tunda, aga meil nüüd siin väike moraalipolitsei tegutsemas ja selliseid asju enam läbi ei lase.

Või saab Kaurikene toiduga erakordselt kiiresti valmis ning magustoiduks issi käest mitu ilusat punast arbuusiviilu.

"Mina! Buusi, buusi!" elavneb Iti oma toolis.

"Ei saa veel," ütleb Kaur autoriteetselt. "Söö enne oma soolast toitu ka." Ise on Kaur number üks mees alati puuvilja nuruma, nii kui minut aega soolast toitu on näksinud. Tee mu sõnade, aga mitte mu tegude järgi, eks.